Kõndimine

 

Millalgi sügise algul võtsin plaani kõndida iga päev kümme tuhat sammu. See ja toitumise korrigeerimine - süüa iga päev üheksat eri sorti juur- ja puuvilja, osaliselt toorelt, osaliselt keedetult või veel parem, aurutatult, süüa palju kala ja vähe punast liha ning küllaldaselt täisteratooteid, vältida suhkrut ja poolfabrikaate - on osa mu isikliku tervenemise teekonnast. Kusjuures kõndimine ei ole lihtsalt värskes õhus jalutamine. See on kiirkõnd, mis muudab naha pisut märjaks. 

Kui saabusid libedad ajad, muutus ka kõndimine hulga vaevalisemaks. Ühel hetkel otsustas Jaan, et ei luba mind enam üksi kõndima. Teineteist küünarnukist toetades on suurem tõenäosus jääda püsti, selgitas ta. Tõsi on küll see, et just tema on selle aja jooksul kaks korda ristseliti pikali kukkunud, õnneks õnnelikult. Aga hoopiski ei tahaks salata seda toredust, mida säärane kooskäimine meile mõlemale annab. Või vähemalt mulle :)

Me saame rääkida, arutleda, vaielda, naljatleda. Aeg lendab poole kiiremini - kümme tuhat sammu on nimelt umbes 7,4 kilomeetrit, mis teeb ajaliselt umbes tund ja kakskümend minutit. Saame ergu olemise ja hea une. Saame olla koos!

Tänaseks on loomulikult ka vahelejäänud päevi. Ajagraafikud on vahel liiga tihedad. Aga sellest pole lugu! Ka toitumine pole meil ju igapäevaselt ideaalne. Pulmad, sünnipäevad ja muu säärane nõuavad mööndusi. Aga seegi ei loe. Tean hästi, milles järeleandmisi ei tee. See aitab püsida heas vormis ja säilitada rõõmus meel. 

Soovitan kooskäimist kõigile - ja ikka nii, et nahk märg! Laagrist Harkusse ja tagasi on näiteks ligi üheksa tuhat sammu ja kõigest tunnike! Kõlab ju vahvalt?

Sportlik uus aasta 2

 

Teiseks tantsimine.

Kui J tegi mulle ettepaneku tantsima minna, siis mu hing lausa hõiskas! Vaat see on inimene, kes mu olemust päriselt mõistab! Mis võiks olla meeliülendavam, kui oma kalli mehega, pilgud teineteisel, mööda saalipõrandat liuelda! See viimane lause võib olla ka pisut üle fantaseeritud ning oodatav visuaalne graatsia rohkem kujutlusena peas kui liigutustena kehas, aga mis sest! Vähemalt pole me kumbki algajad ning saime kohe asja kallale asuda. Meil oli ülitore!

Oleme kumbki ka varem tantsinud ja mitmeid tantsukursusi läbinud. Selle eest tuleb au anda ka meie eelmistele kaaslastele. Näiteks V tuli minuga tantsima isegi siis, kui olime juba ammu lahutatud. Võtsime seda lihtsalt kui mõnusat trenni, kus vajalik tantsupartneri olemasolu. 

Nüüd aga kogesin, kuidas tants võib muutuda ka viisiks väljendada armastust. Nimelt ei käi me seal tegemas pelgalt kohustuslikku tantsukombinatsioonide sooritust, kuigi ka need õpime muidugi võimalikult kiiresti selgeks, vaid omandame loomulikku liikumist, dialoogi mees- ja naisenergia vahel, detailide paikaseadmist, puudutusi, pilkkontakti ning teineteise üle rõõmustamist. Kui need nüansid on klaarid, omandab tants hoopis teise tähenduse. 

Olen olnud üsna suure kontrollivajadusega naine. Olles pidanud kandma suurt vastutust, mille ohjes hoidmisega harjusin ise otsustama, ise asju juhtima ja kui vaja, ka oma tahtmist läbi suruma, on mul üsna keerukas millelegi või kellelegi päriselt alluda. Ka minu elukutsed võimaldavad piisavat isiklikku ruumi, seda nii füüsilises kui emotsionaalses võtmes. Mehe juhtimisele järgnema õppimine võiks selles kontekstis olla lausa uus arenguülesanne! Kui pole hästi aru saada, mis kombinatsioone partner sinuga parasjagu teha soovib, võib ju lihtsalt pühisammu tantsida, selmet koheselt ohjad haarata, mille peale tõenäoliselt mõlemad koperdavad. 

Nii me siis tantsime. Tantsusaalis ja elutantsu. Rõõmu ja poognaid jagub igatahes praegu küllaga. 

Sportlik uus aasta 1

 

Kõigepealt mäesuusatamine. 

Sõidad tõstukiga üles ja seejärel libistad end nõlvalt alla. Valid ise sõidukiiruse - kas sööstlaskudes otse või elegantselt sik-sak slaalomit sõites - ning raja - kas tasase ja turvalise või künkliku, pisut hüpekaid ja närvikõdi pakkuva. Mingeid imetrikke ei ole vaja teha, neid teeb poeg niigi, otse su silme all. Poisil on adrenaliini vaja, sellele ei saa vastu vaielda. 

Aga jah, see laskumine. Eestis ei saa seda tunnet pikalt kogeda, sest nõlvad on lühikesed ja suhteliselt lauged. Oleks need pikemad, sarnaneks mäesuusatamise tunne lendamisega. Sa lihtsalt tuhised, su silme eest möödub mägine loodus, mõned metsatukad, lagendikud, kuristikud. Aga sina ei mõtle mitte millelegi. Sest see tunne, kui suusad sulle üha suurema ja suurema hoo sisse annavad, mida intuitiivselt oma kehaga juhtides haldad, võttes seejuures siiski pisut suurema riski, kui tavapäraselt, on lihtsalt vapustav. Õnnehormoonide paitus, milles peotäis metsikust ja kirge. 

