Kuressaare

Pikk jalutuskäik Loode tammikusse

Üks imeline Kuressaare kohvik

 Mu mälus on neli erinevat Kuressaaret. 

Esimene neist pärineb lapsepõlvest, mil veetsin oma suvedest suure osa Muhus, kuid aeg-ajalt sai käidud ka Kuressaares. Seal olid nimelt mu onu pere korter ja töökohad. Mäletan, et sõit “linna” - nii nimetasid Kuressaaret muhulased - oli paras ettevõtmine. Kuressaare tundus nimelt Muhust hiigla-kaugel. Põhjus, miks sinna üldse sõitsime, oli küllap täiskasvanute vajadus “mõned asjad korda ajada”, mida maal teha ei saanud. Väga pikaks ajaks me linna pidama ei jäänud. 

Siiski - vahel, kui maale oli tulnud korraga rohkem sugulasi, tegime vahel autodega väljasõite. Näiteks avastasime üheskoos Saaremaad. Meie perel ja mu onu perel oli kummalgi rohelised Moskvitšid, isa onupoja perel aga valge Žiguli. Neid kolme autot mäletangi üksteise sabas Orissaare või Kuressaare või näiteks Kaali järve poole vuramas. Kui Orisaarega seonduvad varasest lapsepõlvest vaid pikad poesabad, siis praeguse (ja ka toonase) Kuressaare kaubamaja mingil kõrgemal korrusel mäletan asuvat restorani, kuhu pääsemiseks pidime esmalt pikalt trepi peal sabas seisma, aga tähtsate kelnerite poolt serveeritav šnitsel tundus peale tülikat ootust seda peenem.

Kuressaare oli toona üks põnev ja kauge paik, kuhu tahtnuks alati pikemaks jääda, kui see võimalik oli. Mõnel korral, kui olin juba teismeline, see siiski ka õnnestus ja võisime ööbida onu korteris. Muide, just Kuressaares müüdi mulle, alaealisele, esimesed plokid filtriga sigarette, vist Leeki. Need tuli esmalt onu autos ülisalaja maale toimetada ja seejärel uhkelt omaküla poistele laiali jaotada. Minu peale langes selle lahke teoga mu onupoja suur meelepaha - suitsud oleksid pidanud ikka perekonda jääma! - ülejäänud külapoiste seas saavutasin aga tohutu populaarsuse. Eks pahvisin moe pärast isegi veidike, kuid suitetajat minust ei saanud, ei siis ega hiljem. 

Veel hilisemas teismeeas käisin aga Kuressaares juba üksi. Ööbisin küll onu juures, kuid tegelikult läksin külla hoopis oma sõbrannale, kes oli tulnud alates üheksandast klassist meie kooli. Mäletan, kuidas kondasime, mandoliinid käes, mööda pimedat Kuresaaret, laulsime, naersime, lollitasime. See kõik oli nii põnev ja lõbus, et mine hulluks!

Teine tore mäletuste kogum Kuressaare linnast on samuti seoses mu sõbrannaga. Meie esimesed lapsed sündisid nimelt üsna üheaegselt ja seetõttu käisin Helisega suviti, kas siis enne või pärast Muhus puhkamist, ka Kuressaares. See oli imearmas aeg. Rallisime kärudega mööda linna ringi või veetsime aega ta armsa vanaema juures äärelinnas, mis ei olnud suurtest linnamajadest üldsegi kaugel, kuid mõjus ometi täieliku maakohana. 

Kolmas jagu mälestusi on aga juba täiesti täiskasvanueast. Sellest, mil Kuressaarde hakati üksteise järel ehitama spaasid ja mina sain järjest nende kõikide andunud kliendiks. Spaa koos oma saunade ja massaažide ja heade restoranide ja muu rahustavaga sai mu iga-aastaseks vältimatuks vajaduseks. Seda mäletavad küllap ka Helis ja trio. Siiani on mu vaieldamatuks lemmikuks GoSpa, aga parima laavakivi massaaži, mida olen eales kogenud, sain hoopiski aastate tagusest Arensburgist. 

Ja nüüd siis neljas Kuressaare. Linn, kuhu olen saanud seoses abiellumisega veel ühe ilusa kodu. Linn, mis avaneb nüüd hoopis teisiti, kui varem. Pikkade jalutuskäikude Kuressaare. Suure armastuse Kuressaare. Kenade kohvikute Kuresaare. Õhtuse muusika ja punase veini või konjaki Kuressaare. Sisukate vestluste Kuresaare. Sügavate unede Kuressaare. Aeglase kulgemise Kuressaare. Mitte-suvine Kuressaare.

Igatsen siia ikka ja jälle tagasi. Kord kuus, nii oleme kokku leppinud, võtame siin paariks kolmeks päevaks aja maha. Märgime selle aegsasti kalendrisse, et kummalegi ei tuleks sel ajal mingeid tegemisi. 

Suvel oleme küllap rohkem Muhus - nagu mu lapsepõlveski - aga Kuressaare tuli samuti taas, et jääda. Praegu tunnen küll nii…

Aastavahetus

Uue aasta esimeseks hommikuks oli pakane maalinud aknaklaasile mitmes suuruses ja erinevais mustreis härmalilli, mis sätendasid madalas taevas rippuva kahvatu talvepäikese käes iseäranis kaunilt. Toas oli soe. Ka teistes tubades, kus ahi köetud, oli soe. Aga oli ka jahedaid ruume. See maja oli oma villaste vaipade ja käpikute ja sokipaaridega nagu omaette riik, kus elustus midagi muistset, meie igapäevaelust väljapool olevat. Sel majal oli ammuste aegade süda ja hingus. 

Mulle tundub, et muistset pole sugugi kerge ohjes hoida, kui ta kord pärisellu on lubatud. Tavaliselt tundub ta lebavat hoopis külmas surnuaias, elustudes aeg-ajalt veidra pooltõena aju kaugete mälestuste laekas. Mõnikord kannab ta aga endaga tänapäevale mittekohast kopituse hõngu ning näitab kondistel säärtel ajahamba halastamatuid puremisjälgi. Kummalgi juhul pole tegu nauditava variandiga.

Galeriides-muuseumites on muidugi teine lugu. Seal saab tõepoolest muistset kogeda esteetika võtmes, kuid et see on vaid elusa elu konserveeritud variant, mõjub ta eri ajastute rägastikus hoolimata viidetest ja selgitustest kuidagi tükeldatult. 

Õues oli üsna käre. Miinus kümme. Sisemaal on alati hullem. Ahjus pehmeks podisenud soe pudru täitis tummiselt kõhtu. Küllap ka südant. Õues seisid kaks härmatanud soome kelku. Uusaastaööl proovisime nendega laternavalgel sõita, lumekirme teel oli aga liialt õhuke ning sõit kriipivalt takistatud, kohati võimatu. 

Mul oli seal vahvas majas ühekorraga nii imeline kui imelik. Muidugi ei olnud hoopiski tegu täis-arhailise elukorraldusega, seda järgiti vaid mõnes valdkonnas, põhiliselt käsitöö ja toiduvalmistamise suunal. Kuid mis kõige olulisem ja inspireerivam - kõik tegevused olid põimitud lugude jutustamisega, seega oma elu märkamisega. Kaasteeliste märkamisega. Loomade ja looduse märkamisega. Mälestustega. Kohaloluga. 

See, mis mind segadusse ajas, oli aja mõiste. Mulle meeldib pärimuskultuur, teadlikkus oma juurtest, targasti ehitatud sillad läinu ja praegu vahel, igavikulisuse ja elu katkematuse tajumine. Seda selgemini mõistsin ühtäkki, kui vähe ma ise selleks võimeline olen. 

Olen mugavustega harjunud “linnavurle”. Muhu maakodus tunnen end päris mõnusalt vaid suviti, kuigi seal on mugavused sooja vee ja suurepäraste pesemisvõimaluste näol. Mis mind aga kohutab, on needsamad “külmad alad” ning sellest tulenev pidev vajadus kütta ahju, teha pliidi alla tuld ning kanda sooje vammuseid ja villaseid sokke või lausa lambanahkseid susse. Selline väljavaade muudab mu olemise pisut hõredaks.

Mul ei oleks selleks aega! Või siiski oleks? 

Mugavuste “väljateenimiseks” tuleb teha palju tööd. Linnamaja, millesse reguleerivad vajaliku soojuse vastavalt aknatagusele ilmastikule termostaadid, nõuab vastavaid väljaminekuid. Tegusal linnainimesel on päevad täis pikitud kohustusi ja kohtumisi, töid-tegemisi ning muidugi liiklusummikuid. Nii see raha tuleb. Kiiruga peab tankima nii iseennast, peret kui autot, majapidamistöödel olgu kaaslasteks elektriseeritud abilised. Ahjukütmised, aeglased küpsetamised ning pikad vestlused söögilaua taga ei tule kõne allagi. Käsitööks või muuks nokerdamiseks poleks lihtsalt aega. Linnaeluga harjunu kipub olema liialt kärsitu, et alustadagi. 

