laupäev, 31. märts 2012

Tiiger

Loviisa tahtis Maksimarketist Tiigrit. Teate küll, seda Puhhi Tiigrit! Ta libistas Tiigri märkamatult ostukorvi. Lisann tahtis ka Tiigrit. Sedasama Puhhi Tiigrit. Ta libistas Tiigri märkamatult korvi Loviisa oma kõrvale. Mina ei tahtnud Tiigrit. Ei Puhhi oma ega ka muud. Näitasin häälekalt välja, et olin aru saanud, et nad Tiigrid mulle korvi toppisid. Käskisin riiulile tagasi panna. Loviisa mõtles hetke ja tõstis siis Lisanni Tiigri korvist välja. "Tead," ütles ta õele asjalikul toonil, "ma annan sulle hoopis oma kaisu-Puhhi." Lisann noogutas. Tema meelest käis kaisu-Puhh kah. Ta ei ole pretensioonikas tüdruk. Loviisa aga keeras käru müügisaali poole, et vaikselt minekut teha. Tiiger korvis. "Aga sinu Tiiger?" pärisin ta´lt aru. "Mul on seda väga vaja", poetas Loviisa edasi tõtates. "See on üsna kallis", püüdsin teda ümber veenda. Aga Tiiger lebas kangekaelselt korvis edasi. Kes mu blogi eelnevalt lugenud, teab, et Loviisagi iseloomu üks põhijooni on kangekaelsus ja kompromissitus. Poes ei ole see varem niisugusel kujul välja löönud, ega ma muidu nendega nii julgelt ostlema kipuks. Aga seekord oli teisiti.
Teadsin, et siin jõuga ei saa. Proovisin nõuga. "Me vist ei saagi enam poest välja," alustasin arglikult, "emmel ei ole nii palju raha, et Tiigri eest maksta." Vaatasin küsiva näoga tütre poole- äkki leiangi halastust? Aga ei! Loviisa haaras Tiigri kõril ripendava hinnasildi oma väikeste käte vahele ning lausus õpetlikul toonil: "Võtame selle siis ära!" Appikene! (Olin tõsiselt rabatud.) Päris nutikas mõttekäik kolmeselt peanupult, kas pole? Ühesõnaga- kui on silt, tuleb maksta, kui silt puudub, pole vaja...
 "Oi-oi-oi,"raputasin laitvalt pead, "seda me küll teha ei või, siis kutsutakse meile politsei! Poes tuleb alati maksta. Paneme palun Tiigri tagasi!" "Mkmm." Nullseis.
Ma vaidlesin ja vaidlesin. Veensin ja meelitasin. Peibutasin ja palusin.
Lõpuks... võitsin! Ma parem ei kirjuta, kuidas see täpselt õnnestus. (Tegemist oli veidikene ebaausa võttega. Lükkasin vastutuse enese pealt ära. Mul ei jäänud muud võimalust.)
Igatahes panime Tiigri tagasi. Loviisa nuttis veidi (jah, tõepoolest nuttis, mitte ei karjunud!). Ta ei soovinud ühtegi asendusjubinat. (Kuigi viimane sõna tekitab minus häbi ja õudusjudinaid, pean tunnistama, pakkusin talle tõepoolest üht odavat sipelgat ja kahte kummist lehma.)
Minus tõstis pead süütunne.
Mul oli Loviisast siiralt kahju!
Mõistus ütles, et Tiigrit pole vaja. Tunded aga sõitlesid julma äraütlemist.
Miks ei võiks ta seda Tiigrit saada? -Sest tal on juba kakssada karvalooma!
Aga siiski, miks- kui see teda õnnelikuks teeb? -Õnnelikuks? Sa ju tead, et vaid hetkeks!
Nüüdsest mängiks ta vaid Tiigriga!- Nalja teed või? Kutsikat mäletad? Oravat? Lego-autot?
Tiigrit meil ju pole veel! - Jah, aga meil pole paljusid maailma loomi. Me ei mahuks oma majja elama, kui kõik liigid esindatud oleksid...
See on tore loom!- See on ebavajalik loom!
Ma ei mõistnud ennast. Vihkan arutut tarbimist- ja nüüd sellised tunded! Mis minuga toimub?