Kahju, et seda tihemini ei saa! Muidu oleks talv ehk talutavgi. Siiski - eilne käik ajas isu jälle peale. Ka lastele. Meie Loviisaga sõidame tavalist mäesuuska, Joss ostis endale trikikad ning Lisann on enda jaoks avastanud lumelaua. Me oleme nii tublid, kas pole! Kahju ainult, et J meiega ühineda ei taha. Samas, kõiki asju ei peagi ju üheskoos tegema. Vähemalt lubas ta, et tuleb meiega järgmisel korral kaasa. Pealtvaatama.   Tore seegi!

Mäng

 Millegipärast läheb pall alati minu väravasse. Eks seda peksta ka halastamatult just siiapoole ja et ma mingil ajal seda enam ära blokeerida ei jaksa, et ma ära väsin, et ma sinnasamasse värava ette pikali langen ja enam ei kaitse, saabki vastane jälle punkti. Küllap tabab teda ka sellise punkti korral joovastav võidurõõm. Kuigi minuga on lihtne mängida, kuigi ma olen oma meeskonnas ainus, toob võit ikkagi üleva tunde. 

Pikapeale hakkab kõigest muidugi ükskõik. Mäletan, kui teravalt reageerisin oma esimestele ebaõiglastele kaotustele. Lamasin väljakumurul ja otse vappusin nutust. Tirisin oma võistlussärgi kõikide nähes ribadeks, et anda märku, et mina sellist ebaõiglast mängu enam kaasa ei mängi. Mu võistusnumber oli seitseteist, selline ilus ja paljutõotav number. Aga jah, juba hommikuhämaruses surfasin netis ja tellisin uue samasuguse. Ja mängisin taas.

Eks nemadki harjusid minu jalgade trampimisega ära. Emotsionaalse ebastabiilsusega, nagu tänapäeval armastatakse öelda. Nad harjusid, et sellele kirgede möllule ei järgne õigupoolest midagi, varsti saaab meeskonna taas väljakule rivistada, nemad ühele, minu teisele poole ja mäng saab taas alata. 

Vahel harva läks minu pall ka nende väravasse, see juhtus siiski pool-kogemata, mingi riivakana ja paljudel juhtudel vaidlustati. Ma ei saanud aru, oli siis raske silma kinni pigistada, no las ma oleks saanud selle paganama punkti. Aga ei. Nende maailmas pidi valitsema õigus. Minu omas oli sellega alati nii nagu oli.

Noh, eks ma olin tundlik. Tundlikkus on mõneti selline, mida tuleks nagu varjata, see teeb mõnede arvates lisaks nagu otuks, selliseks, keda peaks kohtlema nagu last. Kui nad mu väravasse palle tagusid ja pärast heatahtlikult imestasid, kuidas ma küll kaotada ei oska, see on ju kõigest mäng, oli mul endal ka pisut piinlik. Ma ei osanud kohe võtta sellest faktist kinni, et neid on palju, mind aga ainult üks. Inimene ei oska vahel, kui temaga manipuleeritakse, kõige lihtsamaidki vasturelvi käiku lasta. On nagu kohtlane kohtupingis. Naeratav. Aga seesmiselt võib nutta. Mina küll nutsin. Olin kohe väga tundlik, eks ole. 

Nad teevad hästi hooliva näo. Seda nad oskavad. Ma tahaksin noil hetkil, et nad ka päriselt hooliksid, et tuleksid mulle lähedale, paitaksid, puudutaksid, ütleksid, et ma olen neile oluline. Aga ei, see kõik jääb väga pinnapealseks, kiirustavaks žestiks. Siis on pärast hea teha imestav nägu, et kas sa siis tõesti ei pannud tähele, me ju lohutasime, me tegime seda lausa mitu korda, oi, kui enesekeskne sa ikka võid olla. Kusjuures hakkabki natuke piinlik, et äkki tõesti. Et äkki ma reageerin üle. 

Mäletan, kuidas mind vihastas, kui üks mees, kellega olin äsja romantilisel eesmärgil tutvunud, mind nunnuks nimetas. Nunnu on selline lapsik, abitu olevus, kellele pole mõtet eriti ligidale minna, pistab veel töinama. Kelle tegevust tuleb naeratades kaugemalt vaadelda. Mina, kes ma alateadlikult rõhutan ikka oma naiselikkust ja sensuaalsust, ei saanud arugi, miks ma ühtäkki nunnuks osutusin. Aga siis taipasin, see on turvaline viis tõelisest lähedusest hoidumiseks. Sama mees lubas mulle teha pannkooke jäätisega, kui olin haige. Ma vihkan pannkooke, oleksin tahtnud käratada, et valagu üks sorts konjakit tee sisse, aga vaikisin, sest küllap kõik nunnud tahavad just pannkooke. Ja ta küsis õhtul sõnumi teel, kas ma juba tudun. Tudun? Sel hetkel kangastus mulle ka karudega pidžaama, tõemeeli, et mingilgi määral see roll välja mängida. 

Teine võimalus oli vihastada. Valisin teise.