Olen proovinud. Renoveerisin kõik Muhu aknad, mõned uksedki. Siis tüdinesin. Lappisin paar-kolmkümmend meetrit kiviaeda. Tüdisin taas. Õmblesin toolidele muhu kangast katted ja akendele mõned kardinad. Ega enam ei viitsiks. Proovisin tikkimist. Üle õlakoti ei läbenud pingutada. Maalisin laetaladele muhu lillemustreid. Viimane on siiani poolik. Mökerdasin kohupiimavärviga tubade seinu. Milleks enam? Kõik sujus ladusalt, tulemus oli kaunis, aga … mul on linna-vunk sees. Tüdinen. 

Maal teeksin kordades vähem tööd, sest minu erialal seda eriti polekski. Ent maa-elu ei vajaks ka nii palju raha. Lihtsuse ja algupärasuse viljelemine sunniks palju enam peatuma. Küll ahju ette tulehakatust kõksima, küll hõõguvaid süsi ühtlaseks segama, küll auguga sokki nõeluma, küll kampsuni küünarnukke paikama. Asi siis nende tegevuste kõrvalt lugusid vesta! Aga ikkagi - kas ma üldse tahaksin?

Jube mugav on kanda talvelgi toas ilusaid õhukesi kleite ja käia köetavatel või lihtsalt soojadel põrandatel paljajalu. Mõnus on võtta pikalt sooja dušši. Kiire internetiühendus tagab kiire kontakti välismaailmaga ja võimaluse spontaanseteks otsusteks vaba aja veetmise osas. Auto viib kohale, telefon maksab. Elu keeb. 

Manduda saab nii linnas kui maal. Päevade viisi tuimalt telekat passides, alkoholi pruukides või muul mõtetul viisil päevi õhtusse veeretades tekib kiiresti tuimus ja arengupeetus. Seda nii linnas kui maal. 

Aga ikkagi - mida mina tahaksin? Linnas tundub kohati liiga kiire ja pealiskaudne, kas maal oleks parem?

                                                                      ***

Lõuna paiku läksime teele. Sõitsime peaaegu risti üle Eesti. Kadrinasse, emapoolsete vanavanemate kalmule küünlaid süütama. Autos oli soe, raadiost kostusid Viini uusaastakontserdi sulnid helid, tooli seljatoe massaažifunktsioon aitas veelgi paremini lõõgastuda. Silme eest libisesid ääretud valendavad põllud, metsatukad ja vahel harva ka inimasustatud paigad. Auto tundus turvalisuse mõttes sama nagu soe tuba hommikul. Hoidis sooja. 

Mis viga kõike seda vaadelda, kui on kindel, et ise paukuva pakase käes ei pea hakkama saama. Et ei pea minema kaevule ega lauta, keldrisse ega pööningule. Niisiis harras ilu, igatsus … ja hirm.

Otse Kadrina kiriku ja kalmistu kõrval on maja, kuhu mind toodi kohe peale mu sündi. Mu vanematel polnud nimelt veel oma elamist. Kirikumõis. Vanavanemate ja vanavanaema toonane kodu. Nendesamade kallite, kes nüüd kalmistul. Mõisast pärinevad mälestused on hägused ja neid ei saa ajaliselt väga täpselt määratleda. Aga jutustan ühe loo, mida mäletan hästi.

Selles loos olen nelja-viiene. Rohkem ei saa olla, sest nad kolisid mugavustega alevi korterisse suvel, mil olin viis. Siis oli aga talv. Vanaema istus diivanil ja kudus. Mina esinesin ta ees. Laulsin ja tegin tantsunumbreid. Iga laulu järel sain aplausi ja hääleka kiituse. See innustas. Kell oli aga halastamatu ja uneaeg lähenes. 

Tundsin kella väga hästi. Olin tubli ja tark laps. Vanaema paluski mul seda aeg-ajalt vaadata. Kell seisis nimelt teises toas, magamistoa kummutil ja elutuppa ei paistnud. Mina vaatasin. Aga ma ei tahtnud oma kontserti lõpetada, seetõttu hakkasin talle luiskama, kui aeg sinnakanti lähenes, et ta mind magama oleks sundinud. Ütlesin muudkui vale aega, vähendasin seda mõnuga, itsitasin omaette, kui vanaema uskus ja esinesin rõõmsa südamega edasi. Lõpuks tundus vanaemale asi kahtlane, ta tõusis oma kudumisvarraste tagant ja läks ise vaatama. “Oioioi, mis kell on”, mäletan teda hüüdvat. “Nii palju, kohe magama!” 

Peale seda ei uskunud vanaema enam tükk aega, et ma kella tunnen. See oli muidugi ebaaus, aga noh, vähemalt esinemisrõõm on siiani meeles!

J ütles, et ega me niisama, heast peast ühest Eesti otsast teise ei kihuta. Et lihtsalt küünlaid süüdata. Et selle tegevuse taga ongi need lood, need elud, need ajad. Mälestus ja veidi kriipiv tunne. Küünal aitab hetkeks peatuda. Kauaks ei saa, külm…

Liigne kiirus on kurjast. Kas siis linnas või maal, aga peatuma peab. Igal päeval. Tähendusrikkuse ja kõige imelise üle imestamiseni jõuame vaid sedakaudu. Aegade ülesuseni samuti. Kummaline - et just peatudes. Just seda see aastavahetus seal kaugel külas nii teistsugusel, kummalisel moel mulle õpetaski.

Olgu see aasta täis tervist, armastust ja märkamisi!

Meie ööbimispaigad

 Et Sitsiilia on paras lahmakas, pidime sel reisil öömaja vahetama lausa neljal korral. Sellest pole aga tagantjärgi mõteldes üldse lugu, sest iga öömaja kandis oma hõngu, olles isemoodi eriline ning meeldejääv. 

Esimesest villast ma juba kirjutasin. Tollest kolmekordsest majast, mis asus viie omataolise seas kõrge kiviaia taga, soojendusega bassein kogu kompleksi keskel. See elamine oleks hästi sobinud ka pikemaks peatumiseks. Mul oli seal ruumi! See on muide seltskonnaga reisimise kõige olulisem punkt- peab olema ruumi taanduda. Ma lihtsalt vajan aeg-ajalt privaatsust!

Teine öömaja jäi Kagu-Sitsiiliasse, Avolasse, olles neist neljast peatuspaigast kõige ilmetum. Tegu oli ruumika apartmendiga, mille õueala kitsas ja mittemidagiütlev, kui jätta välja toosama puu, mille nimi mulle taaskord ei meenu ja mille vilju ma juba Portugalis nautisin. See puu kasvas Sitsiilia teise ööbimiskoha õuel, mu nagamustoa akna all. Aga eriliseks tegi selle öömaja hoopis nurga taga asuv peene kollase liivaga rand. Jah, see paik oli täielik kuurort! Saime olla täielikud turistid.

Kolmas majuruskoht oli läänes, Etna vulkaani ja Taormina linnakese lähistel. Vaat see oli pärl! Tegu oli katusekorteriga, mille maast laeni aknad vaatasid otse kolmekümne meetri kaugusel kaldeleloksuvasse Vahemerre. Kui aga avaralt rõdult pilgu lõunasse heitsid, võis taamal silmitseda tossavat Etnat, ilmselt seda kraatrit, mille lähedale me ei pääsenud. Nii et kui kolmas ööbimiskoht oli ühest küljest kõige kitsam ja selles tundsin end kõige enam kammitsetult, samuti ei olnud tolle ranna puhul tegu peene liivarannaga, vaid veidi räpasema (Itaalia on ka üldiselt jube räpane!) jalataldadele tsoonteraapiat pakkuva mereäärega, oli just miljonivaade see, mis muutus tolle paiga täiesti unustamatuks! Viimasel hommikul kappas mööda randa kaks hobust, päikesesillardaval mere olid mõned kalapaadid, kaugusest võis näha ka üht suuremat laeva. Üle kogu selle laintemüha kaikus aga igal veerandtunnil kirikukell, andes tunnistust me ajalikkusest selles maailmas. Lihtsalt idüll!

Ja neljas. Põhja-Sitsiilias, veidi isegi loodes. Mõis. Õuel hiiglaslik privaatbassein. Ümber juurvilja- ja iluaed. Lakkamatult rõkkavad linnud. Mäed, õitsvad mäeküljed, taamal sillerdav meri. Taas muinasjutt, sel korral aga hoopis teistsugune- veini, päikesepaiste ja naudinguga. Vabadusega olla olemas ja rõõmutseda. Selles aias kannaks ainult kaharaid kleite. Laseks endale serveerida kergeid mereande ja maasikaid, peale jooks valget mulliga veini ja ohtralt allikavett. See piikond Sitaiiliast on rahulik ja puutumatu. Imeline!

Aga nüüd olen tagasi kodus. Heitsin õhtul omaenda voodisse. Tundsin, et mu voodi lausa embas mind. Vajusin kergelt ja mõnusalt une hõlma. Kusagil on Sitsiilia. Kusagil on me rännuteed, kuhu ei tea, kas õnnestub veelkord tagasi pöörduda. See kõik hōljub aga minuga mälestustes. Siin, oma kodus. 