Mul endal oli lapsepõlves küllalt palju mänguasju (või see vaid tundub mulle nii?). Mängisin üsna palju nukkudega. Põhiliselt arsti. Mu patsientidele olid vanaema paksust Tervise ABC-st välja valitud kõige kohutavamad tõved. Nad elasid üle arvukaid operatsioone, talusid lõputuid süstla- ja tilgutikuure. Vannitades voolas nende auklikest pepudest vett täpselt nagu kastekannust!
 Kõige esimese nuku sain 2-aastaseks sünnipäevaks. Triinu. Triinu on ka praegu meie mängutoa auliige, oma 36 aasta kohta päris hästi säilinud, näost kaotanud vaid ühe silma ripsmed (tõsi, kere on tal opiarme paksult täis ja pepu nagu sõelapõhi!)
 Mul oli ka kõndiv nukk. Kadri- Mari. Too oli pikkade läikivate juustega, mille üle tõmmatud peen võrk. Ema ei lubanud Kadri- Mari õue võtta. Leppisime sõbrannaga kokku, et viskan nuku meie kolmanda korruse aknast välja ja tema püüab alt kinni. Õnneks või kahjuks ta ei püüdnud. Käeluud jäid terveks. Nukul aga hakkas üks jalg laperdama ning ta ei kõndinud enam kunagi.
 Juula oli samuti legendaarne. Mu ema nukk. Kere vatti täis, pea aga plastmassist, ilmekalt maalitud näoga. Keegi ei tea, kuhu Juula kadus. Annaksin trio pooled mänguasjad selle eest, et Juula tagasi saada!

Aga Tiigri-loo juurde tagasi tulles tunnistan üles, et andsin asja V. otsustada. Ta on nimelt äärmiselt praktiline ja kaine mõistusega mees. Niisama laristamine ei tule tema puhul kõne allagi!
Loviisa ootas issit kogu päeva. Kui ta viimaks tuli, läksid vaesel tüdrukul sõnadki suus sassi. Ometi kostis arusaamatust tekstist selgelt ja nõudlikult välja sõna "tiiger".  Muu tuli minul "tõlkida".
 Järgmisel päeva töölt tulles ei uskunud ma oma silmi. Leidsin ukse eest Tiigri! Lamas teine mahajäetuna esikupõrandal. Seejärel leidsin veel kaks Tiigrit.
"Kui osta, siis juba kõigile," poetas V. mokaotsast ning taandus kiiresti ajalehe varju.
Säh sulle praktilist meelt!
Ta isegi ei juurelnud pikalt, ei vaielnud oma aju ja südamega, ei kaalunud plusse ja miinuseid, ei tundnud end süüdi, et ostis- nii nagu mina tundsin, et ei ostnud...
Kas need kolm Tiigrit teevad meist nüüd arutud tarbijad?
Või oli see lihtsalt üks liigutus- millest maailmas midagi ei muutu?
Lapsepõlves oli mul üsna palju mänguasju, meenutab ehk Loviisa kunagi. Või see ainult tundub mulle nii, võib ta eneselt täpsustavalt küsida.
Kas ka Tiigrid neisse mälestustesse mahuvad?
Minul küll peale nende kolme ülalmainitud nuku oma lapsepõlve mänguasjadest midagi erilist esile tuua pole. Kõik muu on seotud sündmuste ja inimestega, mitte mänguasjadega.
Mõtlemapanev...

pühapäev, 18. märts 2012

Teistest võrdsem

Kui su kõrval on pidevalt sama mõõtu ja mõtetega tüübid, kui sa ise, siis tekkib ilmselt vahel kiusakas tahtmine teistest vähekenegi eelistatumas seisus, noh, nii-öelda "teistest võrdsem" olla. Just seesugune lugu juhtus täna Lisanniga.
Ta tuterdas mul parasjagu köögis jalus, kui külmkapist ühe väikese maasika leidsin, mis enne, kui neid magustoiduks sõime, kahe silma vahele oli jäänud. Arvasin, et mis ma tast ikka lõigun ja poetasin Lisannile pihku, "säh, söö vaikselt ära..."
Aga mida tegi Lisann? Tõstis lõuakese püsti ja läks laiava sammuga otsejoones Loviisa ja Jossu nina ette, maasikas nimetisõrme ja pöidla vahel kõlkumas ning sõnas tähtsalt: "Ma sain maasika! Emme andis selle mulle! Tal rohkem neid ei ole. Teie ei saa!"
Mulle jäi vaid hetk, et taibata, mida ta tegi- ja siis nad tulid. Loviisa valju kisaga ees, Joss nõudlikul ilmel järel. "Meile ka maasikat! Palun, me tahame ka!
"Annan teile maasika toormoosi," pakkusin. "Eeieieeiii!!! Maasikat, nagu Lisann!" Hõiked läksid ulgumiseks. Pigistasin hambad kokku. "Egas midagi... Lõikame Lisanni maasika kolmeks."
Lisanni maasikas kõlkus endise uhkusega väikeste näppude vahel, teadmata, mis teda ähvardab. Kui aga tegudeks läks, taipas Lisann ise korraga, et see asi nüüd küll tema plaanidesse ei mahu. Ühesõnaga, kisa vahetas kasutajat. Jagasin maasikajupid laiali. Lisann viskas enda kolmandiku vihaselt nuuksudes põrandale. Johann tahtis seda endale võtta. Sellist ülbust ka lubada ei saanud! Lisann napsas maasikatüki Johanni nina alt ära ja toppis suhu. Johann leidis, et nüüd tehti temale liiga. Kisa vahetas jälle kasutajat.
Mina ei jõudnud ära kiruda. Oli mul vaja seda maasikat üldse kellelegi näidata! Näe, ebavõrdsus tõi kohe karistuse. Järmine kord söön kõik kolmega jagumatud asjad ise ära.
Vähimagi kahetsuseta.