Eks ma seal murul olin ka nunnu. Ei osanud näha oma lõpututes kaotustes head. Ei osanud tunda rõõmu enda kahest punktist, üks selline mööndusega, et ah, las jääb, nende kaheksateistkümne vastu. Särke ma muidugi enam ammu lõhki ei rebinud, rahast hakkas kahju. Ja üldse olin muutunud kuidagi tuimaks. 

Teadsin, et mul tuleb sellest mängust välja astuda. Et kaotajaks jään nii ehk naa mina, seal pole muud võimalust. Aga liikumine iseenesest polnud ju halb. Seda ütlesin enesele ka. Korduvalt. Mine tea, kas muidu end üldse liigutaksin. Nüüd saavad vähemalt trennitunnid tehtud ja… no mis sest, et iseenese emotsionaalse heaolu arvelt, milleks asja kogu aeg halvast küljest vaadata. 

Vaadake, kui osavalt astusin ise vastasmeeskonna poolele! Et mind saaks veelgi kindlamalt võita ja tümitada. Pallid muudkui lendasid ja lendasid. Mina muudkui lidusin ja lidusin. Vahel pillisin, vahel töinasin lausa suure häälega, märja nina tõmbasin käsivarrega kuivemaks. Ja ikkagi ei jäänid ma enne seima, kui väsimusest kokku kukkusin. Mitte keegi ei püüdnud mind kinni. Korraga ei olnud ma enam kellegi asi. See on ju kõigest sport. Mäng.

Skoor helendas halastamatult tablool. Mängu võis lugeda lõppenuks, olgugi, et teisest poolajast oli tublisti üle kolmandiku järel. Mul oli tohutu janu. Aga nad olid juba väljakult lahkunud. Küllap sauna. Peale liikumist on hea väsinud lihaseid soojendada. Mõistsin, et vahel ongi inimestel kiire. Ega nad kogu aeg ei peagi minu lohutamisega tegelema. Alles lohutasid, kaua võib.

Ma ei taha enam seda mängu mängida. See on ebaaus. Seal kasutatakse lubamatuid võtteid. Ma olen juba algusest peale kaotajaks määratud. Ma ei jaksa nii palju endast anda, midagi vastu saamata, või kui saangi, siis pool-vägisi. Teen homme ühe mängu veel, aga olgu see siis tõepoolest viimane. Jah, sel korral on see tõesti ja päriselt ka viimane. Mis te naerate? 

Väljakutse

 Nüüd aitab.

Jah, käin väga regulaarselt trennis, kuid trenn üksi ei muuda midagi. Ikkagi olen selle naise, keda peeglist näha soovin, kellena ennast hästi tunnen, kes on mu tõelise mina kehastus, kuhugi ära kaotanud. 

Miks see nii juhtus, ei tea. Elu ei ole praegu sugugi liiga keerukas. Tõsi, üksioleku aega vajaksin palju enam, kuid et kodu on ruumikas, saan ju seda enesele vajadusel võimaldada. 

Selle teema puhul ei saa kuulata kellegi teise arvamust. Teiste arvamus ei põhine minu tundel ja võib viia sügavale eksiteele. Muidugi võiks selle challenge'i, millega nüüd alustan, võtta ette kellegagi koos, aga kuna teema on tundlik, peab igaüks isiklikult selle äratundmiseni jõudma. Niisiis, ikkagi üksi, iseendaga. Et saada taas pildile naine, kes olen tegelikult, päriselt. 

Olen üritanud kogu sügise vältel. Aga ilmselt mitte liiga suure kindlustundega. Millegipärast olen ikka löönud kõikuma. 

Sel korral üritan palju teadlikumalt. Tahan saada oma kehega tõeliseks sõbraks ja seda ei saa teha teda piinates. Võtan tema jaoks aega läbi mediteerimise ja tunnetamise. Mind aitab raamat, mille üks teoloogiadoktot mulle täna kinkis, kusjuures temal polnud kinkides aimugi, et see sisaldab tõuget, mida just praegusel hetkel kõige enam vajan! Avasin selle raamatu täpselt õigelt leheküljelt. Kuidas nende juhustega elus ikkagi on?

Tean, et minu päevas pole väga palju vaba aega, selle eesmärgi jaoks aga kavatsen seda küll tekitada. Kui tahame midagi muuta, peab sellele muutusele esmalt otsa vaatama. 

Loomulikult jätkan ka trennidega. Treener teeb mulle sel nädalal kaks uut jõusaali kava - ka see trenn peab olema vaheldusrikas - nii et jätkan suure innuga. Pluss rühmatrennid. 

Hea kerge on tõdeda, et sel korral ei tee ma seda tõesti kellegi teise pärast. Olen jõudnud äratundmisele, et mulle olulistele inimestele meeldin ka sellisena, nagu praegu olen.

Niisiis, hõikan välja, et hiljemalt jõuludeks, peaksin kaaluma 6-7 kg praegusest vähem. Võibolla analüüsin ka siin veidi, kuidas mul sellega läheb. Hoidke pöialt, et püsiksin kursil!

Jõusaalis

Käin kaks korda nädalas jõusaalis. Mul on personaaltreeneri poolt ekstra mulle väljatöötatud kava. Ühel päeval teen ühtedele, teisel teistele lihasgruppidele vajalikke harjutusi. Tunnen ennast üha pädevamana, kuid on ka kitsaskohti. 

 Mõned aparaadid mulle väga ei istu. Ühe vahele tuleb end näiteks sääripidi pressida, et seejärel hoopis reie eesmisi lihaseid treenida. Olen proovinud nii ja naa, ikkagi vajutab too masin mu sääred lapikuks ja tekitab neisse ebamugavust ning valusegust raskustunnet. Reied jäävad teenimatult tagaplaanile. 

