laupäev, 21. juuli 2012

Laeval

Laeva mängutuppa tormasid kisa ja käraga kaks last. Haarates käigupealt kaks kummilehma trio kujuteldavast laudast, maandusid nad toanurka ning kukkusid neid arutult nüpeldama. Plastmassist reketitega. "Kas sinu oma ikka sai korralikult peksa?", küsis üks ja lisas: "Oota, ma virutan talle veel!"
Ma seisin ja jõllitasin. Sõnadki jäid kurku kinni.
Kolmikudki vahtisid samuti soolasammastena, suud lahti. Midagi sellist polnud nad arvatavasti uneski näinud.
Peagi taipasin, et tegelikult ei ole need lapsed milleski süüdi. Mänguloomade peksmine on küllap vaid koduse igapäevaelu mänguline peegeldus. Reaalsuses üsna jahmatavapanev.
Õnneks ei olnud noil lastel pikka püsi.
Trio tõstis loomad lauta tagasi ja silitas vargsi.
Lotte saabudes lahkusime meiegi mängutoast.
Ah et miks?
Stockholmi-suunal vaimustusime esmalt koos teistega. Siis aga taipasime, et kogu "lottendus" on sel laeval pisut nihkes ega kanna hoopiski mitte sama elutervet ideed kui filmis ja raamatus. Jah, lastele oli mõeldud küll, aga too programm (mille eri-peibutiseks siis ülalmainitud kurblik ja vaikiv Lotte) oli kokku pandud kellegi kahetsusväärselt piiratud fantaasiaga isiku poolt, kelle arvates ainus viis lapsi köita seisneb neile tonnide viisi maiustuste ette- ja sissekühveldamises.
Ah et olen ehk liiga kriitiline?
Aga palun- siin on esimese mängu kirjeldus: tädi viskab põrandale tohutu hulga komme. Märguande peale tuleb neid võidu krabama hakata. Kes saab kõige rohkem, on võitja- ja võitja saab kingituseks ... hiigelsuure paki komme!
Ühesõnaga- ole ahne, trügi küünarnukkidega, sõida teistest üle- ja sa oled võitja!
Loomulikult ebaõnnestus "trio meeskond" sajaprotsendiliselt. Mitte ühtki kommi. Üritusest arusaamine puhas null. Rabelev lastepundar nende jalge ees moodustas küll otsekui kaleidoskoobist pööratuna vahvaid vahelduvaid mustreid- aga et seal elu eest maiustusi taga aetakse, selgus alles mängu vaibudes. "Mina tahan kaaaa!", ei hoidnud Joss tõehetke saabudes nutusegust häälekest vaka all. Hilja, poja!
Kas olete näinud, kui südamlikult lõppeb "Autode" filmi esimene osa? Pikne McQueen loobub oma kauaigatsetud Kolvi Karika võidust, lükates vigastatud sõpra enese ees üle finišijoone...
Kas mitte just sääraseid omadusi, nagu truudus, abivalmidus ja andmisrõõm ei peaks meie lastes enim väärtustama?
Olnuks programmi koostajail tarkust jätkata toda mängu sealtkohalt hoopis niimoodi, et võitjaks osutub laps, kel lahkust jagada oma kokkukrabatud kommihunnikust kõige enam neile, kel pole ühtki kommi, oleks see minu silmis (hoolimata mu üldisest maiustuste-vastasusest) omandanud suure ja südantsoojendava väärtuse- ja hoopiski mitte sellepärast, et Joss kommi soovis. Eelkõige just jagajaile mõeldes...
Kui aga kurblik hiigel-Lotte hiljem diskosaalis kõigi meetripikkuste trenditeadlikega hetke tipp-hittide saatel seksikalt puusi hööritas, taipasin järsku, et arvaku ma mida iganes, leidku ma kui palju tahes kaasamõtlejaid- inimkonna nö "põhimass" on ikkagi (piltlikult öeldes)"ettevisatud kommihunniku nimel" nõus kiirelt ja koheselt oma hinge ning keha maha parseldama. Kes saab neid nende hetkenaudinguis takistada?
Sest "mis need paar kommi siis reisil ikka teevad"!

