Helde Lisann

Lisanni tegemisi- päevatoimetusi vaadates meenub mulle aeg-ajalt üks laulukatkend. Pole õrna aimugi, mis lauluga tegu ja kes seda laulis, aga üks lõik selles laulus kõlas nii: "süda on mul noor ja helde, helde kogu ilmale..." Vaat see on minu Lisann!
Lisann tundub vaatavat alati päikese poole- siis jäävad ju varjud seljataha! Või on päike lausa osake temast endast? Vaadates ta särasilmadesse tundub see ülimalt tõenäoline. Raske uskuda, et just toda last kartsid esimestel elukuudel abikskäinud ööhoidjad kõige rohkem. "Mõtlesin vaid üht- peaasi, et Lisann ei ärrituks," kõlasid hilisemad ülestunnistused. Ja ka mina ise (lugedes tollaseid ülestähendusi)... kuigi minust on kadunud kõik sellekohased tunded. Ometi mäletan trio beebieast tohutult paljusid uitmõtteid, lõhnu, aistinguid...
Kuidas autosõit omandas hoopis uue tähenduse... See oli liikumine. Tahtsin, et see kestaks lõputult. Kord- trio oli siis mõnenädalane- lubas V. mul Helisele muusikakooli vastu sõita. Ta ise kartis vastsündinud kolmikuid kui tuld, saamata aru, et minu jaoks on sel 10-minutilisel sõidulgi hindamatu väärtus, võimalus hingata muud õhku, võimalus tunda, et olen endiselt olemas. Tookord ta heldis. Ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd lihtsalt sõidaksin. Minema. Viskaksin telefoni aknast välja ja kaoksin. Mis nad siis teeksid? Aga ei olnud minus niipalju metsikust. Lappisin end loetud minutite jooksul kokku ja elu läks edasi...
Teinekord jälle kõigutasin vankrit. Keegi oli neist tol päeval visa uinuja. Lugesin edasi-tagasi kiigatusi. Korrutasin päevade, nädalate ja kuudega. Sain tulemuseks müstilise arvu.
Hiljem kiigutasin veel pikalt kõike, mis liikus. Näiteks poesabas ostukäru...
Beebitoolide ja muude mänguasjade meloodiad ajavad mul siiani ihukarvad püsti. Need entusiastlikud "tirilimpsud" muutsid mu niigi pinges oleku päris talumatuks. "Tahaks kontserdile" kõlas tollal nagu "tahaks välismaale" nõuka-ajal. Ja kui mängutool sajas kord "I love you, you love me..." laulu alustas, tuli tahtmine... khmm, patarei välja kiskuda? Ehh, muidugi mitte- siis tuli tahtmine too tore masin toore jõuga algosadeks murda! Aga näete, mina, alalhoidlik, ei teinud seda...
Lisann vihkab konflikte. Tema moto tülisituatsioonideks on "peitu või põgene". Olen mõnigi kord ummisjalu kriisikoldesse sööstnud ja Lisannist vaid trepil välkuvaid päkkasid püüdnud. Peitumisvariandi puhul samastab ta end aga seinamustri või  lauajalaga, uurides sealjuures erakordselt süvenenult süleslebavat raamatut ja lüües kõrvale ehk vaikselt viletki- andmaks märku, kui vähe ümbritsev talle hetkel korda läheb.
"Las minna!", on Lisanni teine elumoto. Näen teda tihti olukordades, kus enesekindlus ei ole eluküsimus,otsekui käega löömas. Ah et võtsid selle nuku? No hästi, ma küll mängisin sellega, aga võin võtta ka tolle seal!
See ei tähenda, et Lisann end kehtestada ei oska. Oskab küll!
Viisakalt ja kontreetselt.
Vahel ehk veidi vähem viisakalt ja konkreetselt.
Harva ehk kogu jõudu mängu pannes- ja vägagi konkreetselt!
Muide, solvunud Lisann on maailma suurim mõistatus. Ta nimelt ei täpsusta kunagi oma solvumise põhjust. Ta ei anna ka ühtegi juhtlõnga. Samas solvumise väljanäitamine on lausa eraldi etendus.
Esiteks vajub lõuakene sügavale rinnale.
Teiseks vajuvad suunurgad kriipsukestena allapoole.
Kolmandaks käib ta mu eest oma sügavalt langetatud peaga demonstratiivselt läbi- et ma ikka märkaksin, et Lisann on solvunud.
Ning lõpuks taandub alandatud ja solvatud Annikene peidikusse, mis võib olla mingi suvaline nurk, kapp, tekialune või mis iganes varjulisem koht.
Ei, ega ta ei nuta! Ta lihtsalt on seal. Mulle (või maailmale) karistuseks. Kui ma ei reageeriks, siis ilmselt jääkski. Kord oli juhus, et ta jälle haavunult peadpidi teki all konutas- ning minul see sootuks ununes! Mõelge, ta ei tulnudki välja! Pikka aega! Ei teinud häältki! Nojah, solvatuse kõrval peegeldus hiljem silmist ka hüljatus, muu stsenaarium tundus aga sama olevat... kaasa arvatud õnnelik lõpp!
Kõik ongi ju hästi!
Võimatut imikut (0-1 a.) ei ole.
Halavat nutunaist (1-2 a.) samuti mitte. (Loe: http://maris74.blogspot.com/2010/11/vaheuudiseid-voitlustandrilt-2osa.html)
Lisannist on sirgunud särav päikesetüdruk, kellele meeldib elu just niisugusena nagu see on. Kellele pole vihmapilvedki võõrad. Kes lendleb naeratades toast tuppa, pillates möödudes magusaid musisid.
Jah, tõepoolest, süda on tal noor ja helde, helde kogu ilmale...