Kui Ken siseneb saali, “saab tuba valgust ja selgust täis.” (Seda fraasi kordas kunagi üks vanaldane lugejatädi Pärnu mnt. pulmamajas, kus Otsa-kooli ajal bändiga muusikat tegemas käisin.) Ken on juuksed geeliga läikima löönud, tema tukk kõrgub laubalt otse üles ja on juukselakiga elegantselt tahapoole koolutatud. Sellise soengu tegemine võib meeste riietusruumis tubli tunnijagu aega napsata. Aga kes siis ilu nimel ohverid ei tooks! 

Ken näeb välja nagu meeste wc kolmnurkne märk. Ta õlad koos meetripaksuste biitsepsitega moodustavad muljetavaldava ansambli keskkoha poole kitsamaks muutuva rinnaku, retuuside alt väljapungitavate reie- ja allasuunas kitsenevate säärelihastega. Millal Ken neid treenib, ei tea. Ta siseneb laia, enesekindla muigega, libistab pilgu üle saali, fikseerib huvitavad objektid ja sutsib seejärel siit ja sealt, visates aeg-ajalt pilke peeglisse- milline väljapaistvus! Mingi trenn see küll ei ole. 

Ah et miks Ken? Vaadake, Helisel oli kunagi üksteist Barbiet, üks ilusam kui teine. Barbie meesvariant kandis aga teatavasti nime Ken. Nende Barbie’de karja peale oli Helisel vaid üks õnnetu Ken. Too Ken magas Barbie’ uhke magamistoa voodis kord ühe, kord teise Barbiega. See jõusaali-tüüp on väga selle Ken’ i nägu ja tegu! Soeng on igatahes üks-ühele! 

Rumeenia tõmme ei ole mu tõmbenumber. Rumeenia tõmbe ajal on on oht kui mitte kätest, siis vähemasti sõrmedest ilma jääda. Rumeenia tõmmet valesti tehes võib ka seljadiskid ühe jutiga purustada. Mulle õpetas õiget Rumeenia tõmmet üks väga hea spetsialist. Ilma temata olen aga selle tegemist rangelt vältinud. 

Jõusaalis Elav Mees on absoluutselt alati “kodus”, sest ta on pensionär. Seljas on tal valge maika, mille alläärest vilksatab ümmargune valge kõht. Masinad on Jõusaalis Elava Mehe diivani-asemikud. Aktuaalset kaamerat vaatab ta kõhu sirglihaste aparaadi peal, magama heidab kangitõstmise pingile. Too on küll liiga kitsas, aga vanainimese uni on ju linnu-uni! Jõuharjutusi ei tee Jõusaalis Elav Mees mitte kunagi. Vahel on tal külalised. Siis arutab ta nendega mõnel mugaval aparaadil ilma-asju. Jõusaalis Mitte Elava Vanamehe külaskäigu tõttu jäi mul kord jalasirutuse-pingi harjutus tegemata, sest arvasin, et vestluse teemaks olev sõjaolukord võib võtta tunde. 

Ühel päeval tõmban mingit nööri ümber oma kere. Harjutuse nimi on “kerepöörded kinesi aparaadil”. Ma ei saa siiani aru, milliseid lihaseid too nööritõmbamine õigupoolest treenib, aga kuna olen kohutavalt korralik, tõmban aga muudkui edasi. Mingit lolli muljet ma sellega endast ei paista jätvat ja kellelgi jalgu kah ei jää.

Röökur-naine on saali hirm. Vaadake, jõusaalis treenivad teiste hulgas ka tõstjad-mehed, kes liigutavad müstilisi raskusi ja kui nad on juba kokku kukkumas, siis viimased tõmbed tulevad röögatuste saatel. Röökur-naine on kangirebijate emane variant. Mängleva kergusega tõmbab ta rinnale maksimum raskuse peale sätitud raudjuraka, järk-järgult ebainimlikumaks pingutuseks muutuvad tõmbed toovad mu kujutlusse oimukohtades lõhkevad veresooned, silmist purskuvad veresegused pisarad ja üüratu surma-eelse valukarje. Tardusin ükskord sest röögatusest lausa oimetuks ja jätsin oma olematute raskustega rinnale-tõmbed kus see ja teine. Ma ei taha Röökur-naisega tema jõupingutuste ajal liiga lähestikku olla. Ta on on väljenduses äraarvamatu. 

Kanginurgas on alati sebimine. Kui ma oma ülesannete ja nende täitmist tunnistavate kriipsukestega paberilehe ja veepudeli ilusti põrandale asetan, et oma 5-kilosed hantlid riiulilt välja sikutada, trambib mõni kulturistimõõtu isend alati üle nende oma kahtesadat kilo küünitama. Kui ma aga oma paberilehe ja veepudeli mõnele vabale pingile asetan, läheb just seda pinki kahesaja lakkerebimiseks vältimatult tarvis. Viis kilo sellise närvipinge talumiseks tundub liig mis liig.

Wannabe on Ken’ i naisvariant, selle vahega, et Wannabe ei naerata. Wannabe’ l on jõusaalis oma kindel asi ajada. Ka Wannabe’ l läheb enne treeningsaali jõudmist üüratu garderoobi-aeg. Enne jõusaali teeb Wannabe naiste riietusruumis laitmatu make up’ i. Ta kannab näole isepruunistuva jumestuskreemi, võõpab huuled läikiv-punaseks ja koolutab ripsmed süsimustadeks kaarjateks pulkadeks. Wannabe on miskipärast ära silikooninud nii oma rinnad, kui ka tagumiku. Viimane meenutab mulle väga ühe kunstniku toredaid töid. 

