"Ei tea, kas vana-Malle elab veel?" arutles Loviisa eile kolmikute-ringis, "või on ära surnud..."
"Jah, ta pole enam üldse meie juurde tulnud," lisas Johann arusaajalt.
Mnjah, tõepoolest, murettekitanud inimene polnud kolmikuid külastanud juba oma kümme tundi...
teisipäev, 18. detsember 2012
pühapäev, 16. detsember 2012
Loviisa killud 2
"Mina küll endale kõrva-auke ei taha," ütleb Loviisa mu kõrvarõngastega mängides nagu muuseas, "siis on kõik kondid paista..."
Loviisa killud 1/ Väikesed elutarkused II
Joosep on vangis. Erandkorras lubati ta lubati konvoi saatel vanatädi matusele. Käeraudades. See vaatepilt vapustas mind tõsiselt. Ikkagi mu kunagine laulupoiss....
Aga mitte sellest ei soovinud ma kirjutada.
Märgin vaid ära, et arutasime seda vangla-asja ka kolmikutega.
Samal õhtul laulsime trioga klaveri juures jõululaule. Repertuaaris oli seekord "Püha öö". Fraasi juures, kus "Joosep valvab ja Maarjal seal....", katkestas Loviisa mind järsult ja valjuhäälselt.
"Mida see Joosep valvab, ah?" küsis ta nõudlikult. " Joosep on ju vangis!!!"
Aga mitte sellest ei soovinud ma kirjutada.
Märgin vaid ära, et arutasime seda vangla-asja ka kolmikutega.
Samal õhtul laulsime trioga klaveri juures jõululaule. Repertuaaris oli seekord "Püha öö". Fraasi juures, kus "Joosep valvab ja Maarjal seal....", katkestas Loviisa mind järsult ja valjuhäälselt.
"Mida see Joosep valvab, ah?" küsis ta nõudlikult. " Joosep on ju vangis!!!"
kolmapäev, 5. detsember 2012
Klopimaa
Einoh, meie oleme jälle teistsugused, kui teised, normaalsed inimesed. Päkapikke meil ei käi (see muidugi ei näita muud, kui emme mugavust- tean nimelt Helise lapsepõlveaegadest täpselt, milline tunne oleks, kui nad käiksid. Pealegi- olemas on nad ju sellegipoolest!)- aga 24.detsembril tuleb meile Johanni keeli "ljuuluvana".
Johannil on nimelt imelik oskus mõnesid sõnu rangelt enda moodi hääldada. "Dlidukitest" ma juba kirjutasin, nüüd lisandus siis "ljuuluvana". Ükskord ma veidi narritasin: "Ütle tüü!" "Tüü." "Ütle tütar!" "Tütar." "Aga tüdruk?" "Dliduk." Hmm...
Siis palusin: "Ütle jõu!" "Jõu." "Jõul?" "Jõul." "Aga jõuluvana?" "Ljuuluvana." Mhh...
Eile teritasin kõrva. Kõik seletasid läbisegi: "Klopimaal on tal saan! Ja põhjapõdrad! Päkapikud elavad ka Klopimaal..."
"Lapimaal, lapsed," sekkusin jõhkralt, "Lapimaal, ütleme kõik koos: La-pi-maal."
Nad vaatasid mind nagu põrunut. Kordasid siiski igaks juhuks kaasa. Loviisa veel küsis üle, et kas nagu tolmulapp... Just, just, kinnitasin mina.
Täna hommikul küsisin siis igaks juhuks uuesti, kus see jõuluvana ikkagi elab. Ning suud naerul ja elevus hinges vastas trio selgehäälselt nagu üks mees: "Klopimaal!!!"
Johannil on nimelt imelik oskus mõnesid sõnu rangelt enda moodi hääldada. "Dlidukitest" ma juba kirjutasin, nüüd lisandus siis "ljuuluvana". Ükskord ma veidi narritasin: "Ütle tüü!" "Tüü." "Ütle tütar!" "Tütar." "Aga tüdruk?" "Dliduk." Hmm...
Siis palusin: "Ütle jõu!" "Jõu." "Jõul?" "Jõul." "Aga jõuluvana?" "Ljuuluvana." Mhh...
Eile teritasin kõrva. Kõik seletasid läbisegi: "Klopimaal on tal saan! Ja põhjapõdrad! Päkapikud elavad ka Klopimaal..."
"Lapimaal, lapsed," sekkusin jõhkralt, "Lapimaal, ütleme kõik koos: La-pi-maal."
Nad vaatasid mind nagu põrunut. Kordasid siiski igaks juhuks kaasa. Loviisa veel küsis üle, et kas nagu tolmulapp... Just, just, kinnitasin mina.