Ütle veel, et laps ei taipa!

"Suurtel ei käi jõuluvana," teatas Loviisa täna hommikulauas.
"Miks ei käi?" imestasin mina.
"Ei käi," kordas Loviisa, kergitas siis imestades kulme ja küsis:"Kas sa tahad ikka saapaid või?"
Olin keeletu.
Arutasin nimelt Veikoga nii kuu-poolteist tagasi, et mulle oleks uusi talvesaapaid vaja. "Kui sa mulle need ostad, pole muud jõulukinki vajagi," ütlesin toona. Nüüdseks on saapad olemas.
Ja Loviisa teravatele silmadele ei jäänud see märkamata!
No ütle nutikat!

Mehe kaal

Kolmikud armastavad end kaaluda. Noh, eks ta ole ikka nagu emme ees...
Täna astuti jälle järgemööda kaalu peale. Panin sealsamas kõrval pesu kuivama ja kiikasin üle õla, et neile seekordseid numbreid teadustada. Ahaa, Lisann kolmteist, Loviisa neliteist koma seitse... Johann, oota hetkeke, emme paneb veel need pesud ära...
Aga Johann ei läbe oodata. Johann teab küll, et tema on kõige raskem. Mees ju! Johann uurib tablood vaid mõne hetke ning teatab siis kindlameelselt: "Mina olen suurteist!"