Piha hoiab Wannabe rõhutatult saledana, sidudes tugeva vöö karistama nii ähvardavaid rasvavolte, kui ka kogu siseelundkonda.

Surunud oma kaks pruntis pepukannikat liibukatesse, mille alt saab selgelt aimata stringide voolujoonelist kulgu, eriti, kui hantlite haaramiseks sügavamale kummarduda, ja sättinud ka blondeeritud kiharad kindlasse, hobusesaba taolisse, lakiga ohtralt ülevalatud soengusse, võib varsti saaligi sisenemist harjutama hakata. See toimub tavaliselt siis, kui mina pöördun peale kurnavat treeningut koduteele. Tulnud oleme enam-vähem ühel ajal. 

Wannabe’l läheb minu hinnangul jõusaalis vähemalt kuus tundi, neist saalis ehk pool kuni kolmveerand. Wannabe tahaks sensatsiooni, aga kahjuks ei julge mitte keegi talle läheneda. Isegi mitte sinnapoole vaadata! Vaene Wannabe!

Vaat selline on minu jõusaali-lugu. Nagu näete, igav seal juba ei hakka! 

Elektritõuks 2

 Täna sõitsime nii, nagu homset poleks! Rannikul, peale päikeseloojangut. 

Täna sõitsime nii, nagu tegelikult ei tohiks. Kahekaupa, minu taga Lisann. Joss ja Loovi seisid teise tõuksi seljas.

Täna sõitsime kiiresti ja mõnuga. Meil polnud isegi kiivreid peas, mis annab tunnistust minust, kui üsna hullust emast, aga õnneks ei juhtunud midagi. 

Täna parkisime need kaks tõuksi meie maja ette. Eks näis, kas nad homseks on veel alles või on mõni lähikonnast need juba avastanud ja minema sõitnud. 

Kiiruses on vabadus. Seda tean nüüd kindlalt. 

Elektritõuks

 Järgmisena ostan endale elektritõuksi!

Asi oli nii- pidime täna trioga elektritõukeratastega mööda Playa Blanca ranniku promenaadi uhama, kihutama nii, nagu homset poleks. Muide, sellistes olukordades polegi homsel ja ülehomsel mingit tähtsust, on vaid kiirus ja mööda-, läbi- ja ülevuhisemismõnu, mis on tõeliselt meeliülendav, mistõttu igatsen sääraseid hetki oma ellu palju enam- aga mitte sellest ei hakanud ma kirjutama. 

Asi ei läinud päris plaanipäraselt. Tõuksi rentimiseks tuleb esmalt tõmmata vastav äpp. Sellega läbid otsekui esmakontrolli- kui sul on telefon, millega saab äppi alla laadida, oled ka tõuksisõiduks valmis. Meil on noortele inimestele kohased telefonid, nii et äpid said kõigile korralikult laetud. Oli vaid üks "aga", pangakonto number, mis tuli sisestada, et nad saaksid mu kontolt raha ära võtta. 

Lubasin kõikidel lastel sisestada minu kontonumbri. Siitmaalt kiskus aga asi jamaks. Nelja tõuksi ja ühe kontonumbri ühendamine käis tublile masinale selgelt üle jõu. Kui Loviisa, kes pildistas oma QR koodi esimesena, oma tõuksi tööle sai, ütles süsteem järgmisele, et on tekkinud makseprobleem. Sisestasin siis järgmisele, vist Lisannile, oma krediitkaardi kontonumbri. Nüüd tekkis Karl Johannil makseprobleem ja  olime temaga ikka tõuksitud.

Siis lasin käiku ka firma pangakaardi kontonumbri- et küll kannan hiljem selle raha tagasi. Ka see toimis, ainult et  nüüd olid kõik mu lapsed ratastel, kuid ma ise- täielik jalamees!

Rohkem mul pangakaarte pole ja sinna me tore rannikuäärne tõuksidel uhamine sumbuski. Lastel polnud tuju minuta sõita, mina olin toimuva tõttu kurb, ilm läks kah kole palavaks. Tegin siiski Lisanni tõuksiga ühe väikese lohutussõidu- ja mulle meeldis see väga. Meeldis nii, et leppisime Karl Johanniga kokku, et ostame endalegi elektritõuksi.

Muide, ega see tõuksirent odav lõbu pole. Kui enda masin õuel, on kokkuhoid märkimisväärne. Seegi hea.

Trennist ja muust

 Täna käisingi trennis! Sealsamas tantsulises aeroobikas, kus olen kunagi käinud aastaid. No küll oli mõnus, lausa ülivõrdes! Kuidas ma küll vahepealse aja trennita hakkama sain? 

Šoki sain aga ka. Mu elektri- ja gaasiarve oli ligi tuhande eurone. Millegipärast tekitab see mulle mingid sisemised  värinad. Mõistus ütleb, et saan hakkama. Aga emotsioon kütab hirmu- mis siis, kui ei saa? 

Helis küsis täna, et huvitav, miks eeldatakse, et tegelema peab just naise tunnetega, mitte niivõrd mehe omadega. Huvitav, mõtlesin. Minul on just kergem teada, et oma tundeid ei saa kellegagi jagada, nendega tegelemise eeldamisest rääkimata. Kui jagan, pettun. Nii on see alati olnud

Las praegu olla rõõmuaeg!

Rottide tõkkejooks

 Täna toimusid meil rottide tõkkehüppevõistused.