Taormina

 Taormina linnake on Sitsiilia pärl, mis voolab kunsti ja lilleõitega palistatult kõrgetest mägedest alla rannikule ja mille iga põiktänav või platsikene võib panna õndsusest ahhetama. Niisiis sai Taormina külastamisest me kolmas äramärkimist vääriv seiklus.

Taormina on ürgvana. Parkimiskohtadele pole selles küll mõeldud. Aga meie pidime oma rendiauto ometi kuidagi ära parkima, et kogu ilu imetlema minna. Jätsime selle üsna mäetippu suht jaburale kohale ning hiljem selgus, et sellest polnud midagi. Itaalias on kõik väga suvaline. 

Mulle sai Taormina üsna kiiresti selgeks. Hoolimata arvukatest pisikestest tänavatest, mis võisid suubuda teab kuhu või otse merre, oli tema vääramatuks orientiiriks kõige massiivsema mäe tipul kõrguv valge rist. Piisas vaid pea kuklasse ajamisest ja juba ta paistiski. 

Taormina sarnaneb mõneti Jeruusalemma, mõneti aga Roomaga. Antiikteatri varemed on vägagi roomalikud, kuigi väheke väiksemad. Aga kõige hingematvam oli vaade, mis avanes sellesama teatri kohal asuva kohviku õuealalt, meeletust kōrgusest. Kui sinine meri, milline rikkalik rannik, kui palju ilu! 

Olen siiani Taorminast lummatud. Ja jäätis oli seal samuti imeline!

Etnal

 

Etna on Euroopa aktiivseim tegevvulkaan. Viimati purskas ta 2021. aastal. Loomulikult on Etna ka oma mitmete kraatrite ja erineva raskusastmega matkaradadega selle piirkonna suurim turismiatraktsioon ning seetõttu ei saanud meiegi oma reisil Etnata läbi. 

Olen ka varem vulkaanilisel maapinnal trampinud. Lanzarotte saar näiteks koosnebki pelgalt laavakivist ning seal ei kasva ühtki puud. Põhja pool on samasugune maastik Islandil. 

Etnat saab külastada mitmel viisil. Mäejalamil oli vaat et sadu busse, mis vedasid naaberlinnades majutuvaid turiste. Olid ekskursioonid kruiisidel seilajaile. Olid ATV matkad. Jalgsimatkad. Gondel. 

Selle viimasega tahtsime meiegi esialgu kõrgustesse tõusta. Kui aga selgus, et see mõnesajameetrine õhus hõljumine, mis viib meid muuhulgas ülimatsakate pilvede vahele, maksab 50 eurot inimese kohta ning 14-aastased on ammuilma inimesteks liigutatud, hakkas mul rahast kahju. 

Otsustasime ronida. Algul kõrgema kraatri otsa. Sinna kuhu viis ka tõstuk. See plaan läks aga üsna kiirelt vett vedama. Plikad ajasid sõrad vastu, et nemad nii järsku tõusu ei valluta. 

Mul on oma laste kasvatamisel põhimõte, et täiskasvanuks saades peaks olema täiesti iseseisev, ei, mitte majanduslikus mõttes, vaid võime poolest vastutust võtta. Niisiis, kui tüdrukud pahameelt väljendasid, palusingi neil võtta vastutus ja soovi korral alla tagasi pöörduda. Küll saame telefoni teel teineteise asukoha kindlaks teha! Seda tüdrukud ka tegid, et jätkata mägironimist kõrguselt teise vulkaani tippu. 

Meie Karl Johanniga jätkasime aga tõstuki-mäe vallutamist, kuni me teekond mattus paksu uttu. Siis mõistsin, et edasiminek on mõttetu - esiteks, võime udus laavamägede vahel ära eksida, teiseks, paksus udus ei näe ju nagunii ei kraatreid ega ümbruskonna vaateid. Otsustasime tagasi pöörduda ja tüdrukute teekonnale järgneda. 

Edasi läks kõik imeliselt. Saime imelisi värve ja kauneid vaateid. Ronisime ja laskusime. Mägedes oli kümme kraadi vähem sooja, kui all rannikul. Kōigest hoolimata oli see üks õnnestunud päev!

Märgiline päev

 Avola on jumaliku liivarannaga ääristatud linnake Kagu-Sitsiilias. Sinna valisin me reisi teise ööbimiskoha. Maja oli üsna ruumikas, kuid enam mitte villa. Kuldse liivaga rand asus nimelt ümber nurga, seega olnuks basseiniga õu ja mitu korrust liigne priiskamine. 

Ühe päeva, selle järgmise peale pikka sõitu mööda Sitsiilia lõunarannikut ja peale muljetavaldava, lõhestunud kaljumüraka poolt kaheks rebitud keskaegse Ragusa linna külastamist, jätsin puhtalt lebotamise omaks. 

See ei olnud tavaline päev. Just sel päeval pidi nähtavaks ja ära räägituks saama üks mu viimaste aastate kõige olulisem teema. Et mina ei saanud sealjuures muul viisil kaasa aidata, kui heade mõtete ja kuumal liival praadimisega, võib vast aimata, kui pikaks kippus too päev venima. 

Hea, et mul tuli õhtu hakul mõte sõita. Hea, et google’is oli Avola lähistel kauniks märgitud üks looduspark, mida otsustasime ajaviiteks külastada. Sellest, et too matk võib osutuda vaat et reisi kõrgpunktiks, mul muidugi aimu ei olnud. 

Tee mägedesse oli auklik, kitsas ja käänuline, kohati lausa 180-kraadiste pikenurksete pööretega. Mõlemale poole teed laotud pikad kiviaiad andsid paigale mõneti muhuliku ilme, kuid nagu Loviisa tabavalt märkis, osutusid järsud tõusud meiesugustele “lamemaalastele” siiski korrallikuks šokiks. Pihlakate asemel kasvavad sidruni- ja oliivisaludki ei toetanud muhu atmosfääri tunnetust piisaval määral, küll aga tegid seda lehma- ja lambakarjad teeäärsetel kasina rohelusega põllumaadel. 

Ülessõit, napp 9 kilomeetrit võttis peaaegu tunni. Tee kvaliteet oli lõpus katastroofiline. Võimalike vastusõitjate eest sai küll vaikselt palvetada, kuid paaril korral see ei aidanud ja nõudis siiski inimmõistuslikku sekkumist ning mõnda esmapilgul kaheldavat, hilisemal vaatlusel aga ainuvõimalikuks osutunud manöövrit. Kuid ma ei jätnud jonni. 

See on ju minu elu, mõtlesin isekeskis. Lõputuna näiv võitlus loominguliste kõrghetkede ja maksimaalse professionaalsuse suunal püüdlemise nimel. Väsimus ja ülepinge vaheldumas rahuloluga seni saavutatu üle. Püüd armastuse katva ja kaitsva hõlma alla - mida aga vägisi enese peale ei sikuta. Ning lõpuks seismine pool-kiilakal, tuultele valla kaljunukil, tunnetades ühtaegu iseenda väiksust ja hetke tähendusrikkust. 

Matkaks alla orgu pidi end ühes onnikeses esmalt registreerima, märkides sealasuvasse kaustikusse oma nime, päritolumaa, telefoni numbri ning teekonna algusaja. Ega pimeda peale poleks seesugusel rajal tõepoolest tahtnud jääda, aga seda mõistsin alles teel olles. 

Too rada nõudis head vormi. Kivirahmakad, mida mööda tee allapoole kulges, vaheldusid kavala libeda kruusapudiga, millel nii mõnigi meist libastus ja kukkus, õnneks mitte väga valusalt. Naljakas kohanemisvõimeline taimestik, mille mõningad näited võivad olla hiiglaslikud, osaliselt maa peal vonklevad puujuured ja kaljupragude vahele pressitud suured sibullilled, sellised ratsuritähtede moodi. Kollase õitemerega kaetud mäeküljed. Üksikud sügavrohelised rohutuustid, millest tasakaalu hoidmiseks kinni haarates võib lõhkuda käe. Aeg-ajalt külgedelt sutsavad okkalised põõsad. Tulvavetest tekkinud spontaansed rajakesed ja kraavikesed. Mitmekesisus. Rahu.

Allootav ületas kõik kujutluspildid. Mägedest allavoolav kärestikujõgi oli voolinud kividest kaunid voolujoonelised platood, (millest sai küllap inspiratsiooni ka tuntud katalaani arhitekt Antoni Gaudi), mille päike oli parasjagu meie tulekuks soojaks praadinud, kutsudes sedaviisi pidulikule istungile. Trepjalt allapoole murdvad veejoad langemas üha uutesse looduslikesse basseinidesse. Massiivsed õitemeres mäeküljed kõrgumas igasse ilmakaarde. Võimas. Ja täielik inimtühjus…

Vette, käis mul korraga peast. Siiasamasse kärestikujoa poolt sügavaks voolitud basseini! Kohe praegu, alasti. Loodusega ühte. 