Täna hommikul küsisin siis igaks juhuks uuesti, kus see jõuluvana ikkagi elab. Ning suud naerul ja elevus hinges vastas trio selgehäälselt nagu üks mees: "Klopimaal!!!"
Helde Lisann
Lisanni tegemisi- päevatoimetusi vaadates meenub mulle aeg-ajalt üks laulukatkend. Pole õrna aimugi, mis lauluga tegu ja kes seda laulis, aga üks lõik selles laulus kõlas nii: "süda on mul noor ja helde, helde kogu ilmale..." Vaat see on minu Lisann!
Lisann tundub vaatavat alati päikese poole- siis jäävad ju varjud seljataha! Või on päike lausa osake temast endast? Vaadates ta särasilmadesse tundub see ülimalt tõenäoline. Raske uskuda, et just toda last kartsid esimestel elukuudel abikskäinud ööhoidjad kõige rohkem. "Mõtlesin vaid üht- peaasi, et Lisann ei ärrituks," kõlasid hilisemad ülestunnistused. Ja ka mina ise (lugedes tollaseid ülestähendusi)... kuigi minust on kadunud kõik sellekohased tunded. Ometi mäletan trio beebieast tohutult paljusid uitmõtteid, lõhnu, aistinguid...
Kuidas autosõit omandas hoopis uue tähenduse... See oli liikumine. Tahtsin, et see kestaks lõputult. Kord- trio oli siis mõnenädalane- lubas V. mul Helisele muusikakooli vastu sõita. Ta ise kartis vastsündinud kolmikuid kui tuld, saamata aru, et minu jaoks on sel 10-minutilisel sõidulgi hindamatu väärtus, võimalus hingata muud õhku, võimalus tunda, et olen endiselt olemas. Tookord ta heldis. Ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd lihtsalt sõidaksin. Minema. Viskaksin telefoni aknast välja ja kaoksin. Mis nad siis teeksid? Aga ei olnud minus niipalju metsikust. Lappisin end loetud minutite jooksul kokku ja elu läks edasi...
Teinekord jälle kõigutasin vankrit. Keegi oli neist tol päeval visa uinuja. Lugesin edasi-tagasi kiigatusi. Korrutasin päevade, nädalate ja kuudega. Sain tulemuseks müstilise arvu.
Hiljem kiigutasin veel pikalt kõike, mis liikus. Näiteks poesabas ostukäru...
Beebitoolide ja muude mänguasjade meloodiad ajavad mul siiani ihukarvad püsti. Need entusiastlikud "tirilimpsud" muutsid mu niigi pinges oleku päris talumatuks. "Tahaks kontserdile" kõlas tollal nagu "tahaks välismaale" nõuka-ajal. Ja kui mängutool sajas kord "I love you, you love me..." laulu alustas, tuli tahtmine... khmm, patarei välja kiskuda? Ehh, muidugi mitte- siis tuli tahtmine too tore masin toore jõuga algosadeks murda! Aga näete, mina, alalhoidlik, ei teinud seda...
Lisann vihkab konflikte. Tema moto tülisituatsioonideks on "peitu või põgene". Olen mõnigi kord ummisjalu kriisikoldesse sööstnud ja Lisannist vaid trepil välkuvaid päkkasid püüdnud. Peitumisvariandi puhul samastab ta end aga seinamustri või lauajalaga, uurides sealjuures erakordselt süvenenult süleslebavat raamatut ja lüües kõrvale ehk vaikselt viletki- andmaks märku, kui vähe ümbritsev talle hetkel korda läheb.
"Las minna!", on Lisanni teine elumoto. Näen teda tihti olukordades, kus enesekindlus ei ole eluküsimus,otsekui käega löömas. Ah et võtsid selle nuku? No hästi, ma küll mängisin sellega, aga võin võtta ka tolle seal!
See ei tähenda, et Lisann end kehtestada ei oska. Oskab küll!
Viisakalt ja kontreetselt.
Vahel ehk veidi vähem viisakalt ja konkreetselt.
Harva ehk kogu jõudu mängu pannes- ja vägagi konkreetselt!
Muide, solvunud Lisann on maailma suurim mõistatus. Ta nimelt ei täpsusta kunagi oma solvumise põhjust. Ta ei anna ka ühtegi juhtlõnga. Samas solvumise väljanäitamine on lausa eraldi etendus.
Esiteks vajub lõuakene sügavale rinnale.
Teiseks vajuvad suunurgad kriipsukestena allapoole.
Kolmandaks käib ta mu eest oma sügavalt langetatud peaga demonstratiivselt läbi- et ma ikka märkaksin, et Lisann on solvunud.