Muhu vannituppa, kus asub suvel rotikeste puur, oli üles pandud takistusrada. Korraldajad müüsid meile, täiskasvanuile, vip- ja poistele tavapiletid, hinnaga vastavalt 5 ja 2 senti. Vip- istekohad asusid põrandal, tavapileti omad vanniäärel. 

Tahtsime olla popid ja noortepärased, seetõttu alustasime võistlust huilete ja vilekooriga. Seepeale oleks meid äärepealt areeni juurest eemaldatud- kisa ärritavat vaeseid loomakesi sedavõrd, et nende sooritus ei pruukivat nii filigraanselt õnnestuda, kui korraldajaist treenerid eeldasid. 

Võistlus koosnes kolmest voorust. Korraldajad olid lisaks treeneriametile ka kohtunikud ja hindajad. Meie, pealtvaatajad tohtisime aga ühele, teisele või kolmandale rotile rahaliselt panustada. Mina panustasin Bettyle, maakeeli autorotile, kes kunagi südatalvel, meie juurde kolimise sõidul transpordikarbist auto sügavasse sisemusse sööstis ja sealt enne 24 tundi välja ei tulnud, mistõttu mu närvid suhteliselt läbi läksid. Auto silmaga nähtamatutes paikades võib teatavasti vedeleda igasugu tähtsaid juhtmepuntraid, mis noore roti teravatele hammastele närimiskommide kombel läbihammustamilusti pakuvad.  Ega ta järgmisel päevalgi vabatahtlikult autost väljunud- Lisann püüdis ta lihtsalt kavalusega puuri! 

Niisiis- mina panustasin Bettyle. 

Mu sõbranna valis panustamiseks valge, punaste silmadega rott Peanuti. Ma ei tea, kas teda vōlus rotikese sale keha või liikuv loomus, igatahes tundus Peanut olema just see, kelle sooritust hinge kinni pidades jälgida.

Poisid olid märksa pragmaatilisemad. Mustanahalised on teatavasti parimad jooksjad maailmas. Seega oli asi otsustatud- nemad fännasid tumepruuni karvkattega Pätut. 

Võistlus algas tasavägiselt- kõik rotid tegid rahuldava soorituse. Meie sosinahäälsetest hõikepiuksatustest ei kohkunud vast keegi. Ainus asi, mis veidi küsimusi tekitas, oli kohtunike punktiarvestus. Noh, selgus, et nad annavad neid suht suva järgi. Et kes kellele parasjagu meeldis. Rahalised panustajad võisid oma näpud punktiandmissoovist puhtaks lakkuda. Õiendada ka ei tohtinud- kohe võisid vannitoast, khmm, tähendab areeni lähistelt kõrvaldatud saada. 

Teine voor ebaõnnestus. Tõkked olid ühest otsast kõrgemaks tõstetud ja loomakesed vudisid ükshaaval ja välejalgselt lati alt. Skoor- null. Meie, vip-vaatajad olla süüdi, et rotikesi võistluse algul vapustasime. No mina küll ei usu! 

Kätte jõudis kolmas, otsustav voor. Ma ei mäleta õieti, mis atraktsioonid olid seks puhuks võistluspaigale seatud, igatahes tundusid loomakesed jälle täis tegitsemistahet, kohtunikud eelmisest voorust lööduna veidi leebemad ning meie, vip-vaatajad teadmises, et peale selle vooru väljakannatamist saame köögis šampust. 

Noh, ebaõiglust kogesin siiski. Bettyle nimelt ei antud kolmandas voorus teist võimalust- tal mingi asi läks untsu, vist ei saanud piisavat hoogu sisse- seevastu Pätu (või Peanut) selle samas situatsioonis sai. Minu valjuhäälse hala peale aga juhtus kõige hullem, mis sai juhtuda- meid, vip-e ja ka tavapiletid lunastanud poisse paluti viivitamatult lahkuda. Õnneks selgus hiljem, et see oli vajalik vaid punktide kokkulugemiseks. 

Mustanahaline, ei, mustakarvaline võitis. Minu panustatud euromünt liikus poiste põhjatutesse püksitaskutesse. Võistlus oli edukalt lõppenud. Rotid tõsteti puuri. Atraktsioonid lammutati. Meie avasime šampuse.

Elagu võitjad! 

Mäesuuskadel

Ma olen päästetud! Kõik trio liikmed on nüüd mäesuuskadel!
Ütlen ausalt, et kui kogu kambaga Kuutsemäele jõudsin, oli mul korraks nutt kurgus. Siin ma nüüd olen, mõtlesin, üksi kolme lapsega. Kui keegi neist kukub või end vigastab, mis siis saab? Kes jälgib teisi, kui ühega tegelen? Kas ma olen normaalne, et meile sellise pereürituse korraldasin?
Õnneks oli mul oidu kõigile lastele esimeseks tunniks suusatreener tellida. Jah, teadsin, et poiss sõidab päris hästi ja Loviisagi ei anna alla, aga minu meelerahu huvides oli see siiski hädavajalik. Lisann õppis eelmisel aastal vaid ohutu kukkumise ära, seega tema pärast muretsesin enim.
Kõik läks õnneks tõusvas joones. Karl Johann ja Loviisa said tunni lõpus treenerilt heakskiidu sõita kus iganes ja vajadusel ise oma tehnikat trimmida. Lisannilegi anti lootust- veel veidi ja temagi võib minna suurele mäele. Olin "veel veidiga" kohe nii nõus, et tellisin talle teise suusatunni jutti, mõeldes, et eks me siis pärast kahekesi vaikselt kulgeme. Kui aga tunni lõppedes Loviisa ja Jossiga suusaõppe maja juurde vuhisesime, teatas treener pidulikult, et Lisann hakkas ilusti sõitma ja on juba mitu korda suurelt mäelt alla liuelnud. See tundus uskumatu!
Seal nad kimasid, mu kallid lapsed, riburadapidi. Ja minu süda hüppas rõõmust! Mõelda vaid, lõpuks ometi saan nad rahuliku südamega oma meelis-talispordiala nautimisse kaasata ja varsti ehk koos nendega ka kaugemaid suusareise planeerida!
Sel viisil on isegi talvel jumet!