Tegin selle ära. Külm vesi võttis esmalt hingetuks. Mõne meetri kaugusel langes kosk, mille veeponnalt tagasipõrkavad piisad maandusid pärlitena mu juustel. Kõik elas, liikus, kohises. Minugi hingamine moodustas osa sest looduse rütmist. Olin taas end ületanud, võiduhümniks veejugade muusika. 

Tüdrukud järgnesid mulle vette. Poiss võttis valvaja rolli. Kõik võisid olla, kuis tahtsid. Siin ja praegu. 

 

Edasine õhtu läks kiirelt. Kõik jutud said korraga peetud. Olin ühtäkki omandanud selge näo ja tähenduse. Elu jaksas kohe mitu head sammu edasi hüpata. Küllap andis karge kärestik jaksu ja lootust. Lootust, mis ei jätnud sel korral tõepoolest häbisse. 

Olen kindel, et oma mõtetes lähen taas ja taas tagasi sellesse imelisse kanjonisse. Päeva, mis muutis mu elu. Julguse ja selguse rüppe. Paika, kus armastus sai veelgi erilisema tähenduse.

Reisi alguspäevad

 Olen üsna isepäine. Teen oma otsused kiirelt ja kahetsen harva, samas peab mul alati olema võimalus üksindusse taanduda. Seda on mu lähikondsetel vahel üsna keerukas mõista. Lapsed on muidugi sellega juba ammu harjunud, aga ema näiteks mitte. Tema eelistaks iga kell ühistegevusi ning satub eraldatusse jäädes lausa paanikasse, kuigi rõhutan pidevalt, et mu “ärahüpped” on väga ajutised ja hädavajalikud. 

Eelistades reisidel villasid hotellidele, tekitan sedaviisi enesele ruumi. Mul ei ela keegi seljas, sest saan alati oma tuppa minna, samas on alati võimalus kas elutoas, õuealadel või basseini ääres koonduda. 

Kolm esimest reisipäeva olemegi siin teineteisega harjunud. Meid on ju sel korral kuus. Päris palju. 

Imetlen üha oma triot. Kui paindlikud ja viisakad nad ikka on ning kui ilusti oskavad nad vanema põlvkonnaga käituda, säilitades ühtaegu viisakuse ja individuaalsuse ja osates samas rõõmu ja lahke meelega ka nende vajadusi tähele panna. Ütlen ausalt, et mul endal jääb säärasest oskusest tublisti vajaka. Siiski on ka minu nurgad hoopis enam lihvitud, kui veel mõni aasta tagasi. 

Kuna ema ja isa on siiski vanuses 70+, olen kogu reisi korraldanud nii, et sõidu- ja vaatamisvärsuste päevale järgneb lebotamise ja väikeste matkade oma. Ega ma isegi väga ringi traavida viitsi, sest saar on suur ja kõike nagunii hoomata ei suuda. Parem siis nautida üksikuid kohti ja hetki. 

Oma puhkuse taustal jälgin pinevalt ka kodus toimuvat. Tean ja tajun, et tulekul on päris suur muutus, mis mõjutab ka minu edasist elu ja olen seetõttu üsnagi (ootus)ärev. Aga kuna selletaolist ärevust on mul olnud viimase paari aasta jooksul küllaga, eks ikka mu enese keerukate valikute tõttu, püüan ka selle ajutise olukorraga hakkama saada. Teised ei pea ju minu siseheitluste tõttu kannatama! 

Kui selles saareosas on olnud kolmepäevane tutvumisperiood, esimese päeva tulekuga, teise templite külastuse ja kolmanda lähikonnas ringiluusimisega, siis homme ootab ees pikk sõit saare teise otsa. Koos peatustega peasime teel olema lausa kuus-seitse tundi. Puhast sõiduaega näitab neli. Uued avastused ootavad ees! 

Teisiti

 Sel korral on minuga kõik teisiti. Minuga on mu lapsed, kelle eest pean vastutama ja vanemad, kelle eest hoolitsema. Lastega reisimisega olen ma harjunud. Neid kordi, mil oleme koos erinevaid maid vallutanud, on palju. 

Vanematele meeldib samuti reisida. Aga nagu ema täna hommikul ütles, ei suudaks ta eluilmaski endale ise reisi organiseerida. Iga väiksemgi teadmatus ajaks hulluks ja halvaks igasuguse mõtlemisvõime. Nemad on seni alati võtnud korraldatud reisid. Sel korral olen siis korraldajaks ainuisikuliselt mina.

Me sõidame Sitsiiliasse. Olen sihtkohas broneerinud kaks autot, kuna ühe peale ei mahuks kogu me seltskond lihtsalt ära. Midagi pole parata, isal tuleb sõita lihtsalt minu järel. Algul võtame suuna saare lõunaossa, kus peaks olema ootamas basseiniga villa. Kui seal on vahva, saame ehk sealoleku aega pikendada, aga praegu on too maja broneeritud kolmeks ööks, et seejärel suunduda saare idaossa, Etna vulkaani, maailma aktiivseima selletaolise lähistele. Aga jah, jätsin meie edasiliikumise päeva praegusel hetkel lahtiseks. Mulle ei meeldi liigne planeeritus! Kui tuju tuleb, tahan matkata, kui tuju tuleb, lihtsalt lebotada. 

Tegelikult ongi praegu hea, et on tegemist-toimetamist. Elus kipuvad võimust võtma pöördelised sündmused. Kuna asjad pole liikunud mu jaoks piisavalt selgelt, tunnen aeg-ajalt tohutut paanikat ja segadust. Ärasõit ja muuga tegelemine annab mõningase rahu tagasi. Teisest küljest on aga ka eemalolek ärevusttekitav. 

Vaatame, mis sest asjast saab.

Jälle reisil

 Olen jälle sõidus. Jälle Riias hotellis, et siit homme varahommikul lennukiga teele startida. 

Sel korral on aga kõik teisiti. Sellest ei tule üksiolemise ja enesessevaatamise reis. Sellest tuleb, võib lausa öelda. uude eluetappi ülemineku reis.

Ma olen rahulik. Tõsi, vastutus noorte ja vanade ees, kes kaasas, on muidugi suurem, kui tavapäraselt. Aga küll kõik laabub. Pean lihtsalt väga rahulik püsima. 

Tegelikult oli vahepeal veel üks reis. Käisin kaks nädalat tagasi Brüsselis. Seegi reis oli märgiline ja meeldejääv. Siis olin kellegagi kahekesi. 

Vaat sellised ärasõidud…

Kojusõit

 Tagasijõudmine oli keerukas. Nimelt oli too lumetorm, mis Eestiski möllu tegi, jõudnud mu lennuki maandumisajaks Riiga. Ime, et lennuk sellise tuule ja lumesajuga üldse maandus! Mul, nagu ka eelnevalt mainisin, olid seljas vaid õhukesed riided. Parkla, kus ootas mu tore punane autoke, asus küll üsna lähedal, kuid säärase ilma puhul pole ükski vahemaa väike. Ma pidin iseend ja oma kohvrikest sõna otseses mõttes tormist läbi murdma. Oi, see oli külm kogemus! Õnneks oli mul meeles, mis reanumbri alla olin auto ses hiigelsuures parklas jätnud. Leidsin ta vaevata üles. 

Otsustasin siiski koju sõita. Teine võimalus olnuks jääda üheks ööks Riiga. Mina aga tahtsin oma voodit. 

Sõit oli algusest peale konarlik. Tuisust tekkinud vaalud sikutasid autot siia-sinna. Olin kui uiskudel. Mõtlesin, et kui linnast välja saan, läheb lihtsamaks. Tühjagi!

Maanteel pole teatavasti tänavavalgusteid. Seal valgustasid minu auto esituled lakkamatult langevaid lumehelbeid. Nägin läbi esiklaasi otsekui miljoneid langevaid tähti. Sõitsin kui kosmoses. Loomulikult ajas see lõpuks une peale. 

Sain sõitma kella kümne ajal. Eesti piiril olin kuupäeva vahetumise paiku. Selleks ajaks olin une ärapeletamiseks läbi kuulanud terve Tšaikovski klaverikontserdi. Palju paremaks see muidugi olukorda ei muutnud. Tõdesin lihtsalt taaskord, et tegu on vapustava teosega. Ja jätkasin Liszti transententsete etüüdidega. 

Need mõjusid kui unelaul, olles ometi tehniliselt ülikeerukad. Ei ühtki uinutavat elementi, puhas klaveril laamendamine. Aga oi, kuidas seekord uinutas! 

Viimaks sai mul etüüdidest villand. See oli kusagil Pärnu kandis. Lumesadu oli peaaegu lakanud, galaktika oli taas oma kohale asetunud, oma eksistentsi minu esiklaasilt kokku korjanud. Elu tundus loogiline. 