Ning lõpuks taandub alandatud ja solvatud Annikene peidikusse, mis võib olla mingi suvaline nurk, kapp, tekialune või mis iganes varjulisem koht.
Ei, ega ta ei nuta! Ta lihtsalt on seal. Mulle (või maailmale) karistuseks. Kui ma ei reageeriks, siis ilmselt jääkski. Kord oli juhus, et ta jälle haavunult peadpidi teki all konutas- ning minul see sootuks ununes! Mõelge, ta ei tulnudki välja! Pikka aega! Ei teinud häältki! Nojah, solvatuse kõrval peegeldus hiljem silmist ka hüljatus, muu stsenaarium tundus aga sama olevat... kaasa arvatud õnnelik lõpp!
Kõik ongi ju hästi!
Võimatut imikut (0-1 a.) ei ole.
Halavat nutunaist (1-2 a.) samuti mitte. (Loe: http://maris74.blogspot.com/2010/11/vaheuudiseid-voitlustandrilt-2osa.html)
Lisannist on sirgunud särav päikesetüdruk, kellele meeldib elu just niisugusena nagu see on. Kellele pole vihmapilvedki võõrad. Kes lendleb naeratades toast tuppa, pillates möödudes magusaid musisid.
Jah, tõepoolest, süda on tal noor ja helde, helde kogu ilmale...
Lisann tundub vaatavat alati päikese poole- siis jäävad ju varjud seljataha! Või on päike lausa osake temast endast? Vaadates ta särasilmadesse tundub see ülimalt tõenäoline. Raske uskuda, et just toda last kartsid esimestel elukuudel abikskäinud ööhoidjad kõige rohkem. "Mõtlesin vaid üht- peaasi, et Lisann ei ärrituks," kõlasid hilisemad ülestunnistused. Ja ka mina ise (lugedes tollaseid ülestähendusi)... kuigi minust on kadunud kõik sellekohased tunded. Ometi mäletan trio beebieast tohutult paljusid uitmõtteid, lõhnu, aistinguid...
Kuidas autosõit omandas hoopis uue tähenduse... See oli liikumine. Tahtsin, et see kestaks lõputult. Kord- trio oli siis mõnenädalane- lubas V. mul Helisele muusikakooli vastu sõita. Ta ise kartis vastsündinud kolmikuid kui tuld, saamata aru, et minu jaoks on sel 10-minutilisel sõidulgi hindamatu väärtus, võimalus hingata muud õhku, võimalus tunda, et olen endiselt olemas. Tookord ta heldis. Ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd lihtsalt sõidaksin. Minema. Viskaksin telefoni aknast välja ja kaoksin. Mis nad siis teeksid? Aga ei olnud minus niipalju metsikust. Lappisin end loetud minutite jooksul kokku ja elu läks edasi...
Teinekord jälle kõigutasin vankrit. Keegi oli neist tol päeval visa uinuja. Lugesin edasi-tagasi kiigatusi. Korrutasin päevade, nädalate ja kuudega. Sain tulemuseks müstilise arvu.
Hiljem kiigutasin veel pikalt kõike, mis liikus. Näiteks poesabas ostukäru...
Beebitoolide ja muude mänguasjade meloodiad ajavad mul siiani ihukarvad püsti. Need entusiastlikud "tirilimpsud" muutsid mu niigi pinges oleku päris talumatuks. "Tahaks kontserdile" kõlas tollal nagu "tahaks välismaale" nõuka-ajal. Ja kui mängutool sajas kord "I love you, you love me..." laulu alustas, tuli tahtmine... khmm, patarei välja kiskuda? Ehh, muidugi mitte- siis tuli tahtmine too tore masin toore jõuga algosadeks murda! Aga näete, mina, alalhoidlik, ei teinud seda...
Lisann vihkab konflikte. Tema moto tülisituatsioonideks on "peitu või põgene". Olen mõnigi kord ummisjalu kriisikoldesse sööstnud ja Lisannist vaid trepil välkuvaid päkkasid püüdnud. Peitumisvariandi puhul samastab ta end aga seinamustri või lauajalaga, uurides sealjuures erakordselt süvenenult süleslebavat raamatut ja lüües kõrvale ehk vaikselt viletki- andmaks märku, kui vähe ümbritsev talle hetkel korda läheb.
"Las minna!", on Lisanni teine elumoto. Näen teda tihti olukordades, kus enesekindlus ei ole eluküsimus,otsekui käega löömas. Ah et võtsid selle nuku? No hästi, ma küll mängisin sellega, aga võin võtta ka tolle seal!
See ei tähenda, et Lisann end kehtestada ei oska. Oskab küll!