Loviisa ja kompromissid

Loviisa näol on tegemist suhteliselt, et mitte öelda absoluutselt kompromissitu tüübliga. Temaga läbirääkimisi pidades võin näiliselt enesevalitsust kaotamata, (kuigi märkamatu muie Loviisa ühes suunurgas reedab, et ma olen läbi nähtud), nahast välja pugeda, soolasambaks tarduda, neli-viis infarktieelset seisundit läbi elada ning tagajalgades vastupandamatut ärajooksmissoovi tunda, kuid see kõik on asjata. Kui Loviisa on öelnud "ei", siis "ei-ks" jääb see ka sel juhul, kui ma kõik ülalloetletud meeleseisundid ühes kõigi allasurutud emotsioonidega ükshaaval või korraga lahti päästaksin. Ainult et siis lisanduks veel see eht-temalik "kuule-sa-ei-ole-tõsiseltvõetav"-pilk, mis naelutaks mind nii tema, kui teise kahe "piiridekompaja" silmis läbikukkunu-häbiposti, andes neile seega õiguse läheneda oma eesmärgile, mille ainsaks takistuseks olin mina, sirgeselgselt ja püstipäi.
Näide elust. Loviisale meeldib väga üks t-särk. Õigupoolest ma ei mäletagi, mis pilt selle rinnaesist kaunistab ning antud kontekstis ei oma see tähtsustki- aga toosama särgi varruka külge on nõelutud politsei embleem! Vanaema, eluaegne miilits/politseinik, ise tõi selle Loviisale! Ja nüüd on olukord selline, et kui Loviisal politsei-särgi tuju tekib, peab särk olema kapis, kandmiseks valmis. Kui särki pole, tõuseb tüli. Seda särki on selga aetud nii mustapesukastist kui otse pesumasinast.
Oh ei , ega Loviisa üldiselt mingi riietega pirtsutaja pole, vahel saab lausa mitu päeva sellekohaste vaidlusteta hakkama, seega pole esimene näide vast kõige õnnestunum (,kuigi kargas mulle esimesena pähe).
Tegelikult oli Helis palju peavalutekitavam eksemplar. Ka tema polnud pirtsakas- kuid tal olid oma kindlad lemmikrõivad, mida kandis "nii kodus kui kirikus". Kusagil esimese-teise klassi paiku said seletamatul põhjusel favoriitideks väljaveninud põlvedega alt laienevad ja veidi kukekad retuusid  ning kiriku abipakist haaratud triibuline lotendavate käistega kampsun. Olen vist tolle riietusega seonduvast põhidraamast siia juba korra kirjutanud- kui Helis leidis selle sobivat ainuvõimaliku variandina klassi lõpupeole. Nutsime tookord mõlemad. Nii mina, kes ma kampsiku ja retuusid pööningule olin peitnud, kui tema- enne kui ta need sealt üles leidis. Loo lõpp oli tragikoomiline- Helis nagu väike kaltsujuku kepslemas koos pitsi-satsiliste klassikaaslastega, mina aianurgas häbi pärast silmi peitmas. Mnjah, nüüd olen märksa karastunum. Kuigi too riietus oli ikka röögatu küll...
Aga nüüd teine näide Loviisalt. Olen valmistanud hea toidu. Roa, mis kindlasti ka Loviisale mokkamööda. Tema aga ei tule taldriku lähedalegi. "Öäkk!" teatab ta resoluutselt (kuigi meil on kokkulepe, et minu tehtud toitude kohta ei tohi kunagi nii öelda. See on mulle solvav, rõhutan alati.) Ka teised üritavad Loviisa järgi ökitada (Lisann siiski üliharva), kuid maitse suhu saanuna kaob toit varsti taldrikuilt kõhukestesse. Aga Loviisa ei maitse. Ei kavatsegi. Mkmm. Ei. Ei. Ei!
Mul on kaks korda elus läinud õnneks talle esimene suutäis heast söögist sõna otseses mõtte suhu toppida- peale mida ta nagu muuseas ka ülejäänud taldrikutäie ära sõi. Tavaliselt on aga mu vaimujõu ressurssid suht kesised ja Loviisagi ninaesine piirdub seetõttu vaid keedetud kartulite või makaronidega. Ühegi lisandita.
Kolmas näide. Trennis. Lapsed sooritavad harjutusi. Treener käib saalis ringi, kiites ühte ja teist. Loviisake teeb kõik enesest oleneva, et ka tema sooritust märgataks. Kuid kuna lapsi on palju, jääb ta seekord kahe silma vahele. Murdumise hetk on valus. Loviisa ei tee enam ühtainumatki harjutust kaasa ning kodus teatab, et tema enam trenni ei lähe. Sestpeale käib üks suur kemplemine. See peaaegu-neljane näib hästi teadvat, mis ala talle tegelikult sobib. Tantsimine! Niisiis, viidagu teda hoopis sinna!
Loviisa on uskumatult nutikas. "Millal te issiga ära lepite?" küsib ta nagu muuseas, kui meil V.-ga parasjagu "pilt on, aga häält ei ole",kuid lastele sellegipoolest kogu hingest rõõmsaid vanemaid püüame etendada. Kui meie endine lapsehoidja tervislikel põhjustel ametist lahkus, murdsin pead, mismoodi neile asja serveerida. "Aa, tal oli ju prrrobleeme," põristas Loviisa ise õige vastuse ning olukord sai lahendatud. Nii lihtsalt ei läinud aga Pipi-raamatu selle peatükiga, kus Pipi Tommyt rünnanud pullil sarved peast murdis. Loviisa nuttis seepeale lahinal! "Pipi on pähh!" huilgas ta nina luristades. "No aga pull oleks ju Tommy ribadeks puksinud," püüdsin selgitada. "Mis siis! Ma ei taha seda raamatut näha!" ei võtnud Loviisa mind kuulmagi.
Vahel saab Loviisa aru, et on vindi üle keeranud.
"Kas sa ei armasta mind enam?" küsib ta peale üht järjekordset tulist vaidlust.
"Muidugi armastan!" Ütlen seda neile kõigile mitmeid kordi päevas...
"Miks sa siis vaidled minuga?" puurib terav pilk mu´st läbi.
Aga järgmisel hetkel löövad väikesed käed mu kaela ümber lukku ja ma saan kalli ühelt maailma tugevamalt tüdrukult- kes ei ole Pipi.
Ja kes on sisimas väga õrn...