Aga see uni… Mu sõidustiil kõikus 85-lt 107 kilomeetrise tunnikiiruseni. Ebastabiilne, kui soovite, sest mind valdas kohutav väsimus.  Viimases hädas panin kõlama Mozarti Reekvieni. Ossa, oli see vast ilus! Millised fuugad, kui kaunis Lacrimosa! Ma ei sõitnud ühtegi kiiruskaamerasse, mõelda vaid. Lausa pidulik viimane teelõik ja jõudsingi turvaliselt oma koju, oma garaaži. Mu reielihased olid pikkadest lennusõitudest ja 4,5 tunnisest roolis olemisest nii kanged, et ma ei saanud algul autost väljagi. Õnneks see ei jäänud nii. 

Loviisa oli ärkvel ja ootas. Ta vist muretses mu pärast. Kell oli pool kolm öösel. Sõime mu kojutuleku terviseks koos grillkana ja pajatasin veidi reisimuljeid. 

Siis läksime magama. Uuel päeval olid ootamas uued väljakutsed. Esimese asjana näiteks Otto sünnipäeva tähistamine Loodusmuuseumis. Tuli puhata. 

Viimane päev

 

Peale maailma lõppu ei tahtnud ma enam kuhugi minna. Soovisin olla rahus, siinsamas oma majakese lähistel ja lihtsalt unistada. Ookeanilainete loksumine annab sellele tegevusele suurepärase tausta. 

Tuulisel kaljupinnal istumisest tuleb aga kiiresti tüdimus. Kui seljas on liiga palju riideid, hakkab palav, kui kehakatteid napib, jahe. Lisaks päike, mida ühest küljest olin siia püüdma tulnud, mis aga teisest küljest tundub üsna halastamatu. Et see on aga minu viimane päev siin, teadsin, et pean olukorrale leidma mingi asjaliku lahenduse. 

Kogu seda piirkonda iseloomustab kõrge mereäärne pankrannik. Otto ja Rubeniga, kellest ühel, nimelt Ottol on täna muuseas viies sünnipäev, ei söendaks küll siinkandis väga julgelt matkata. Sääraselt pangalt alla kukkudes puudub nimelt igasugune ellujäämise lootus. Mõningad lahesopid peidavad aga allpool kaljuseina kauneid liivarandu, mida noodsamad kivimüürid kiivalt kaitsevad, andes randadele nii tuulevarju kui privaatsust. 

Mitte aga igal lahesopil pole anda liivariba. Mõningad mere-tasapinnal asetsevad paljandikud on kaetud mere poolt siledaksuhutud - või ka teravate - kividega.  Need ei ole loomulikult nii mugavad kui plaažid, seda enam aga pakuvad üksindust ja metsikust. Ei pea vist mainima, et kui liivarandadesse on inimkäsi rajanud turvalisi ligipääse teede ja treppide näol, siis kiviranda peab igaüks ise raja leidma. Mõned neist polegi ligipääsetavad. 

Üks siiski oli. Märkasin seda omaenese koduselt kaljunukilt. (Naljakas, et see juba nii kiiresti koduseks on muutunud!) Selles lahesopis, kus vahutavad ookeanilained möirates suurtele kividele ribadeks viskusid ja üles kaljudelegi ähvardavaid hõikeid saatsid, tundus tagapool olevat kaunis, siledate kiviribadega kaetud “tantsupõrand”, mille keskpäevapäike ka jalale soojaks oli praadinud. Nii ma arvasin. Ja ei eksinud. 

Ma lihtsalt pidin sinna alla saama! Haarasin silmadega mitmeid laskumisteid, kuid kõik tundusid eluohtlikult järsud. Siis aga silmasin üht okkalist põõsastikku, mille tagant, kaljuseina äärest, läks vaevumärgatav rada. Ma ei oleks mina, kui poleks riskinud. Ja see OLI rada! Keegi oli selle rajanud, ilmselgelt. Kahetsusväärsel kombel olid mul just täna esimest korda jalas plätud - ma teadsin, et ei lähe kodust kaugele. Need jalavarjud on aga kaljuronimise korral ilmselgeks takistuseks. Sääraste radade kohal on matkasaitidel punasega kirjas “läbimine omal vastutusel”. 

Kunagi Lõuna-Türgis (või oli see hoopis Hispaanias?) sai läbitud üleujutuste poolt ärauhatud rajaga teekonda, sest tagasipöördumine ei tulnud lihtsalt kõne allagi. Seal aga olime viiekesi. Siin turnides aga mina üksi. Plätudega. Uskuge, olin ettevaatlik. Kukkusin nimelt esimesel reisil Lanzarottel, tulles vulkaani jalamilt selleks mitte-ettenähtud rada mööda alla, pool külge ja reie kogu ulatuses täiesti ribadeks. Lapsed nutsid, kui mind nägid. Sel korral polnud nutunaisi kusagilt võtta ja otsustasin kindlameelselt kukkumisest loobuda. Läks õnneks. 

All oli paradiis. Kuumad siledad kivid, taamal mäslevad lained, sillerdav päike. Kui algul katsin end siivsalt päevitusriietega, siis mõni aeg hiljem mõistsin, et tummmade kivilatakate ees ei pea ma oma alasti keha küll häbenema. Vaat see oli vabadus!

Ainus, mida soovinuks, olnuks veel üks keha mu kõrval. Kui vahutavad lained oleksid naine, siis muutumatu kaljurünk muutuks mu kujutlustes meheks. Aga kahjuks see etendus ei kanna…

Igatahes on mul olnud imeline aeg. Olen tänulik, et julgesin. Küllap julgen nüüd muudki. Pean julgema. 

Aeg

Aeg kulgeb siin rahulikult. Päevad on ülipikad. Saan ka aru, miks see nii on. Praegu, kus seda kõike kirjutan, hakkab Eestis lähenema keskpäev, aga siin on alles hommik. Elan korraga kahte rütmi. 

Mul on tõepoolest aega. Seisan pikkade päevade vältel iseenesega silmitsi ja püüan neisse hetkisse mahutada seda, mida igapäevaelus enam tähelegi ei pane. Eriliselt üritan jälgida oma emotsionaalse valu fooni. Sellega on nii, et teistes on see mulle ülihästi märgatav – nojah, töötan ju inimeste hingevaluga päevast päeva – iseeneses oskan selle aga vägagi mänguliselt ära peita, rõhudes naiselikkusele, sensuaalsusele, kirglikkusele, tähendusrikkusele, erilisusele. Ja kui sellest ei piisa, siis murran nõrkemiseni tööd teha, sean endale ebareaalseid eesmärke, üritan olla ülitäiuslik nii andekuse kui füüsise osas, ühesõnaga, põletan end särinal läbi. 

Muide, samu tendetse võib ka siin olles märgata. Ka siin, kus saan enesel koheselt varrukast haarata ja "stopp!" hüüda, katsun esmalt põgeneda. Muidugi ei tahaks ma üldse oma valu tunda, kuid tean, et pean. Pean, et taas kohtuda tõelise iseendaga, sellega, kellel päriselt ongi see piinlikkust tekitav ja ebatäiuslikuna mõjuv valu. Ma pean ennast aktsepteerima hakkama, aga siplen kui kala õnge otsas, üritades pääseda, ise taipamata, et sõõrid, mida ujudes teen, moodustuvad ainult õngenööri pikkuse raadiuses. Näiline vabadus. 

Küsin enesele üha ja üha, kes ma õieti olen ja kas see, millega oma elupäevi sisustan, on ikka see, mida päriselt teha soovin. Kui palju on neis üldse mind ennast, kui palju aga juhuslikke valikuid, sobitumist, naljaks pööramist, leppimatuga leppimist. Kui palju investeerin tühja, fokusseerin oma ressursse valedesse kanalitesse, jään täitmata. On ju nii sügavalt inimlik, et ootame oma lähikondlastelt üht - märka mind. Kas mina märkan neid, kes minusse panustavad, mind päriselt armastavad, minusse usuvad? Kas mind märgatakse – või ma äkki ei märkagi, et märgatakse, oodates märkamist nendelt, kellelt seda ei tulegi?

Matkasin taas mööda kaljusid, ühel käel peagi Vahemereks muutuv Atlandi ookean, teisel aeg-ajalt esilekerkivad merevaatega villad, muidu aga tühi liigivaene maa. Ookeani naalduv, teistest pisut madalam, omaette hoidev ja tuulevaikust pakkuv kaljunukk otsekui kutsus istuma ja päevitama. 

Imelik, seal oli üks haud. Ma ei tea, millised on selle maa matmistavad, ometi tundus täiesti tõene, et tegu polnud lihtsalt mälestusmärgiga, vaid urni matmispaigaga. Igatahes oli sel haual kolm kivi ehk väikest hauaplaati, mis andsid tunnistust, et lahkunu oli keegi Sue. Ta oli surnud 15 aastat tagasi 36-aastasena. Üks plaat oli üldine: lahkunud on Sue, keda jäävad igavesti leinama abikaasa, lapsed ja vanemad. Teisel oli luuletus sellest, kuiväga Sue'st puudust tuntakse ja kuidas ta eal ei unune. Ja kolmas oli graveeritud laste poolt või nimel. Samuti suure armastusega. See kõik puudutas mind väga.