reede, 16. märts 2012

Elu kolmestega III

Kallasin eile kevadise suurvee laste talvesaabastest kraanikaussi ning ütlesin endamisi "lõpku see talv". Täna hommikul võtsime trioga otsesuuna kingapoodi  ja ostsime kenad voodriga kummikud. Lapsed olid üliõnnelikud. Olin ju neil eile "seljas, kui vene valitsus", kiunudes ja kärkides vahetpidamata, et "ei lähe lompi, ei läääheee!" Ometi oli tuppa tulles lomp saapas...
Täna kuulasid lapsekõrvad esimeste kevadlinnukeste vidinat ning lisasid kevadvete rõõmsasse vulinasse vürstikaid plärtse. Kodutänav on pisut lõunasse kaldu, seetõttu kiirustas eiteakust alguse saanud sädelev ojakene esmalt just meie maja suunas, ristmikul võttis aga vallatu kurvi otse alla suure tee poole, kuhu oli kogunenud üüratu sulavee järv. Sinna keelasin kolmikutel järgneda...
 Mõnel hetkel aeg justkui seiskuks. Minu jaoks oli midagi säärast täna, seistes ühe igavesti vahva poriloigu ääres, kuhu lapsed suuri lumekamakaid loopisid. Esmalt püsisid kamakad valgetena ja hulpisid laevukestena vees. Siis aga hakkasid aeglaselt, nagu ülisuured käsnad, pruuni porivett sisse imema. Märkamatult imesid nad enesesse ka minu pilgu ja minu aja. Seisin ja vaatasin. Ühe uued ja uued lumekamakad, algul helevalged, hiljem pruunid vettinud mütakad. Tahkest vedelasse. Kaduvusest kadumatusesse. Ilusad hetked. Tavaliselt ei märka...
Kui vähe ma üldse märkan! Toimetan päevast-päeva mingis "omas mullis", püüdes etteantud ülesannetega eeskujulikult hakkama saada, laste jutt otsekui taustamüraks, nagu mõnel inimesel raadio või telekas.
Loviisa juba teab, et emme tähelepanu võitmiseks peab vahel jõudu rakendama. Ega ta mingi ilutseja polegi- sõidab ikka sajaga sisse! Katsu sa siis mitte märgata! Loviisa jaoks ei eksisteeri sõna "kohe". Sõna "kohe" peab peegelduma tegudes. Otsekohe. "Palun mahla!", hüüab ta hommikusöögilauas! "Kohe, kallike´", vastan, ise ihu ja hingega pudrupotti küürides (sest vaadake, see tuleb kiirelt ära pesta, hiljem ei tule kuivanud koorikud enam lahti!) "Palun mahla", kostub nõudlik hääl uuesti. " No oota ometi, kohe valan sulle!", püüan olukorda veel kontrolli all hoida- ehk jõuan ikka poti küüritud. Aga ei! "Mahlaaaaa!", lükkab pisike plika rusikaga lauale tagudes kõik oma registrid valla. Sa püha taevas!!! "Panen, panen! Ära ainult karju!" Tean küll, et annan talle liiga palju järele just sel ainumal põhjusel, et mul pole karjumisttaluvaid kõrvu. Tean küll, et ühel hetkel võib see mu enese vastu mängima hakata. Aga ikkagi väldin ma kisa kõikvõimalikul moel.
Kui Loviisa oma hallikassiniste silmadega otsa vaatab, tunnen, et tegelikult vaatab ta mu´st läbi. Nii selge silmavaatega last näeb harva. Nii otsese ütlemisega last näeb samuti harva. "Emme on väga peenike", seletas ta täna teistele. See lause mulle meeldis!