Üldiselt oli laevasõit vahva!
Neil loomapeksjatel-lastel tundusid kah pealtnäha täiesti normaalsed vanemad olevat. (Vägivallatsejad võiksid koletisteks muutuda, oleks mugavam tuvastada.)
Eks ma siis kehitan lihtsalt õlgu...

pühapäev, 8. juuli 2012

Ühe lausega politseist

Kui ilmselgete joobe- või narkotunnustega mees taarub lapsevankriga, mille sees on paljas lapsuke, hilisõhtul keset sõiduteed, kus autod, kellele ta ette jääb kas äkk- pidurdavad või keeravad järsult teise ritta, ja kui ma siis politseile helistan ning palun kiiresti kohale tulla, kuna kaitsetu väikese inimese elu on väga-väga ohus, ja selgub, et ma pole ainus helistaja, kuid politsei ei tule ega tule, tekkib jõuetu ahastussegune küsimus, kas see ei ole tõesti piisavalt tõsine väljakutse ja kellele nad siis üldse tulevad???
Nutmaajavalt masendav!

esmaspäev, 2. juuli 2012

Mitte ainult eneseabiõpikuid!

Sõbrannad juba teavad, et eneseabi õpikuid pole mulle mõtet kinkida. Sest mina, erinevalt seesuguste raamatute tegelikust sihtgrupist, tean vägagi hästi, kus olen ühel või teisel eluetapil "puusse pannud" ning milliste valikute tegemine või tegematajätmine antud momendil "täiusliku õnneni viival sillal üle eluraskustete kärstikuliste voogude" komistuskiviks sai. Õigupoolest peaks ju iga inimene oma õigetest ja valedest sammudest teadlik olema- kui ta just sügavas depressiooniseisundis ei viibi (või päris nupust nikastanud pole). Kuid ka sellisel juhul pole noist raamatuist vähimatki kasu, vaid vaja spetsialisti abi.
Pidasin mõni aeg tagasi üht kindlat trükist ülalmainitud teemarubriigist (ja tuhande omataolise seast raamatupoe riiuleil) sobivaks sünnipäevakingiks. Esialgu tunduski, et asi läks "naelapea pihta". Kui toosama naine hiljem psühhiaatriahaiglas kinniste uste taga kangeid rohtusid manustas, taipasin, et raamat aitas kaasa küll- kuid seekord veidi teises suunas- nimelt hulluksminemise teel. Kindlasti ei olnud see sündmusteahela peavallandajaks, kuid nii-öelda "järeltõukeid" võis jutu järgi siiski aimata.
Olin kunagi oma arust suur psühholoog. Paljud inimesed (pange tähele- ma ei ütle "sõbrad"!) usaldasid mulle oma erinevat masti ja kaalu muresid ning tollal tavatsesin uhkusega mõelda, et "ju minus üks tubli hingetohter peidus ongi"...
See on mu "psühholoogikarjääri" kõige kummalisem juhtum. Ühe väikelinna kiriku paljulapseline pastoriproua- keda ma tol päeval teist korda elus kohtasin - avas kohvilauas korraga suu ja hakkas täiesti "lambist" kõnelema oma mehe lakkamatutest kõrvahüpetest. Kurkujäänud koogitükki keelega allapoole lükates noogutasin innukalt, mu sisemine mina püüdis aga samal hetkel tipp-psühholoogiks kehastuda ja viivitamatult asja lahendama asuda. Olukord oli siiski nii absurdne, et mu jõllis silmadest ajju mingeid abiandmist soodustavaid signaale ei jõudnud. Peagi ühines too litsakas abikaasagi seltkonnaga ja sain oma haleda läbikukkumise ilusti selle taha ära peita.
Nüüd olen jõudnud järgmisele "levelile". Nimelt äratundmisele, et minus oli toona vaid üks "abivajajaid" abistav omadus- hoolimatus iseenese väärtusliku aja suhtes. (Ma ei pea silmas ülalmainitud juhtumit.) Neid mu ajutisi "sõbrannasid", kes eri eluperioodidel külje alla on pugenud, on kõiki ühendanud üks ja sama läbiv joon- ohjeldamatu vajadus kõneleda ainult iseendast- läbi oma lõputute probleemide. Mida mina usinasti lahendama hakkasin.
Naiivitar! Nad ei soovinud lahendust...
Olin siis kahekümnene. Tema oli kolmkümmend kaks. Lahutatud, kahe lapsega. Töötasime mingi aja koos. Algul tundus tohutult armas inimene. Käisime kohvikus ja teatris. Järk-järgult hakkas aga tema jutt üha enam ühe kindla teema, nimelt eks-mehe mustamise ümber keerlema. Esmalt noogutasin usinasti kaasa. Lasin isegi paar krõbedat fraasi tolle "siga-mehe" kohta lendu. Hiljem muutus aga tüütuks. Veel hiljem lausa põrgulikult tüütuks. Tolle naise mölapidamatus muudkui paisus, omandades meie suhtelmise lõpusirgel katastroofilised mõõtmed. Mäletan, et panin kord telefoni esikukapi peale ja tegin rahulikult koduseid toimetusi, tema teises otsas muudkui lobises, klatšis... Kummaline, aga hakkasin ajapikku hoopis tolle "mees-sea" suhtes mingit poolehoiuvirvendust tundma. Noh, et mida vaeseke taluma pidi...
Õiged psühholoogid ei aita inimesi. Vabal ajal kohe kindlasti mitte. Töö ajal enamasti samuti mitte. Jah, nad lasevad neil rääkida. Raha eest. Limiteeritud aja. Oma probleemid ära lahendada. Või siis mitte lahendada. Ikka raha eest. Et kui inimene maksab, siis ehk mõtleb kah, mida räägib.
(Säh sulle tipp-psühholoogi! Oleksin ju praegu päris jõukas...)
Öeldakse, et õigele sõbrale võib helistada kasvõi kell pool kaks öösel. Aga kui helistaja on sulle juba sajal kohtumisel ühte ja sama muret kurtnud, kui oled talle oma elust mitmeid-kümneid väärtuslikke tunde pühendanud ja kui te mõlemad teate, et tema olukord ei muutu eales, sest ta lihtsalt ei soovigi seda muuta- kas siis ikka tasub teda kell pool kaks kuulata, et ehk on seekord tõepoolest mingi tõsine probleem? Või oleks õige riskida ja selle teema ilmudes jutt kiirelt mujale kallutada. Iga kord. Peagi tõdedes, et muust nagu polegi eriti rääkida...
Mina ei raiska enam oma aega mõttetute teemade üle heietamisele. Ma ei jookse telefonile, kui lastega juturaamat pooleli. Ma ei määra kohtumisi tüütute inimestega.
Tõelised sõbrad jäävad niikuinii.
Neid eristab selle järgi, et nad küsivad "kuidas sinul läheb?"
Ja see on väga tähtis.