Ma ei tea, kas too naine hüppas alla siitsamast kivikaljult või lahkus ta mingi muu õnnetuse või haiguse tagajärjel, selle paigaga tundus tal igatahes olevat side. Ju käivad lähedased just siin leinamas. 

Me oleme füüsiliselt haavatavad, läheme kergesti katki. Aga sama haavatavad oleme ka hingede poolest. Läheme kergesti katki. Loodan väga, et Sue kuulis ka oma eluajal neidsamu sõnu, mida sain ta mälestusplaatidelt lugeda. 

Mina olen õnneks neid sõnu kuulnud. Loodan, et ka ise piisavalt jaganud. Alati saab muidugi rohkem...

Faro

Ma natuke luiskasin, kui kirjutasin, et mul peab kõik olema turvaline. Jah, turvaline peab olema küll, aga samas peaks kogu elu olema mitte-tavapärane, vaid tähendusrikas, põnev ja särav. Tavalisus, rutiin, ühetaolisus, siinses kontekstis paketireisid, ärakorraldatud ekskursioonid ja muu, mis mind raamidesse surub, muudab mind närviliseks. Võin öelda küll, et olen ses osas vist üsna äärmuslik. 

Londonis läks hästi. Gatwicki lennujaamas ei olnud väga suuri sabasid ja kuigi ka transiidireisijail oli vaja saabudes läbida passikontroll ja järgmisele lennule pääsemiseks uus turvakontroll, läks kõik  kiirelt ja tõrgeteta.

Sõidan Lõuna-Portugali. See tundub mulle juba ammu põnev sihtkoht, kuid ma polnud sugugi kindel, kas ka kolmikutele. Seal peaks olema üsna soe, kuigi mitte nii soe, kui oleks näiteks Kanaaridel. Tahan vallutada mandri Euroopa kõige edelapoolsema nurga, see on nagu omamoodi maailma lõpp, ümberringi Atlandi ookean...

...Sel lennul oli hoogu. Oli kohe aru saada, et lendame sooja ilma suunas. Inglise härrasmehed, silma järgi nii kuuekümne viie-seitsmekümnesed ei hoidnud end pardal tagasi ei väikese kange napsu ega briti huumoriga. Hästi tore vaadata, kuidas hallipäised mehed vahel otsekui vallatuteks poisikesteks muutuvad. Nende liigutused muutuvad särtsakaks ja kiireks, nad on julged ja loomingulised.  Mõned prouad naersid nende naljade üle pisarateni, lausa kõõksusid. Eks siingi oli oma osa veinikesel. Olen tavaliselt lärmi osas tundlik, kuid seda melu vaatasin kui teatrietendust. Muide, paljudel inglastel on väga ilusad näojooned.

Olen oma reisidega küll spontaanne ja impulsiivne, kuid tegelikult on mul päris keeruline endale või perele reisi korraldada. Alati on mingid kindlad kriteeriumid, mis lihtsalt ei tohi teisiti olla, pigem jätan reisimata. Sel korral oli mu kindlaks sooviks eraldiasuv majake ja ookeanivaade. Kodus, bookingu-taoliste majutusepakkujate seas ringi surfates ma sellist võimalust esialgu ei leidnudki. Ikka olid pakkumisel suured hotelliketid kusagil kuurortides, jah, tõsi, kenade liivarandade kaldal, kuid, oo õudust!, paljude inimeste ja melu läheduses. Mina aga igatsesin üksindust, puutumatust ja rahu. 

Faro lennujaamas juhtus reisi esimene äpardus, mis näitab, et kunagi ei tohiks olla liiga usaldav ja tuulepäine. Vaatasin nimelt, et mu telefoni aku on suhteliselt tühi. Ma ei julgenud nii tühja akuga isegi majutust broneerima hakata, rääkimata autosõidul vajaminevast google maps'i gps'i kasutamisest, mis oleks kindlalt mu aku kohe tühjaks tõmmanud. Õnneks oli lennujaamas avalik laadimispunkt, mida paljud ka usinasti kasutasid. Selle kõrval asus üks väike kohvik. Asetanud oma toreda telefoni laadima, mõtlesin, et mis seal's ikka, võtan seni kohvikust mingi näksi. Ise vaatasin küll kogu aeg laadimisjaama poole. Korraga oli seal mingi sehkendamine, mitu noort toimetas just minu telefoni poolsel küljel. Kui telefoni juurde naasesin, oli kõik näiliselt okei. Siiski- mu laadimine oleks otsekui "seisma" jäänud. Aga minusse ei tulnud siis veel mingit taipamist. Võtsin viimaks oma pool-täis telefoni, broneerisin majutuse, mis hea õnne ja pakkumisena otsekui tellitult mu ette hüppas (märk, et olukordi ei tohi push'ida, asjad lahenevad ise sobival ajal ja sobival moel, soovidel on kombeks täituda!), rentisin auto ja aususin piki ookeani rannikut maailma lõpu poole teele. Autos mõtlesin, et näe, siin ka laadija ei funka... Tõde selgus aga kohale jõudes. Laadimine ei toiminud mitte üheski pistikus. Mu laadija oli mitte-toimiva vastu ümber vahetatud! Seda siis tähendaski see noorte sehkendamine minu telefoni-poolsel laadimisjaama küljel.  

Õnneks sain turvaliselt kohale. Õnneks pole palju vaja. Õnneks on vaja majakest mere või ookeani ääres, veidi päikest ja õisi. Õnneks olen hoitud. Kuigi vahel on see kõik vaid teoorias nii.

London

 Sõidan praegu Riiast Londonisse. Pealpool pilvi paistab alati päike ja see muudab tuju kohemaid paremaks. Võin end ausalt ja rahumeelselt tituleerida päikesest sõltuvaks inimeseks ja mõningase kibestumisega nentida, et näiteks jaaniaris oli vaid üks (!) lühiajaliselt päikest näitav päev. Veebruargi oli udune ja pilves. Ei, loomulikult ei sõltu vaid sellest kellegi heaolu ja positiivne mõtteviis, kuid mingi mõju on sel lõputul hallusel siiski. 

Tõsi, kui elus ja suhetes oleksid asjad rahulikud, oleks ilm täiesti tühine. Minu elus ja suhetes ei ole aga kunagi asjad rahulikult kulgenud. 

Kõige hullemad on nädalavahetused. Nädalavahetused on olnud eluaeg tohutud valukohad, muidugi erinevatel põhjustel. See on kujunenud ajaks, mil olen eriliselt haavatav. On tüütu, kui nädalavahetustel on palju tööd. Nädala sees on mul niigi nõustamised ja kiriklikud talitused. Kui ka nädalavahetustele satub mitmeid mänge ning nädalate viisi pole ühtki vaba päeva, ajab see hulluks. Aga veelgi kohutavam on, kui olen täiesti vaba. Just see niidab jalust. 

Jajaa, see on absoluutselt kindlasti suhteteema, täpsemalt minu olematu paarisuhte valupunkt. Sest vaadake, kui midagi nagu oleks, mille üle rõõmu tunda, aga selle midagiga ei saa kunagi arvestada, mitte midagi arutada, rääkimata mingistki toest ja kui see miski nädalavahetuseks täiesti vaateväljalt ja kuuldeulatusest ja tundeilmast ära kaob, on tegu täieliku katastroofiga. Inimesed on loodud selleks, et teineteist toetada. Ma oskasin küll ka ise endale pai teha, aga näe, enam ei oska. 

Needsamad emotsionaalse üksinduse hetked, millesse end reisi jooksul ülepea uputada kavatsen, on niisiis igapäevaelus üha talumatumad. Ent reisil on selle nimi palverännak. 

London on liiga suur. Anonüümne. Osadele ta meeldib, mulle eriti mitte. Meeldib vaid Hyde park. See on suur, korrastatud ja kena. Ime, et säärases suurlinnas on suudetud midagi nii rahulikku säilitada. Viimati, kui Londonis käisin, istusin aega parajaks tehes Central Stationis ja vaatasin möödatõttavaid inimmasse. Neid oli meeletult. Tuhanded erinevad saatused ühes minutis. Näoilmed, riietusstiil, kõnnak... 

Olin toona ühe noortekoori klaverisaatjaks ja pidin olude sunnil elama peremajutuses. See mõte ei sobinud mulle algusest peale karvavõrdki. Püüdsin endale ise sinnakanti mingit tasulist majutust organiseerida, kuid tulutult. Pidin alluma. 

Edaspidi olen selliseid sund-külaskäike vältinud iga hinna eest.

Lennuk on pooltühi. Mehi on ses pooltühjuses kordades rohkem kui naisi. Huvitav, kuhu nad kõik sõidavad? Ootamatult reisile? 