Lisannil on tohutult vaikne hääl. Vahel ütleb ta midagi tähtsat (ma saan pilgu järgi aru, et vaat see oli nüüd küll tähtis!) Palun teda korrata. Ta kordabki. Ainult, et veel vaiksemalt. Piinlik tunnistada, aga olen mõnigi kord "jaa-jaa" või "kui tore" ühmanud, saamata lõpuni aru, millest jutt. Kui ülal mängutoas mõnus mäng käimas, pean mina pidevalt olukorda kontrollima. Kuulen Loviisa ja Johanni, kuid mitte Lisanni häält. Süda hakkab valutama! Lähenedes kostab temagi kõrge hääleke teiste seast ja taipan, et muretsen ilmaaegu. Ka kõhus oli just see laps teiste vahele pressituna kusagil tagaosas ja mina murest hullumas, et tunnen vaid kahe liigutusi. EKG andis küll hetkeks hingerahu, kuid õige pea hakkas südamevalu uuesti närima.
Lisanni naeratus on justkui päike- soe ja aval. Suure suu ja sädemeid pilduvate silmadega. Ta ei ole nõudlik laps ja annab heameelega soovitud lelu õele või vennale, tuues endale uue. Pisiasjade pärast ei maksa ju tüli tõsta! Aga liiga talle küll teha ei saa. Seda ei maksa proovidagi! Pärast tuleb tükk aega haavu lakkuda...
Karl Johann on väike vallatu poiss, kes heameelega mööda tube ringi tuiskab ja kaoseid tekitab. See lihtsalt kukub nii välja! "Emmeee", hüüavad pliksid võidu (Loviisa muidugi tugevama häälega), "Joss lõhkus meie maja ära!" "Miks sa siis maja ära lõhusid?", nõuan aru. "Ma ei lõhkunudki, see ise läks," selgitab poiss suurisilmi. Majariismetest legoklotsid on aga nii suures kaares laiali, et neile eeldanuks vähemalt tornaado hiljutist külaskäiku...
Samas on Joss vägagi hella hingega. Tema on see, kes mind kõige tihemini püksisäärest sikutab ja "tahan suije" nõuab. (Ta ei häälda veel hästi täpitähti ning topelt "l" on tema keeli "ij"; eelnev kummaline sõna tähendab niisiis "sülle") "Musi ka", hõõrub ta oma nina mu põse vastu....
Joss on praegu natuke Loviisa mõju all. Ütleme, et pakun talle banaani. Poiss keeldub. Pakun sama banaani Loviisale. Tema võtab vastu. Siis leiab Joss, et ta siiski tahaks seda banaani ning tõstab solvumiskisa. Loviisa aga oma banaani muidugi tagasi ei anna. Lahenda siis olukord õiglaselt!
Või siis hüüab Loviisa, et " mina olen lennuk!". Joss, kes hetk tagasi "auto" oli, hüüab järgi "mina olen ka lennuk!" Lisanni olukord ei morjenda. Tema on rahumeeli "rong" edasi.
Ma ei tea, kas see on kasvav ebakindlus või lihtsalt ealine iseärasus, aga Jossikese näoilme väljendab sageli otsekui mingit solvumist või pahurust. Pikad ripsmed ta suurte silmade ümber volksatavad tihtilugu tõrjuvalt ning pisaradki on käbedad tulema. Eitus on selle poisi suur sõber ja seltsiline. Suhtlemisele see, teadagi, hea ei tee. Ega siin muud ei aita, kui kallistada, kallistada ja veelkord kallistada... Ennäe, varsti tulebki tuttav kelmikas säde poisi silmisse tagasi ja suu muutub taas vahvaks vimka- naeratuseks. Hoidke nüüd jälle alt!
See on elu kolmestega.
Väikeste inimeste rõõmud ja mured... Väikeste inimeste kilked ja pisarad....
Lõpmata tähtsad.
Vahepeal palju, palju kallisid, palju, palju usaldust, liigagi palju- ma tegelikult ei oska ju...