Kevadrännak

Scoutsrännaku, 30 km mööda Pakri poolsaart kulgeva teekonna seekordseks ajaks tuli 4 tundi ja 52 minutit, mis tähendab, et läbisin raja peaaegu pool tundi kiiremini, kui eelmisel korral. Tore, et rännu- ja eluteel leidub sõpru, kellega ühte jalga astuda.

Kevadine suusajutt

Nii vara ei ole mu tulbid veel ühelgi aastal oma ninasid mullast välja pistnud! Mulle nii meeldib see! Mulle meeldib üldse tänavune talveta olemine, st. vähene lumi ja suhteliselt soojad temperatuurid. Mulle meeldib, et kordagi ei tekkinud süütunnet seoses garaazis seisvate suuskadega- et äkki peaks ikka mõne korra Harku ringi üle mõõtma. Mkmm! Pole ju lund. Juhuu!
Sest- teen nüüd tähtsa avalduse- murdmaasõidust ei tunne ma tegelikult mingit rõõmu. Mõtlesin välja, miks seda möödunud talvedel üldse nii usinasti üritasin harrastada (ja miks see ikka ja jälle haledasti läbi kukkus)- ma tahtsin maratonile! Aga mitte selleks, et  armastan suusatamist, vaid selleks, et näha ennast maratonil. Sellistel kaalutlustel sportida on küllaltki piinarikas. Mõttetu pealekauba. Nagu armastuseta abielu...
Aga sellest on küll jube kahju, et sel talvel mägedele ei jõudnud.
Vaat mäest allalaskmist ma küll armastan! Kohe väga.
Kõrgelt.

Iluvõimlemine

Loviisa ja Lisann käivad sellest sügisest iluvõimlemise trennis.
Lisannile meeldib, Loviisal võtab aga uue asjaga harjumine, nagu alati, aega.
Eelmisel korral ei saanud Lisann peapõrutuse tõttu trennist osa võtta. Loviisagi vingerdas, kuidas oskas, et pääseda. Lõpuks ta siiski taipas, et mind pole võimalik ära rääkida ning ohkas alistunult:
"Nojah, saab vähemalt kõhust lahti..."

"Kepitajate" ühine puudujääk

Hästi palju kepikõndijaid on liikvele pääsenud. 95% neist kõnnib aga nii, et keppidel pole mingit muud otstarvet, kui et hoiavad ehk pikali kukkumast. Ometi saaks õigesti "kepitades" vägagi tõhusalt treenida just seda lihast, mis vanematel naistel kõige koledamini lotendama kipub.
Aga mina seda neile kõigile ka üle aia hüüdma ei hakka!

Poole vinnaga

Ma ei salli, kui asju tehakse "poole vinnaga"!
Siis võiks ju üldse tegemata jätta!
Mõne inimese puhul ei saa aru ka, kas ta on andetu või lihtsalt laisk...
Tuleb meile asendustreener. Trenni nimetuseks on "tantsuline aeroobika".
Alustuseks tammume tuima näoga kümmekond minutit "samm juurde", tunne nagu varateismeliste diskol. Teise poole kargame "ristsammu" nii, et süda paha. Seejärel tuleb kombinatsioon, mis koosneb "mambost", (mida harjutame kaua-kaua) "a-sammust" ja "v-sammust" (mida tatsume, kuni ise ka ei usu, et see võimalik on) ja "sääretõstetest" (kuni tossud on tagumiku siniseks tagunud). Jah, iga lõiku harjutame vähemalt sada korda. Seejärel õpime sama kombinatsiooni "peeglis" ning kordame iga lõiku teine sada korda.
Muide- kell jääb ka sellise jama peale seinal seisma, ausõna!
Nüüd järgneb miljon kükki, mõnisada kätekõverdust ning hulk "plankasendeid", mis "teevad keha homseks oioioi, kui hellaks!"
No mis mõttes!?
Kas see ongi trenni mõte???
Tantsuline aeroobika tähendab minu jaoks keskmisest keerukamat loomingulist kava, mis lisaks lihasgruppide koormusele pakub lahedat tantsunaudingut ja veidikest eneseületamist.
Kui mu lihased järgmisel päeval hullumoodi haiged on, ei kõnele see mitte megaheast trennist, vaid kehvapoolsest treenerist, kes ei valda venitamise kunsti.
Kui ma metsikult plankasendeid ja kätekõverdusi vihtuda sooviks, paneksin end kõrvalsaali kangi- järjekorda ja pumpaksin kasvõi ninast vere välja.
Aga mina soovin ju tantsida! Ja mind ei tohi selles suhtes petta!
Luban pühalikult, et edaspidi hoian asendustreeneritest eemale... (ja imestan endamisi, et keegi üldse selliste juurde trenni läheb, isegi kangid on poole loomingulisemad, ausõna!)