laupäev, 30. juuni 2012

Fotograafide eripära

Mängin suvel päris paljudel laulatustel.
Tänasel laulatusel hakkas silma midagi tavatut- fotograaf oli korralikult riides! Ma ei ole siiani päris täpselt aru saanud, missugune fotograafi töö-eripära ei luba tal kirikus soliidselt riietuda, sunnib ülejäänud seltskonnast karjuvalt eristuma ja pahatihti lausa untsantsakana ringi siiberdama- nii et isegi minul üleval orelirõdul piinlik hakkab.
Austusest noorpaari vastu, kes iga detaili ses kaunis päevas tuhandeid kordi läbi on mõelnud, austusest soliidselt riietatud külaliste vastu, jah, ehk austusest kirikugi vastu, võiks ju veidikene pingutada? Oh ei, ma ei kõnele ülikonnast! Kõigest pikad püksid... ja äkki sokid ka?... Mnjah, ja mõnel naisfotograafil võiks lihtsalt midagi seljas olla... Kirik pole muide plaaž, siin on pahatihti jahegi, noh, et mitte oma väärtuste pealesurumisega kedagi pahandada...
Aga eelkõige ikkagi austus. Väärikus.
Pildid tulevad kindlasti kenad...
Aga ka mälupildid ei taha tihti ununeda!