Sisenen tasahilju unenohinat täis tuppa.
Lisann ja Johann magavad, pead jalutsis, jalad padjal. Loviisa on üleni teki all.
Nii armsad!
Homme jälle päevake vanemad...
Ja tänast tagasi ei saa.

laupäev, 10. märts 2012

Elu kolmestega II

Mul jääb süsteemsusest kõvasti puudu!
Piisab asjad enese jaoks üksipulgi läbi mõelda, kui juba ongi kogu tegevusel hoopis teine tera. Näiteks riidessepanek. Tean väga hästi, et asjad on vaja laduda selgapanemise järjekorras kolme erinevasse hunnikusse, lapsed ükshaaval nende hunnikute lähedale meelitada ning üks-kaks-kolm riided selga toppida. Läheb kiirelt ja valutult. Ometi hakkan aga tihtilugu otsekui enesepiinamise eriti veidra vormina asju ükshaaval välja otsima ning otse loomulikult ei läbe kolmene oodata, millal järg sokkide ja kinnasteni jõuab, vaid traavib ühes kampsuni ja mütsiga ära kõrvaltuppa hoopis põnevamaid mänge avastama- mis omakorda pälvib minu pahameele ja muudab kogu õhkkonna närviliseks.
Sama on magamaminekuga. Tean, et kogu protseduur võtab aega umbkaudu 45 minutit. Selle ajaga jõuame lahti riietuda, pesta, pidzaamad selga toppida, veidi möödunud päevast vestelda ning head-ööd-kallistada. Kuna kogu üritus on hoolimata sissejuurutatud süsteemsusest üsna kontimurdev ning enamuse hilisõhtutest tunneb V. end minu aitamiseks liiga väsinuna, Helis aga pole veel muusikakoolist kojugi jõudnud (mitte et ma arvaks, et ta end peale 12-tunnist kooli(de)päeva pool-vägisi appi hakkaks toppima), tunnen eelseisva vastu intensiivset ülejõu-käimise tunnet ning lükkan üritust minut-minuti haaval üha edasi. See on viga. Kui saabub üleväsimus, on kogu kompott täiesti ohjamatu. Keeldub kolmene näiteks koostööst lahtiriietumisel (mis on üleväsimuse viimane staadium- ja mida juhtub tõesti üli-üliharva), on kogu püha üritus määratud läbikukkumisele. Jõuga pole midagi teha, nõu aga läbi nutu-naeruseguse kisa kuulda ei võeta. Karjutakse veel kõvemini. Olen vist juba maininud, et lärm on mu vastupidavuse nõrgim lüli, mu "Achilleuse kand". Seega langen juba esimeste tugevate detsibellidega sügavasse vaimsesse madalseisu, millest väljatulemiseks enam samal päeval jõudu võtta ei ole.
Tänagi kaebles trio varajase mitmehäälsuse stiilis trepihalli ülemises otsas nii ennastunustavalt, et pidasin targemaks nad pesemata vooditesse suruda. Tegemist oli üleväsimuse eelviimase staadiumiga, kuid mitte minu tegematajätmise tõttu, vaid seepärast, et issi hakkas nendega vahetult enne une-eelsete protseduuride algust puidust nukumaja kokku panema! Loomulikult võttis see aega tunduvalt rohkem, kui "suts ja valmis" (nagu mulle serveeriti).
Süsteemsusest jääb muuhulgas vajaka ka laste käelisel arendamisel. Lähen ainuüksi mõttest, et neile guaššid kätte anda, hetkega halliks. Jah, panen neile määrduda võivad riided selga. Jah, kõigil on oma pintslid, veetopsid, värvipaletid- ja paberid loomulikult ka. Jah, istun juures, kohe päris lähedal. Aga see kõik käib uskumatult kiiresti! Karl Johanni pilt oli möödunud korral hetkega paks ja ühtlaselt pruun (selgitus kunstivõhikutele: selline värv tekkib, kui kõik värvid omavahel kokku segada). Loominguline inspiratsioon! Tegu oli tema sõnul seentega. Lähemal uurimisel olid seened ka mujal kui paberil. Paberialune lausa ujus seentest! Ta oli neid hulgi ka laiaks astunud. Einoh, rõõmustav... või mis? Loviisa ja Lisanni värviküllamad maalid kujutasid vastavalt krokodilli ja papagoid ning vähemasti etteantud raamistikust välja ei kippunud. Ikkagi rookisin hiljem tükk aega nii tuba kui lapsi. Pildid on mängutoas näitusel üleval.
(Vaat lasteaias, seal neid ikka õpetatakse ka, teatas V  peale näitusekülastust ja kohustusliku "väga ilus" ja "väga tubli" äralausumist. Ah soo? Et minupoolne juhendajatöö polnud piisavalt hea? Selge. Järgmisel korral saab igaüks ühe värvi. Me alustame täpist. Jätkame ringiga. Seejärel veame sirgeid kriipse. Et ma ei kuuleks enam seda lasteaia juttu!)
Pedagoogid ja psühholoogid rõhutavad ikka ja jälle, et laste loomingulisust ei tohi pärssida. Ise tehes avanevad nende piiritu fantaasia salalaekad nagu roosid nuppudest, puhkevad õide ja kaunistavad väikest inimest "vanematele õnneks ja ligimestele rõõmuks". Ainult, et ... unustatakse mainimata, et nood õnnelikud vanemad peavad sealjuures ka raudse närvikavaga olema! Minu oma jääb päev-päevalt nõrgemaks. Näiteks küüntega parketilt imepisikesi plastiliiniplärakaid üles kraapides tunnen end ses suhtes üpris "hõredalt". Samuti kohtudes rebimistehnika harjutuse tagajärgedega näost näkku ilmselgelt ebasobivas paigas totaalselt valel ajal...
Õnneks on inimesel oskus unustada! Seetõttu käin oma kallitele meistrimeestele ikkagi iga päev välja uusi eneseteostuslikke ideid. Viimati, näiteks, lõikasime ajalehtedest lõbusaid pilte ning kleepisime paberile (loe: mina lõikasin, nemad kleepisid). Igavesti lahedad kompositsioonid tulid välja, ümbruskonna reostus oli minimaalne ning kuna mul oli aega (pane tähele- see lausejupp on tänase jutu kõrgpunkt, püant, millest koorub välja kogu tõde!), oli mu tuju hea, suutsin säilitada absoluutse rahu ning lapsedki nautisid oma tegevust täiel rinnal! Tegemata söök või peatselt kättejõudev tööleruttamise aeg on niisiis olulised riskitegurid rahuliku laste- ja pööraselt tormleva suurte maailma vastuolude tekkeks...
Aga mis ma ikka filosofeerin!
Lõpetuseks midagi naljakat ka:
Õpetasin neile laulu "Ema, kallis ema, oled nõnda hea...". Kui jõudsime sõnadeni "panen sinu sülle oma väikse pea...", vaatas Loviisa mulle hämmeldunult otsa ja hüüatas: "See ei tule ju küljest ära!" :)
Kas nad pole ikka vahvad?