Trennis

Täna istus judotrenni "vanemate rõdul" üks ema oma 6-7 aastase tütrega.
Nii närvilist lapsevanemat pole ma ammu kohanud!
Ta õiendas ja tänitas ja mis kõige kohutavam- alandas oma last vahetpidamata. Tigedalt. Tülgastavalt.
Näiteks- laps joonistas Merineitsit, ema vaatas pilti ja ütles põlglikult: "No mis Merineitsi see selline on, see on üks kole plärakas."
Laps tõi mänguasjade kastist lelu, ema tänitas:" Mida sa vead siia tittede mänguasju..."
Laps hakkas midagi rääkima, ema käratas: "Ära karju siin niimoodi!"
Ühesõnaga, mida iganes see vaene tüdrukuke teha püüdis, ema poolt kostis vaid vastikut sõimu. Mitmed vanemad pöörasid pead, mina kaasa arvatud.
Aga keegi ei öelnud midagi.
Äkki see laps elabki pidevate mõnistuste saatel? Kas ja kui kaua säilivad sel juhul mingidki enesehinnangu riismed?
Või äkki oli emal lihtsalt kohutavalt halb päev? Homme on jälle enam-vähem normaalne?
Ei tea.
Eestlane naljalt ei sekku.
Kas peaks?

Üks suur eneseületamine

Täna leidis aset minu elu vaat et suurim eneseületamine- tegin nimelt kaasa Scoutspataljoni kevadrännaku, mis kulges 30 kilomeetrit mööda Pakri poolsaare metsi ja mereäärt ja oli (ilmselt kõigi jaoks) väga-väga raske.
Ma sain hakkama!
Tõsi, minu seljas ei olnud 15-kilost liiva täistopitud seljakotti. Oli vaid 3-4 kilone tavaline seljakott, milles veidi sööki ja vett. Ometi tundsin peale oma 5 tunni ja 17 minutise aja teadasaamist, et olen hakkama saanud millegi erilise ja suurega- ja millegi hoopis teistsugusega...
Võib- olla kirjutan mõnel päeval pikemalt...

Mina, suusataja III

Täna toimus elu esimene möödasõit.
Möönan seda nii möödaminnes, kuna tegelikult ei olnud asi päris aus. Tegelikult see polnudki päris möödasõit. Pealegi- tegu oli vaid viie-kuueaastase poisikesega! Aga kõigest juba alljärgnevalt.
 Too väikemees nägi juba kaugelt ära, et minusugusega võiks mõõtu võtta. Kui ma õõtsudes ja hingeldades "võistluspaigale" lähenesin, hakkaks temagi käte ja jalgadega mulle sarnaseid liigutusi tegema. Võtsin emalikult uisu-rajale, et möödasõit oleks igati ohutu. (Muidugi jäin ühtlasi otsemaid ette ühele päris- sportlasele, kes laisal 50 kilomeetrisel tunnikiirusel parasjagu soojendusringi tegi). Aga ka väikemees polnud papist poiss! Ta ei lasknud mul mõõtu võtmata mööduda! Nii kakerdasingi korraga abitult ja hambad ristis selle uskumatult vintske lapsukese kõrval uisu-rajal (teeneline sportlane lõikas samal ajal suuskadega võsa, et minust mööduda). Olukord naeruvääristus võrdeliselt tujulangusega. Pärjasin end juba mõttes üle-metsa-tola tiitliga.
Aga korraga poisike kukkus! Ning mina pääsesin mööda.
Ohh, milline kergendus see oli! Kolme peaaegu samaealise lapse emana on mul piinlik seda kirjutadagi. Oleksin ehk pidanud appi tõttama, küsima "ega sa haiget ei saanud?"  Aga mina põgenesin sündmuspaigalt kuis suusad võtsid- mine hullu tea, äkki tahab veel võistelda! Õnneks ilmus esimese kurvi tagant nähtavale väikemehe ema, kes vahepeal pisut kaugemale suusatas (teades ühtlasi selle sõna tõelist tähendust). Ma ei öelnud talle, et tal on tubli poeg. Ja et mina polnud vääriline vastane. Ja et mu närvisüsteem polnud seekord olukorra kõrgusel.
 Analüüsin hoopis, miks ma seda ikka ja jälle teen? Hambaarst rõhutab mu mõnetist kaldumist masohhismile seoses keeldumisega tuimestavast süstist. Suusatreener pidanuks seda märkama seoses ilmselgete suusatamiseks puuduvate eeldustega. Tema aga julgustas mind ilma keppideta libisemist õppima, naljamees... "Sa kuula oma keha, sõida hästi loomulikult," õpetas üks V. sõber, jälle üks vihastamapanevalt mõnusasti möödalibisev maratoonar.
Armas sõber, minu kere on teistmoodi üles ehitatud, usu mind!
Mul on korralikult määritud uued suusad, olen võtnud tunni eratreeneri käe all (tõsi, ilma keppideta libisemist ja muid totraid harjutusi keeldun üksipäini tegemast). Mu peas vasardab vaid üks küsimus- miks ma edasi ei lähe?
Tõsi, peale viimast korda ei olnud jalad enam üldse valusad...
V. küsimusele "kuidas oli?" vastasin viimati tavapärase "jube!" asemel "ei olnud eriti mõnus!". See ehk tähendaks nagu mingist vaatenurgast isegi väikest edasiminekut.
Äkki on kogu saladus siiski harjutamises?

Mina, suusataja II

Sel ajal, kui sportlikum osa eesti rahvast Tartu maratoni läbis, püüdsin mina kirikus valutavate tagajalgadega orelit mängida. Autost välja vedisin end vaid nii, et tõstsin  (käte abil) jalad üle autoukse maapinnale ning upitasin kere järele.
Ah et mis siis juhtus?
Suusatamas käisin, mis muud!
Rohkem ei tahagi nagu praegu öelda...