Mul peab kõik olema turvaline. Sõitsin esmalt autoga Riiga. Hotelli asukohast oli olulisem auto parkimise võimalus. Minu auto ööbis täpselt mu akna all. Hommikul sõitsime üheskoos lennujaama. Seal jäi ta tasulisse parklasse. Jah, muidugi oleks Riiga saanud ka bussi või lennukiga, aga kumbki variant oleks jätnud mind mingiks ajaks tundmatusse. Lennuki variant oleks olnud ka kulukas- Tallinna lennujaam tõstis kuuldavasti mingeid makse. Ja kas nii vara lennukit Riiga läkski...

Pealegi poleks ma saanud paksemaid riideid kuhugi jätta, vaid oleksin pidanud need lennukile kaasa vedama. Jälle pingutus.

Nüüd on hea. Kui tagasi tulen, võtan esmalt autost oma talveriided ja siis otsustan, kas ööbin taas Riias või alustan kohe hilisõhtul kojusõitu. Oleneb väsimuse astmest. 

Muide, mul pole sihtkohta veel majutust broneeritud. Autogi tellisin alles Riia lennujaamas pardaleminekut oodates. Kui auto on ootamas, võtab see pinge maha. Päris seljakoti-rändurit minust küll ei saa. 

Tundub, et Londonisse sõit läheb kiiremini, kui piletil märgitud. Alustame maandumist. Londoni lähistel paistavad pruunid põllud ja rohelised murulapid. Ei mingit lund, Jumal tänatud. 

Ära

 See kuhugi “ära tahtmine” ei ole tegelikult üldse midagi uut. Õigupoolest esineb see mul igal aastal, sel aastal ilmnes see lihtsalt kordades intensiivsemalt, kui varem. Mul polnud õrna aimugi, kuhu “ära” peaksin suunduma ja millised on mu reaalsed võimalused. Tegelikult reisime tavaliselt lastega koos, kuid sel aastal selgus kurb tõsiasi, et kõik need lennud, mis vähegi soodsad, algavad Riiast ja läbivad hiljuti brexiti läbiteinud Ühendkuningriiki, mis omakorda nõuab passi olemasolu, mida triol aga millegipärast pole (nojah, nüüd on tegemisel, aga mis sest enam). Ühesõnaga, fakt, et triol olid ainult ID kaardid, muutis meie väljavaated praegusel koolivaheajal reisile sõitmiseks nullilähedaseks ja me kurvastasime selle üle väga. 

See sügis ja talv on olnud vaimselt väga rasked. Olen end alati enam-vähem toimivaks pidanud, nüüd aga kukkusin mitmel korral täiesti kokku. Minu lapsed pidid mitmel korral nägema ema, kes lebab kogu päeva voodis ja jätab kõik olulised asjad tegemata. Vaimne rusutus on teatavasti nakkav ja nii sai me kodu mõnelgi korral kurvaks vaikivaks paigaks. Muidugi tean ka kaudset põhjust, mis mind selle seisundini viis, aga imekspandav on hoopis see, et varasemad toimetuleku mehhanismid ühtäkki enam ei toiminud. Eks see paneb mind tõsiselt oma elu üle järele mõtlema ja seda nüüd tegema suundungi. 

Otsus päris üksinda “ära” sõita sündis tegelikult alles kaks päeva tagasi. Ma ei tea, kas olen hulljulge, spontaanne, impulsiivne või liigitun osade lähikondlaste jaoks lausa ebastabiilseks või “päris soodaks”, igatahes küsimusele “millal sa sõidad”, tekitas vastus “homme” üsna vastakaid emotsioone. 

Pere on minuga õnneks harjunud. Helis teeks võimalusel samasuguseid kiireid otsuseid ning kolmikudki ei kergitanud kulmugi. Välja arvatud kahetsus, et nendega koos reisimine hetkel edasi lükkub. Vaid mu ema jaoks oli nii kiire asjade käik müstika, ta küsis mitmel korral üle, kas tõesti tahan nii kaugele päris üksinda minna. Lubasin teda ühtlugu informeerida, kus parasjagu viibin. Praegu olen Riias lennukis, mis stardib loetud minutite pärast Londoni poole…

Naissaarel, taaskord

 Siin on sügis. Sügis ei väljendu küll veel kirjudes lehtedes ja külmades tuuleiilides, merigi oli täna peegelsile ja päike kuldas muidu mornide pilevede ääred petlikult säravaiks - vaid hinguses. 

Nukrus. Mine tea, äkki on see hoopis mu enese oma? Täna püüan kinni isegi killukese kibestumist ja mõtlen, et võibolla on seegi hea - ses mõttes, et ma seda nii selgesti tajun. Kibestunud inimesi peetakse ju tavaliselt küündimatuteks, aga see ei pruugi sugugi nii olla, mõtlen nüüd. Igasuguste seisundite juurpõhjused on sügaval tunnete tasandil, seega ei teki ka üldsuse poolt vähe aktsepteeritud hingeseisundid tühja koha pealt. Algupäraselt oleme ju kõik ilusad, targad ja head. 

Huvitav, et mind ikkagi nii tugevaks peetakse. Kust tuleb see arusaam, et mõni, iseäranis see, kes näib tohutult vintske ja kes enamus ajast seda ongi, ei vaja ei tunnustust, märkamist ega lohutust. Et tema on selline inimene, kellele võib, samal ajal teisi lohutades, teisi säästes, teistega arvestades, üha rohkem lajatada, nii tegude kui meelega. Küll kannatab!

Üksikisiku tasandil on mind piisavalt kiidetud. Rõhupunkt on aga tavaliselt sellel, mida ma üldse ei vaja. Et küll ma ikka olen tubli. Tahaksin selle lause eest vaat et virutada. Teate, tublidus ei ole inimlikkuse esmane mõõdupuu! Olen hakanud häid sõnu uskuma vaid nende suudest, kes on minu jaoks ka raskel ajal olemas. Hoopis see on esmatähtis. 

Mul ei ole raske näidelda chilli olemist, kõigega hakkamasaamist, olemise lendlevat kergust. Aga tegelikult olen paljuski üksi. Ja muide -  kõige rohkem tunnen üksindust institutsioonis, mida olen teeninud pea kolmkümmend aastat. Täna tajun seda iseäranis selgelt. Tahaks öelda, et see ei loe midagi, sel pole mingit tähtsust, et saan ka ise hakkama. Aga ma ei saa nii öelda.

Olen astunud sammukese kõrvale. Siin, Naissaare rannal, traditsioonilisel suvega jumalagajätmise päeval, Maarja sündimise pühal sain selle vähemalt kuidagiviisi ära sõnastatud. Me peame olema oma tunnetega kontaktis. Kui kibestumus, siis olgu täna nii. Tavaliselt olen ju rõõmsameelne. Miks ei peakski, sest Jumal ei ole mind üksi jätnud. Inimesed

Loodan, et varsti on vastaskaldal, meretaguste tornide linnas ja mu südames sündimas midagi lõpmata ilusat. Usun, et neitsi Maarjal on minu jaoks veel küllaga õnnistust varuks. 

Näe, ilmgi kiskus vahepeal puha suviseks…

Naissaarel, neitsi Maarja sündimise pühal, traditsioonilisel suvega jumalagajätmise rännakul, AD 2022

Tagasisõidu mõtted

 See reis oli koos lastega esimene peale kahe aasta tagust koroonaaja algust. Ainuvastutajana olin natukene ärev, eriti seetõttu, et Karl Johann pole koroonat põdenud ja reisis testidega. Meil, teistel on läbipõdemise tõendid ja sellega on automaatselt pool muret vähem. 

Testidega reisimise korral tehakse nimelt tihtilugu veel lisakontrolle ja mõelda vaid, kui see oleks järsku (vale)positiivset näidanud- me istunuks ju kõik kogu reisi vältel kuskil koroonahotellis kinni!

Õnneks läks kõik hästi. Jah, Hispaaniasse jõudes küsiti küll QR koodiga riiki sisenemise vormi, aga et olin selle täitnud juba enne, kui Joss sai teada negatiivse testitulemuse, oli see vaid formaalsus. 

Tagasi lendasime läbi Itaalia ja see oli veidi komplitseeritud, sest Itaalias on veel üsna karmid piirangud. Näiteks, lugesin ma, ei aktsepteerita seal negatiivset testi, ainult vaktsineeritust või läbipõdemist- seda nii kohvikutes, muuseumides kui ka mujal. Lennujaamas need reeglid siiski ei kehtinud ning imekombel ei huvitanud Jossi värskelt tehtud (ja taas pisukese ärevusega seotud) antigeeni test mitte kedagi! 

Küll aga tekkis väike paanika lennuki pardale minnes. Selgus, et lennukis aktsepteeritakse ainult teatud tüüpi maske, sääraseid, mis näevad näol välja nagu koera koonud. Meil neid muidugi polnud ja pileti kontrollija käskis südamerahuga minna neid kuskilt duty free poest hankima, kuigi enamik inimesi oli juba lennukil. See oli tõeliselt tobe hetk! 