laupäev, 3. märts 2012

Elu kolmestega I

Ka kolmeaastased on magades iseäranis armsad!
Muidugi on nad seda ka ärkvel olles, kuid kui näiteks garderoobi rajatud liivaranda puistatakse "liivaks" kõik mu purustatud musta pipra varud, on seda armsust pisut raskem märgata. Hiljem hellusehoos nina pojakese heledatesse kuklasalkudesse vajutades, sealt pahaaimamatult peotäie pipratükikesi ninna tõmmates ning seejärel hullununa aevastades ei ole vast liig pisukest vihatunnetki kirjeldada- eriti peale avastust, et ülejäänud trio liikmetegi juuksekarvakeste vahel leidub sama kraami üsna ohtralt...
Nii me siin elame. Rannamõnusid nautides...
Kuid kui üldiselt võrrelda kahe- ja kolmeaastast last, langeb kaalukauss kindlalt kolmese kasuks. Esimene suurem "braavo" tuleneb faktist, et kolmesed juba tõepoolest oskavad mängida! Neil on päris palju aimu ümbritseva maailma seaduspärasustest ja seda rakendavad nad edukalt- ning tihti tohutult naljakalt- oma lõpututes rollimängudes. Kõige sagedamini moodustub mängudes "pere"- lapse jaoks lahtiseletamist mittevajav institutsioon. Peres on isa, ema ja laps(ed). Tegemist ei pea olema tingimata inim-perega. Olen pealt näinud nii jänese-, kaelkirjaku-, mõmmi-, lamba-, auto- kui traktoripere igapäevaelulisi tegemisi, mida ilmestavad kahtlaselt tuttavad fraasid ühe teise, küll märksa igavama, kuid parema puudumisel siiski ilmseks eeskujuks oleva perekonna igapäevakõnest. Oi, see on lõbus!
Tavaliselt võtab isarolli enda kanda Loviisa. Mõnikord soovib ta ka ema olla. Joss on harva isarolliga nõus. Ega me teda sunnigi. Ta on pikad päevad meie, laus-naiste seltskonnas. Kui tüdrukud hakkavad arutama, et "meie oleme nagu emme, sina Joss nagu issi", tekkib väikemehes arusaadav trots- kuidas nii, me ju oleme siin kõik rõõmsalt koos- ja järsku, selle paikapaneva lausega, nagu tõugataks teda, poisikest, ülejäänud kambast eemale. "Eieiei, mina pole nagu issi, mina olen ka nagu emme!" protestib ta valjuhäälselt. Ja ongi taas aeg seletada, et igas lapses, nii poisis kui tüdrukus, on pisut emmet ja pisut issit. Ning kõige toredam on see, et igas meist elab üks vahva Mina Ise, kes on nii emmele, kui issile tohutult armas!
Jah, paljude asjade kohta nõuatakse ikka ja jälle selgitust. Tüdimuseta! Vastuseid teatakse küll peast- aga oodatakse siiski minu suust!
Miks me talvel tõukerattaid kuurist välja ei võta? (Lumes ei ole mugav sõita)
Miks me täna ei saa lumememme teha? (Lumi ei hakka kokku)
Miks ei või ralliautosid rattaidpidi ruloopaelte külge riputada? (Näe, ükskord juba läks pael katki!)
Miks ei või suurt kastiautot trepist alla lükata? (Auto sõidab lillele otsa ja lill saab haiget. Trepp ja auto võivad ka katki minna.) Ja nii edasi, lõputult...
Mäluke on kolmestel lüheldasevõitu. Mängukooli minekul manitsen neid korralikult õues ootama (kuna pean ju ennastki millalgi valmis seadma). Noogutades arusaavalt oma tillukesi päid kordavad nad mõnikord lausa valjuhäälselt üle, et "ei tohi lumehanges püherdada- riided saavad märjaks". Ometi näen juba minuti-paari pärast hiljutisele ühismanitsusele risti vastupidist vaatepilti- nimelt kolme lumemütakat kaelani hanges. Mu küsiva pilgu peale hüüavad nad (olles enne suu lumest tühjaks neelatanud) sulnil tämbril "me kogemata!" ja arupärimisele mingist müstilisest keelust üleastumise kohta jätavad lihtsalt vastamata. Üks rumal jõuab rohkem küsida, kui kolm tarka vastata, seletavad kõigi kolme kukupaid näoilmed autosse ronides. Nagu väikesed poliitikud...
Muide, vahel moodustavad nad tõepoolest otsekui omaette "erakonna", kus "omasid hoitakse". Noh, näiteks täna...
Kes joonistas seina peale siniseid kriipse? Üsna ebamäärased vastused... Vist Jossu? Aga kaminale küll Jossu ei joonitanud! Seda tegi Loviisa. Ja köögikapile? Arvame, et Lisann!
Hmm... ühesugune hoogne joon- ja nii palju eri tegijaid! Äkki täpsustate? Oot- oot, kuhu nüüd?
Aga ei! Rohkem mulle aru ei anta, garderoobi liuguks on kinni libistatud ning kukepere (just- kaks punast ja üks valge kukk) alustab sees hilinenud õhtuoodet. Külalised pole oodatud.
Õnneks vähemasti purustatud pipar sel korral mängu ei kuulu...