Little sexy

Ostsin ühest müügiportaalist Jossile õues trööpamise kombinesooni. Õudusega jäi äkitselt pilk pidama müüja kasutajanimel- "little sexy"! Juurdlengi nüüd isekeskis, mis ometi tõukab inimese aju seesugustesse segastesse keerdkäikudesse, et ta ka lastekaupu müües enesele südamerahuga just seesuguse identiteedi loob...
Õhtulehe kuulutuste-rubriigis ilmus aastaid (mine tea, äkki ilmub siiani) kuulutus, milles "miniatuurne blondiin" mehi "kohvile ja lõõgastavasse massazi" kutsus.
Usun, et "little sexy" ongi seesama!
Paljudel prostituutidel on ju ka lapsed.
Kui kurb!

Väikesed elutarkused

Kui olin ühel õdusal jutu-õhtupoolikul triole taaskord sulnil häälel seletanud, kuidas nad kolmekesi emme kõhust ilmale tulid, lisades, et õde Ellu sündis juba palju-palju varem, (mis on nende jaoks paras müstika), oli toas hetk kõrvulukustavat vaikust. Seejärel nentis Lisann elutargalt noogutades: "... jah,  ja kui me ära olime sündinud, abiellusime kohe õde Elluga..."
Vaat nii.

Lõunauinakust

Mnjah, reaalsus on see, et lõunauinakud jäävad meil kasvatusteadlaste hoogsatest näpuvibutustest hoolimata üha harvemaks. Kõige innukamalt väldib neid "kolmik number üks", Loviisa.
Õigupoolest küsin endalt juba mõnda aega, kas pedagoogiliselt õigem oleks sundida või loobuda. Emana- eriti kolmikute emana- poleks vastus raske- iga mu ihurakk kisendab lõunauinaku ajaks meeleheitlikult piskugi puhkuse järele. Inimlikust seisukohast (sest ega ema ju pole inimene ;) on aga kaks tundi asjatut voodispüherdamist selgelt mõttetu ja sealjuures suht piinarikas ülesanne. Voodisse võin ju sundida- aga silmi jõuga kinni ei vajuta! Vihastamisel pole kah suurt mõtet, sest no mida sa hing teed, kui uni ei tule!
Nii me siis istumegi üheskoos üleval. Mina siin, nemad seal. Või vastupidi. Või kõik siin. Või siin-seal. Vahet pole.
Vahe tuleb sisse siis, kui hakkame kuhugi, noh, näiteks trenni sõitma. Rampväsinud mina ja mu igierksad kolmikud! Juba esimese kahesaja sõidetud meetri pealt toimub tahavaatepeegli abil fikseeritav langus. Pea nimelt. Graatsiliselt laskub see esimese "seltsimees unetu" õiglasele rinnale, jättes minu kõrvadele muusikaks vaid sügava une rütmilise hingamise. Õige varsti ei ole peegli vaateväljas ühtki last, kes "autos kindlasti magama ei jää" ning mina, kes ma seda väga meelsasti teeksin, jätkan sõitu vaikuses. Sügav-filosoofilistes mõtetes:
Niisiis- tegelikult nad ikkagi peaksid lõunat magama...
Miks nad seda siis ei tee?
Vaat see on küsimus...

...Mis oleks üllam: Vaimus taluda kõik nooled,
mida vali saatus paiskab... või tõstes relvad
hädamere vastu vaev lõpetada? Surra, magada.
Muud midagi! Sest nõnda uinudes kaoks hingepiin
ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib
looduselt. See oleks lõpetus, mis nii hardasti on
ihaldatav. Surra, magada? -Jah magada! Võib olla
undki näha. Siin ongi konks! Sest see, mis unenäod
meil võivad tulla selles surmaunes kui maise möllu
puntrast pääseme, see paneb kõhklema. Siin peitub
põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk. Kes taluks aja
piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi,
põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust
ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt
kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga?!...

Muide, Linnateatri "Hamlet" oli väga hea! Käisin möödunud kolmapäeval. Soovitan!