neljapäev, 21. juuni 2012

Kakuaeg

Neil õhtuil kuulun ma jälle absoluutsesse vähemusse- mind lausa ärritab alt-toast kostev vilekoor ning lakkamatult kisendav (tahaks siinkohal lausa "mölisev" öelda, kuigi ma tegelikult seda sõna ei kastuta) spordikommentaator. Mul on täiesti ükstapuha kas tänase kohtumise võidab Inglismaa või Ukraina, kas homse võidab Rumeenia või Portugal ning kas eile jäi seis viiki Rootsi ja Soome või Belgia ja Hollandi vahel.
See teadmine ei muuda mind karvavõrdki sportlikumaks, ei mõjuta mu elu ka mingis muus suunas- ühesõnaga sel puudub absoluutne seos minu maailma ja eksistentsiga.
Enamik inimesi on ilmselgelt teistsugused.
Aga las nad olla pealegi...
Kakkudel on praegu pojad. Hilisõhtune õu on täis müstilisi kriiskavaid helisid. Tumedad mütakad kogud paistavad loojunud päikese kumas hõredate männiokste vahelt selgesti silma. Õõtsuvalt tantsitavad nad oma matsakaid kehasid- kuni äkitselt valju vuhinaga sööstavad. Naastes tekkib poegade kisasse vaikusehetk, kuid mitte kauaks, üksikud kiljatused paisuvad järk-järgult uueks kisakooriks- taas saateks vanade kakkude tumm tants. Ikka küljelt küljele. Monotoonselt ja lihtsalt. Kuni uue sööstuni.
Ma tean, et nad ei jää kauaks. Nädal-paar ja läinud ongi.
Jaanipäev, valged ööd ja kriiskavad kakud- on see külm, mis kananaha mu ihule tõi? Või olen ehk minagi sellest müstilisest kooslusest osa saanud...
Tuppa tagasi astudes teatab V. võidukal toonil, et "lõpuks tuli värav". Huvitav, et see ei ärritagi mind enam. Kõnnin hooletult spordikommentaatori sõnade peal. Tühised fraasid purunevad prõksatustega mu paljaste taldade all. Massipsühhoosi tugev haare jääb mu´st lõhkikärisenud võrguna maha.
Palju maailma asju tundub korraga selgeks olevat saanud...

esmaspäev, 4. juuni 2012

Õde Ellu

Jossil on kaisu-koer. Koera nimi on Koiva-kutsu ehk lihtsalt Koiva. Koiva on tädi Riinu tehtud. Tal on väga pikad koivad. Joss armastab Koivat väga.
Ükskord mängisid kolmikud kõik koos Koivaga.
"Mina olen Koiva ema", ütles Lisann.
"Mina olen Koiva isa", teatas Loviisa.
Joss aga lausus seepeale: "Mina olen Koiva õde- Ellu."
Hilisemat vestlust jälgides selgus, et trio arvates ongi normaalne peremudel selline: ema, isa, õde-Ellu ja lapsed.
"Suusil polegi õde-Ellut", avaldas keegi neist kahetsust.
Teised leidsid, et asi on kurvastav.

Minagi ei kujutaks meie pere õde-Elluta ette. Õde-Ellu on liialdamata meid kõiki tasakaalustav jõud.
Täna saab õde- Ellu 18-aastaseks.
Õde-Ellul on sünnipäev!
Kallis õde- Ellu! Et sul jätkuks ikka samasugust lahket meelt ja piprast huumorit!
Kallistame sind kõik kõvasti-kõvasti, nii suurte kui väikeste kätega!
Emme, issi, Loviisa, Lisann, Karl Johann- ja Koiva ka.

Muide- kuigi Suusil pole päris oma õde-Ellut, ütleb temagi õde-Ellule "õde-Ellu". Minu meelest on see päris tore.