neljapäev, 23. veebruar 2012

Vastlakuklid

Mulle kohe üldse ei meeldi, et kui on üks püha, praeguses kontekstis siis vastlapäev, võtavad kõik maailma-, või no ütleme eesti-, või no ütleme minu lähi-ringkonna inimesed, paaris-loe ja kihutavad ummisjalu vastlakukleid ostma/valmistama- sest nii on kombeks! Mind huvitab kohe väga, kas need saialised kellelegi ka päriselt maitsevad, ja kui maitsevadki, siis kas keegi ka mõtleb, et seal sees pole mitte kui midagi muud, kui aineid, mis vatsa kergitavad, vastikut täiskõhu-tunnet tekitavad ja seega kogu päeva normaalse menüü hetkega nullivad? Palju suurem kahtlus on mul, et kõik need normaalsed inimesed, kes vastlakukleid teevad/ostavad- sest nii on kombeks- neid tegelikult üldse ei naudi, neist iga hinna eest lahti tahavad saada- ja siis toovad nad need mulle!  "Söö!", ütlevad nad, "sest just need kuklikesed on eriti head! Näe, pakkisin sulle mõned kaasagi, saad perele viia!"
V. magusat ei söö, Helisel on lõputu dieet. Lapsed plökerdavad näpud vahukooreseks, limpsivad veidi, ülejäänu hõõruvad näole laiali. "Me enam ei taha", ütlevad nad seejärel ja jooksevad mängima. Aga mina? Mida ma teen kümnekonna pool-kuivanud saiakärakaga?
Paraku mitte midagi, mis andjad õnnelikuks teeks.
Kui neid see enam huvitabki...

esmaspäev, 20. veebruar 2012

Ütlen ausalt...