Viisakalt ja kontreetselt.
Vahel ehk veidi vähem viisakalt ja konkreetselt.
Harva ehk kogu jõudu mängu pannes- ja vägagi konkreetselt!
Muide, solvunud Lisann on maailma suurim mõistatus. Ta nimelt ei täpsusta kunagi oma solvumise põhjust. Ta ei anna ka ühtegi juhtlõnga. Samas solvumise väljanäitamine on lausa eraldi etendus.
Esiteks vajub lõuakene sügavale rinnale.
Teiseks vajuvad suunurgad kriipsukestena allapoole.
Kolmandaks käib ta mu eest oma sügavalt langetatud peaga demonstratiivselt läbi- et ma ikka märkaksin, et Lisann on solvunud.
Ning lõpuks taandub alandatud ja solvatud Annikene peidikusse, mis võib olla mingi suvaline nurk, kapp, tekialune või mis iganes varjulisem koht.
Ei, ega ta ei nuta! Ta lihtsalt on seal. Mulle (või maailmale) karistuseks. Kui ma ei reageeriks, siis ilmselt jääkski. Kord oli juhus, et ta jälle haavunult peadpidi teki all konutas- ning minul see sootuks ununes! Mõelge, ta ei tulnudki välja! Pikka aega! Ei teinud häältki! Nojah, solvatuse kõrval peegeldus hiljem silmist ka hüljatus, muu stsenaarium tundus aga sama olevat... kaasa arvatud õnnelik lõpp!
Kõik ongi ju hästi!
Võimatut imikut (0-1 a.) ei ole.
Halavat nutunaist (1-2 a.) samuti mitte. (Loe: http://maris74.blogspot.com/2010/11/vaheuudiseid-voitlustandrilt-2osa.html)
Lisannist on sirgunud särav päikesetüdruk, kellele meeldib elu just niisugusena nagu see on. Kellele pole vihmapilvedki võõrad. Kes lendleb naeratades toast tuppa, pillates möödudes magusaid musisid.
Jah, tõepoolest, süda on tal noor ja helde, helde kogu ilmale...
esmaspäev, 3. detsember 2012
Ütle veel, et laps ei taipa!
"Suurtel ei käi jõuluvana," teatas Loviisa täna hommikulauas.
"Miks ei käi?" imestasin mina.
"Ei käi," kordas Loviisa, kergitas siis imestades kulme ja küsis:"Kas sa tahad ikka saapaid või?"
Olin keeletu.
Arutasin nimelt Veikoga nii kuu-poolteist tagasi, et mulle oleks uusi talvesaapaid vaja. "Kui sa mulle need ostad, pole muud jõulukinki vajagi," ütlesin toona. Nüüdseks on saapad olemas.
Ja Loviisa teravatele silmadele ei jäänud see märkamata!
No ütle nutikat!
"Miks ei käi?" imestasin mina.
"Ei käi," kordas Loviisa, kergitas siis imestades kulme ja küsis:"Kas sa tahad ikka saapaid või?"
Olin keeletu.
Arutasin nimelt Veikoga nii kuu-poolteist tagasi, et mulle oleks uusi talvesaapaid vaja. "Kui sa mulle need ostad, pole muud jõulukinki vajagi," ütlesin toona. Nüüdseks on saapad olemas.
Ja Loviisa teravatele silmadele ei jäänud see märkamata!
No ütle nutikat!
pühapäev, 2. detsember 2012
Mehe kaal
Kolmikud armastavad end kaaluda. Noh, eks ta ole ikka nagu emme ees...
Täna astuti jälle järgemööda kaalu peale. Panin sealsamas kõrval pesu kuivama ja kiikasin üle õla, et neile seekordseid numbreid teadustada. Ahaa, Lisann kolmteist, Loviisa neliteist koma seitse... Johann, oota hetkeke, emme paneb veel need pesud ära...
Aga Johann ei läbe oodata. Johann teab küll, et tema on kõige raskem. Mees ju! Johann uurib tablood vaid mõne hetke ning teatab siis kindlameelselt: "Mina olen suurteist!"
Täna astuti jälle järgemööda kaalu peale. Panin sealsamas kõrval pesu kuivama ja kiikasin üle õla, et neile seekordseid numbreid teadustada. Ahaa, Lisann kolmteist, Loviisa neliteist koma seitse... Johann, oota hetkeke, emme paneb veel need pesud ära...
Aga Johann ei läbe oodata. Johann teab küll, et tema on kõige raskem. Mees ju! Johann uurib tablood vaid mõne hetke ning teatab siis kindlameelselt: "Mina olen suurteist!"
Tellimine:
Postitused (Atom)