pühapäev, 3. juuni 2012

Mis tähendab mitte hilineda

See oli üle aegade närvesöövaim hommik.
Trio kakles.Pidevalt. Kõikvõimalike asjade pärast. Lärm oli kõrvulukustav.
Püüdsin end rahulikuks sundida. Pidin ära jääma peaaegu kogu päevaks. Söök oli vaja valmis saada. Mul, erinevalt tõelistest perenaistest, ei roni vajalikud komponendid ise pannile ega potti. Lõikumine, hakkimine ja viilutamine võtab oma aja. Pika aja. Eriti, kui teise (või külgemõeldud kolmanda-neljanda) käega silitada ühe hüsteeriliselt nutva kolmiku pead, samal ajal teist ja kolmandat (sama hüsteerilist) leebelt manitseval toonil (loe: tuginedes teadmisele, et varsti pääsen siit hullumajast minema) ohutus kauguses hoides, kuna nood halastamatult rusikaid vibutades esimese ainuisikulist "süüd" kinnitavad ja verist kättemaksu nõuavad. Tean, et tõde on alati kusagil vahepeal ja väljaselgitamine võtab kena jupi aega. Maharahustamine veel rohkem.
Tol hommikul tundus aga aega tõsiselt nappivat.
Vanaema saabudes pritsis juba pinget nii silmist kui südamest. Olukorras, kus ollakse hommikumantlis, kulp käes, juuksed kutsuvalt igasse ilmakaarde turritamas, silmad öisest napist unest paistes ja punetavad, nutused lapsed jalgade küljes rippmas ja kindal toonil teatamas, et täna on nad nõus ai-nult emmega- ja kui kogu sellest kaosest väljumiseks on aega vaid viis minutit- tundub nn. "pehmete väärtuste" kandmine sügavalt teisejärguline, turvaliselt hällirütmis kõikuvate ning alle-aa ümisevate "metsapoole" öko-emmede kättesaamatu privileeg. Mitte et ma ise (vähemasti rahu säilitamise seisukohalt) sinnapoole ei püüdleks, oh, muidugi püüdlen, rahulikel hetkedel olen (vähemalt mõtetes) lausa seesuguste turva-emmede lipulaev! Kuid momendil, kus järgmise minuti täistiksudes ei ole enam mu õigeaegne töölejõudmine kindel ja ma ei tea, kus asuvad tänase proovi noodid, ja armas koduabiline töötab tolmuimejaga täpselt mu kaootiliste noodihunnikute ees, ja mu seljataga seisab kallis ämm, kes monotoonsel toonil (sest tema närvi ei lähe! Respect!) kolmandat korda "Mis ma neile õue selga panen?", küsib, ning kõige taustaks on lakkamatult helisev telefon- vot siis tahaks küll seesugustele emmedele (kes kindlasti parasjagu ühtses, kokkuhoidvas reas mulle hoiatavalt näppu vibutavad, sest kõigele lisaks on neil ka selgeltnägemise oskus ja nad teavad täpselt, et mu praegune tõmblemine on vaid sünnihetkel tekkinud trauma järk-järguline ilmsikstulek- ilmselt oli valgus sünnituslaual liiga ere, mind peaks kiiremas korras ajarännakuga emaüsasse rahunema taandama.) - neile tahaks eriti bitchilikult sähvata: "Ma ei kuulu teie sekka! Kaduge mu mõtteist!"
Kuid kuna tegelikult ei puutu ei öko- ega ajarännaku- ega vabastava hingamise- ega puukallistamise- ega sünnitusel orgasmisaamise-emmed üldse asjasse, kähvasin kogemata hoopis vanaemale (kes mu agoonilis-tõmbleva mõttekäiguga üldsegi kursis polnud) vastuseks ja hüvastijätuks ilmselgelt liiga kalgilt: "Pane, mis tahad!".
Ning välisuks klõpsatas mu tagant kinni.
Autoga väravast välja tagurdades nägin koridoriaknale nõjatumas hämmeldunud lapsekogu.
Oleksin tahtnud nutta...
Andsin gaasi.

Ma lihtsalt ei tohi tööle hilineda!
See ei tuleks kõne allagi.

Kas ma jõudsin? Jah, jõudsin...
Ma ei pea vajalikuks ülitäpselt kirjeldada seda veidrat teekonda, millesse oli planeeritud laitmatu meik, soeng ning kosutav teejoomine- ja mille teostamise üks hulkuv peni ootamatult teele loivates hetkega ära nullis, sest äkk-pidurdamisel lendas kõik istmelt  tagurpidi põrandale ning kirsina tordil pärlendas kõige kukil tassitäis teed mu toredast termosest.
Ma ei hakka ka eriti emotsinaalselt lisama, et loomulikult sulgus Nõmme-ülesõit otse mu nina all ning ka kõik edasised foorituled olid punased. Ning kella sekundiosutid tormasid vähemalt kahekordse kiirusega.
Säilitasin rahu. Sikutasin teest tilkuva meigikoti istmele, võõpasin huuled ja põsed hooletult punaseks ning hetk enne kohalejõudmist leidsin kusagilt isegi kammi.
Viis minutit enne õiget aega astusin laialt naeratades uksest sisse.
"Tere!"
- Kuidas sina küll alati nii rõõmus oled?
Kiire pilk peeglisse. Üks põsk punab kui klounil. Tõmban nagu muuseas veidi vähemaks... Noh, nüüd pole viga...
- Ma lihtsalt olen!
Ma ei armasta endast rääkida. Oma muredest hoopiski mitte.
Kõik on ju hästi. Peaaegu hästi...
Vähemalt praeguste valikute juures...
Ja kui see hommikupoolik välja arvata.