Ütlen ausalt ära, et tegelikult mu sisemaailm lausa kubiseb erinevatest kompeksidest (või siis pehmemalt öeldes-"kiiksudest")! Ja mul pole halli aimugi, kuidas neist (võimalikult valutult) vabaneda.
Eile, näiteks, palus V. tuua poest muuhulgas paki sigarette. Ta ei palu seda peaaegu kunagi, kuna teab, milliseid hingepiinu mulle sellega valmistab. Mõnes mõttes õige ka- oma pahedega tuleb inimesel ikka ise ja võimalikult salaja hakkama saada. Seekord polnud aga ilmselt muud võimalust, seega, häält hästi muretuks, et mitte öelda lausa ebaloomulikult laulvaks moonutades, (teravama kõrvaga kuulnuks kindlasti kaasa ka vilelöömist), ütles ta lihtsalt nii: "viska palun üks pakk suitsu ka korvi". Sellest piisas mu poodluseiha täielikuks kustutamiseks. Ma lihtsalt ei taha neid vastikuid sigarette osta! Mulle tundub, et suitsupaki ostukorvi lisamine viib mind otsemaid mingisse "kahtlase naise" staatusse, et see on tegu, mille kaasostjad otsemaid üheskoos häbistava pearaputusega hukka mõistavad ning mulle pikaks ajaks "seesuguse" maine külge poogivad (missuguse siis, polegi ka mu enda jaoks päris selge).
Tervele mõistusele tundub seesugune mõttekäik täiesti jabur, eks ole! Ka ma ise vaatan ju vahel sabas seistes igavusest erinevate inimeste kassalindil jooksvaid kummalisi ostueelistusi, püüdes samal ajal ära arvata ostja päritolu, perekonnaseisu, haridustaset ja positsiooni ühiskonnas. Hetk hiljem on aga katseisikute nägu jäädavalt mälulindilt pühitud ega taastu iialgi.
Miks siis ikkagi on mu jaoks nii raske oma käsi korraks kassa kohal asetsevale riiulile küünitada ja sealt üks pakk, "mis tapab", kiirelt ära napsata?
Ma eile proovisin. Valisin kassasaba, kus tundusid seisvat "kõige neutraalsemad" inimesed. Olin üsna õnnelik, sest neil kõigil oli ka suhteliselt vähe oste ning nad ei jäänud kassa ümbrusse kohmitsema. Kuid oh häda- just siis, kui kätte jõudis too saatuslik "küünitamise hetk", kauaoodatud "hüpe", valis justnimelt selle toreda kassa üks hiigla ontlikuna tunduv perekond kahe lapsega. Pereema lasi kiirelt oma pilgu mu ostudest üle käia, tõdesime mõlemad rahuloluga, et rämpstoitu mu valikutes ei ole. "Piiks, piiks" lõi kassapidaja tooteid aparaati, "piiks, piiks" lõi mu peas häirekell, et "sööst" peaks kohe-kohe toimuma. Ja siis ma sirutasingi käe. Tahtsin ruttu haarata. No mida??? Ei tule! Tõmbasin veel. Appi! Nüüd jäid ka näpud kinni! Tõmbasin valuga. Ontlikud vakatasid seljataga. Lapsed tõmmati instinktiivselt veidi tahapoole. Lõpuks tuli! Koperdasin tõmbejõust kantult sammukese tagasi. Jube häbi oli! Nagu mõnitamiseks ei pannud kassapidaja toda õnnetut sigaretipakki mitte kassalindile, kus ta ehk teiste asjade alla peitu sõitnuks, vaid andis otse mulle, viisakalt ja pehmelt, silmadega otsekui juurde lausudes: "palun, pistke käekotti, saab ruttu ukse juures läita!" Sel hetkel tundsin hiiglaslikku inimparve enesele lähenevat, kõigi ainitised pilgud mulle ja suitsupakile suunatud, kõik otsekui mantrana pomisedes "Milline häbi! Milline häbi!" Ontlik pereema kühveldas närviliste liigutustega lindile äärmiselt tervislikku toitu. Pereisa lõbustas koha valikut arvestades liigoptimistlikult lapsi. Kellelegi otsa vaatamata ladusin asjad kotti ja lahkusin jooksujalu sündmuskohalt...
Mu tunded ei ole ju normaalsed!
Sirvisin hiljuti viimast ajakirja "Psühholoogia". Selles tutvustati erinevaid teraapiaid. Oi, neid oli ohtralt! Sain ainuüksi nende loendamisest stressi! Lisaks kisendas ridade kohal suurte rahade lämmatav lehk. Kas tõesti jagub kõigisse kliente? Minusuguseid? Või veelgi hullemaid?
Ma ei usu, et teraapiad aitavad! Ainus, mis siin elus tõepoolest "vee peal" hoiab, on oskus iseenese üle naerda. Kasvõi läbi pisarate! Või pisarateni.
Teiste üle on aga veelgi magusam naerda, kas pole?
Seega loodan, et ka teie saite sellest loost veidike abi:)