Jah, tagasitee oligi muidu liiga ideaalne. Kõik sujus, midagi ei pidanud otsima, kusagil ei olnud vaja arutult passida. Tõsi, pagasi eest maksin esimesel lennul lisatasu, teisel pidime asju kohvrist vähemaks koukima. Aga see selleks. 

Küllap on varsti kõik veelgi lihtsam. Koroona vajub tasapisi unustuste hõlma ja asemele tulevad uued mured. Oleks et need enam nii vastikul kombel reisimist ei puudutaks. 

Elektritõuks 2

 Täna sõitsime nii, nagu homset poleks! Rannikul, peale päikeseloojangut. 

Täna sõitsime nii, nagu tegelikult ei tohiks. Kahekaupa, minu taga Lisann. Joss ja Loovi seisid teise tõuksi seljas.

Täna sõitsime kiiresti ja mõnuga. Meil polnud isegi kiivreid peas, mis annab tunnistust minust, kui üsna hullust emast, aga õnneks ei juhtunud midagi. 

Täna parkisime need kaks tõuksi meie maja ette. Eks näis, kas nad homseks on veel alles või on mõni lähikonnast need juba avastanud ja minema sõitnud. 

Kiiruses on vabadus. Seda tean nüüd kindlalt. 

Elektritõuks

 Järgmisena ostan endale elektritõuksi!

Asi oli nii- pidime täna trioga elektritõukeratastega mööda Playa Blanca ranniku promenaadi uhama, kihutama nii, nagu homset poleks. Muide, sellistes olukordades polegi homsel ja ülehomsel mingit tähtsust, on vaid kiirus ja mööda-, läbi- ja ülevuhisemismõnu, mis on tõeliselt meeliülendav, mistõttu igatsen sääraseid hetki oma ellu palju enam- aga mitte sellest ei hakanud ma kirjutama. 

Asi ei läinud päris plaanipäraselt. Tõuksi rentimiseks tuleb esmalt tõmmata vastav äpp. Sellega läbid otsekui esmakontrolli- kui sul on telefon, millega saab äppi alla laadida, oled ka tõuksisõiduks valmis. Meil on noortele inimestele kohased telefonid, nii et äpid said kõigile korralikult laetud. Oli vaid üks "aga", pangakonto number, mis tuli sisestada, et nad saaksid mu kontolt raha ära võtta. 

Lubasin kõikidel lastel sisestada minu kontonumbri. Siitmaalt kiskus aga asi jamaks. Nelja tõuksi ja ühe kontonumbri ühendamine käis tublile masinale selgelt üle jõu. Kui Loviisa, kes pildistas oma QR koodi esimesena, oma tõuksi tööle sai, ütles süsteem järgmisele, et on tekkinud makseprobleem. Sisestasin siis järgmisele, vist Lisannile, oma krediitkaardi kontonumbri. Nüüd tekkis Karl Johannil makseprobleem ja  olime temaga ikka tõuksitud.

Siis lasin käiku ka firma pangakaardi kontonumbri- et küll kannan hiljem selle raha tagasi. Ka see toimis, ainult et  nüüd olid kõik mu lapsed ratastel, kuid ma ise- täielik jalamees!

Rohkem mul pangakaarte pole ja sinna me tore rannikuäärne tõuksidel uhamine sumbuski. Lastel polnud tuju minuta sõita, mina olin toimuva tõttu kurb, ilm läks kah kole palavaks. Tegin siiski Lisanni tõuksiga ühe väikese lohutussõidu- ja mulle meeldis see väga. Meeldis nii, et leppisime Karl Johanniga kokku, et ostame endalegi elektritõuksi.

Muide, ega see tõuksirent odav lõbu pole. Kui enda masin õuel, on kokkuhoid märkimisväärne. Seegi hea.

Privaatsus

 Ujudes täna hommikul kella kaheksa ajal täiesti ihualasti meie magava maja soojas välibasseinis, eirates mõttes kõike kohutavat, mis maailmas toimumas, (kuigi midagi säärast on toimunud pidevalt, ainult, et kusagil kaugel, hoopis teistsuguste inimestega, nüüd toimub see ajalooliselt ja geograafiliselt lähemal ja ka väliselt meile sarnaste inimestega, mis toob kõige selle sõnulseletamatu jubeduse otsekui oma õuele, tekitades ahastuse, et ei saa aidata ja hirmu, et äkki tullakse meilegi kallale), ühesõnaga, mõtlesin, kuidas sõjaseisukord inimesi külg külje kõrvale koondab, kuidas üheskoos põgenetakse, sõttaminejate eest palvetatakse, langenute pärast nutetakse, teineteist aidatakse, sugulaste ja tuttavate eest seistakse, võhivõõrastelegi katusealust pakutakse, see kõik tähendab tohutuid rahvamasse, privaatsuse täielikku puudumist, tohutus pingesolekus täielikku mõistmist, mõneti lausa autopiloodil tegutsemist... ühesõnaga, ma ujusin ja mõtlesin, et siin ma siis olen.

Olin taaskord täielikult kokkujooksnud. Teadsin, et kui kohe ei lähe, lähen hulluks. Ostsin ühe otsa piletid napp nädal enne väljasõitu, viimased broneeringud said tehtud enne sõitu lennujaama.

Kunagi alistusin vastuvaidlemata eks-abikaasa valitud paketireisidele- see oli ju nii turvaline ja etteaimatav! Aga praegu mõtlen, et tavaolukorras pole vabatahtlik karja koondav tegutsemine sugugi edasiviiv, pigem suurendab frustratsiooni, sedasama, mille eest puhkusele sõites pääseda soovitakse. Sel viisil ma aga toona mõtelda ei osanud.

Meid viidi lennukilt suurte bussidega otse kataloogist valitud hotellidesse. Nende kaasmaalastega, kes sattusid samasse hotelli, oli otsekui viisakas tuttavaks saada, mõni tahtis lausa ühiseid õhtusööke korraldada või pidu pidada, koos bussiekskursioone valida ja pärast veinipudeli taga muljetada. See väsitas ja röövis igasuguse privaatsuse. 

Mäletan neid kilomeetrite viisi randu palistavaid, külg-külje kõrval seisvaid hotellimürakaid, kus võis ära eksida, seda tohutut anonüümsust teistega äravahetamiseni sarnases hotellitoas, inimparve hommikusöögisaalides ja juba varahommikul ärahaaratud mugavamaid päevitustoole hotelli basseini ääres, kints-kintsu vastu võõrastega. Mäletan randu, kus ei saanud koos ujuma minna, kuna emb-kumb pidi asju valvama ja vastu ööd aknast sisse tümpsuvat diskomuusikat, mida ei saanud kinni keerata. Mäletan pinget, mis närvesööva reisi keskpaigaks suureks tüliks eskaleerus ja mõtet "see on viimane kord..."

Nüüd korraldan alati oma reisid ise. Juba aastaid. Linna- ehk kultuurireiside puhul valin meelsasti mõne kesklinna korteri, rannareisidel merelähedase villa. Auto broneerin lennujaamast lennujaamani, et saaksin kohemaid eralduda. Mulle meeldivad tänapäevased koodiga võtmekapid, kuna siis ei pea majutuspaika jõudes kellegagi viisakusvestlust arendama. Mulle meedib matkata inimtühjadesse randadesse ja kuulata lainemüha, mitte jäätist ja rätikuid ja tont teab mida müügikspakkuvaid tüütuid tüüpe. Mulle meeldib oma mõni päev oma päevitustoolis lihtsalt maha magada. Lugeda, kirjutada ja aeg-ajalt alasti ujuda. (Mõelda vaid, kui oleksime oma kambaga ühes kitsas hotellitoas!)

Siin ma nüüd olen. Päris mõtetest ära ma maailmas toimuvat ei saa. Tean, et olen vastupidav ja suure pingetaluvusega naine ning kui vaja, tegutsen kainelt ja kiirelt. Ma ei ole ka põgeneja tüüp, vaid võitleja. 

Aga siia ma siiski põgenesin, kuna praegu ei ole koondumise ja külg külje kõrval võitlemise aeg, niisiis saab lähtuda isikuomadustest, isiklikest vajadustest ja nüüd juba ka kogemustest.

Siin on päike. Rahu. Privaatsus. Lükkan kõik muu veel veidiks ajaks endast lihtsalt eemale. Eks siis, kui enam muudmoodi ei saa, tuleb ikkagi minna ja tegutseda...

PS! Lisan igaks juhuks, et isekorraldatud reisid on paketikatest poole võrra, et mitte öelda rohkemgi, soodsamad. 

PPS! Veidi teemaväliselt. Kunagi korraldasin rootsi kogudusele Iisraeli-reisi, mis toimus juhuslikult samaaegselt ühe teise tuntud ja kogenud Iisraeli-spetsialisti reisiga. Minu korraldatud reisi täpselt samad lennupiletid olid üle poole odavamad ja kogu reis üle poole soodsam. Lõpuks broneerisin Jeruusalemma hotellid ka sellele teisele seltskonnale, kuna sealtpoolt tuli kallite hindade osas suurt nurinat. 

Kes siis koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise :)