Jänesed

 Meie aias olid juba täna käinud jänesed, Vaiksele Laupäevale kohaselt väga vaikselt, aga siiski ka veidike vallatult. 

Kui Otto ja Ruben meie juurde jõudsid, olid jänkud ühe kirja peegli vahele pistnud. Kiri ütles, et üllatused on kuuris. Nii vahva oli vaadata, kuidas kaks väikemeest kuuri poole vudisid. Meie Helise ja trioga püsisime vaevu sabas. 

Aga kuuris oli vaid üks imetilluke šokolaadijänku. Ja uus kiri, mis juhatas, et üllatus on hoopis järgmises kohas. Kus teda jälle ei olnud! Oli taas šokolaadijänku ja kiri, mis juhatas kolmandasse kohta. Sealt neljandasse, viiendasse ja nii edasi. Väikemehed muudkui vudisid, meie nende kannul. No on alles jänkud!

Lõpuks tulid muidugi ka üllatused. Ja siis läksime tuppa ja värvisime kõik koos mune. Poiste õhkamine, et “see kõik oli nii tore” tegi mulle ja triole palju rõõmu. Usun, et jänkudki itsitasid rahulolevalt põõsas! 

Otto 6

 

Mu kallis lapselaps Otto sai täna kuueseks. Käisime niisiis sünnipäeval. Ainult Jaan puudus, kuna oli Brüsselis, kõik teised sugulased olid kohal. Pidu oli armas ja sünnipäevalaps vahva!

Juttu tuli pidudest üldse. Huvitaval kombel leidsid kõik, et väärtustavad üha enam väikseid, südamlikke koosviibimisi, selliseid, mis puudutavad hinge, kus viibivad inimesed on üksteisele tähendusrikkad, kuid kust jõuab aegsasti koju, oma mõnusasse voodisse. 

Kui siit edasi mõelda, siis ühtlasi meeldivad mulle kodused ärkamised ja pikad hommikud. Näiteks sellised, kui olen öökapile asetanud aurava rohelise tee, mida ühes hea raamatuga lonkshaaval neelan, akna taga laulmas esimesed kevadekuulutajad. Või sellised, kus oleme Jaaniga oma hommikused “viis tiibetlast” juba ära teinud, pliidil kerkib õhuline omlett köögiviljade ja muu hea-paremaga ja lisaks tassikesele teele otsustame võtta ka kruusitäie kohvi, sest kiiret pole kusagile.

Jah, üha vähem huvitab mind teiste elu. Juba ammu ei jälgi ma mingeid sotsiaalmeedia story'sid ega jaga ka enda omi. Mul on täiesti ükskõik, kuhu keegi pool-võõras reisib, mida selga paneb või mida toredat ta lapsed teevad. Katsun selle asemel endal ja oma lähedastel silma peal hoida. 

Sisemine üksindus ajendab näitama oma elu väljaspoole, tihtilugu täiuslikumana, kui see tegelikult on. Mulle meeldivad väikesed päris-hetked. Tillukesed kallid ukse peal, palju naeru ja muud väga tähtsat. Sellist, mis jääb ka meelde ja moodustab oma toreduses ühise ajaloo…

Tingimusteta armastus

Järgmisel päeval enne paraadi

 Kui Helis ja Nils peale laulatust ja väikest pidu ära sõitsid, jäid Otto ja Ruben mõneks päevaks meie hoolde. Need päevad andsid mulle oma kalli abikaasa osas taas ühe uue vaate.

Alustan veidi kaugemalt. Meil on laste (ja ööbima jäävate külaliste) jaoks eraldi tuba. Nimetame seda vaheldumisi mängutoaks, rotitoaks ja raamatukogutoaks. Mängutoaks seetõttu, et algselt sai see kolmikute sündides just selleks otstarbeks pööningust ümber ehitatud ning praegugi on selles neli vahvat kastitäit legosid Otto ja Rubeni tarvis. Eile ehitas ka Lisann seal legomaja. Igati loominguline ja rahustav tegevus!

Rotitoaks sai mängutuba rottide tõttu - eiei, meie majas pole kunagi olnud metsikuid hiiri ega rotte, aga veel õige hiljuti olid rotid tüdrukute lemmiloomakesteks, neid oli algul kolm, hiljem kaks ja veel õige hiljuti üks pikaealine. Rotid elasid oma puuriga selles toas seetõttu, et nad kipuvad öösiti krõbistama. 

Rotitoast kujunes raamatukogutuba siis, kui viimane rotiplika vikerkaare taha lendas. Jaan oli just minu ja meie kõigiga kokku kolinud, mis tähendas ühtlasi tema tohutu raamatukogu majjavõtmist. (Muide, meie kodus olevate raamatute arvuga saaks avada haruraamatukogu!) Aga selleks, et need raamatud kuhugi ka ära mahuksid, tuli Jaanil ehitada toa madalamasse seina raamaturiiulid - kogu seina pikkuses ja laiuses! (See, et kõik raamatud ikkagi ära ei mahtunud ning et tegelen nende paigutamisega siiani, ei ole aga enam tänase postituse teema.)

Ühesõnaga, tulles tagasi loo algusesse, on too raamatukogutuba lisaks kõigele külalistetuba ning selles asuvasse lahtikäivasse voodisse asetasin õhtul peale Helise pulmapidu hoole ja armastusega Otto ja Rubeni. Kui asi oleks sedaviisi jäänud ning poisikesed sulnilt hommikuni nohisenud, oleks kõik olnud parimas korras. 

Asi võttis aga drastilise pöörde kusagil kesköö paiku. Ottol hakkas nimelt kõrv valutama! Inimesed, kes teavad, mida tähendab kõrvavalu, on selle teemaga ääretult empaatilised. See pidavat olema midagi jubedat. Minu jaoks lisas jubedusele lisajumet ka see, et Otto nuttis üsna lohutamatult ja kolmikute emana tean, et olukorras, kus üks magab ja teine nutab, on suur oht nn "duubelnutuks", mida on juba tunduvalt raskem ohjata. Sestap tõstsin Otto kiiresti ümber meie voodisse. Andsin talle valuvaigistit ja lootsin, et kuigi magame sel ööl kolmekesi, on me edasine uni sügav ja kosutav. Eksisin.

Kella nelja ajal hakkas Otto uuesti nutma. Kõrv valutas ikka veel ning lisandunud oli ka emmeigatsus. Andsin veel veidike rohtu, silitasin, rääkisin - aga ei midagi. Lapsel oli unine ja valus ja paha. Mitte miski ei sobinud! Jaan tegi ettepaneku minna temaga alla, teha kaminasse tuli ja sättida ta diivanile. Ehk viib see mõtted mujale? Ehk tuleb uneke hoopis seal? Tegimegi nii. Pikutasin diivanile Otto kõrvale. Vaatasime veidi klaasi taga praksuvaid halge, paitasin teda, lohutasin - ja nii ta viimaks uinuski! Minu magamine tolles kitsas "kilukarbis" ei tulnud aga kõne allagi. 

Siinkohas üllataski mind mu armas mees. Kutsusin teda üles magama, et küllap me kuuleme, kui Ottol jälle keerukaks peaks minema. Tema oli aga end tugitooli keeranud ja ütles: "Sina mine üles, mina jään Ottoga siia! Mul pole siin tugitoolis midagi häda! Mõtle, kui ta peaks ärkama ja kedagi polegi tema juures!"

Olen harjunud üksi hakkama saama. Olen harjunud, et elan nn säästurežiimil ja teen teatud asjades järeleandmisi, sest mind on ainult üks. Olen aegade jooksul omandanud mõtteviisi, et lapsed ja liiatigi veel lapselapsed on minu "probleem". Seda liigutavam tundus ühtäkki säärane lause mu kalli abikaasa poolt. Ja tema lausa karm käsk, et mina läheksin magama. Meil mõlemal oli tulemas töine hommik... 

Mõelda vaid, tal polnud ju mingit kohustust Otto eest hoolt kanda! Ja ometi leidis ta endas hoole ja armastuse... 

"Õnne on täpselt nii palju, kui oskame seda märgata." Minu jaoks oli too magamata öö täiesti uus märkamine! Asjad, millest ma elus niiväga olin puudust tundnud, olid ühtäkki paika loksunud. Ma ei olnud "süüdi", et lapse kõrv valutas ja et tõbised lapsed üldsegi meie juures olid. Minuga jagati vastutust. Mu mees oli sama "kohal" kui ma ise. Temas oli veelgi rohkem jaksu hooleks ja tingimusteta armastuseks. Lapse valu ja selle leevendamine oli kõige olulisem. Meie, täiskasvanud, peame toimina, vahel ka ebamugavais oludes. Peaasi, et üheskoos. Teate, see oli imeline tunne! See liigutas mind pisarateni.

Ma lihtsalt pidin selle välja kirjutama... Kusjuures Jaan ei saanud üldse aru, et oli midagi erilist teinud.

Helis läks mehele!

 

Mu laps abiellus eile! Pulmad olid lühikesed, aga emotsioonidest tulvil. Jaan laulatas, tseremoonia ja kõne olid südamlikud ja puudutavad. Pisarateni liigutav üllatus oli see, mida peigmees oli kirjutanud oma kalli pruudi kohta. Ja ka vastupidi. Imeilus!

Pidasin kohvilauas ka ise väikese kõne:

***

14. novembril 2015 blogipostituses jagasin dialoogi enda ja Karl Johanni vahel, kes oli toona 6-aastane:

"Õde Ellu tahab kogu aeg ainult Nilsiga olla", kaebas Joss mulle, "nad teevad igasugu põnevaid asju, käivad poes ja jalutamas, aga mind ei võta kunagi kaasa!"

"Mis sa arvad, miks nad nii teevad," küsisin.

"Nad on vist abielus," arvas poiss.

"Ei, abielus nad veel ei ole," aitasin kaasa mõelda, "aga äkki on armunud?"

"Vist on jah," nõustus väikemees.

"Kas sa tunned natuke kadedust, et nad ainult kahekesi käivad?"

"Tunnen küll," tunnistas poiss...

Lastega on vahva- niipea, kui mure jagatud, hakkavad köitma hoopis teised teemad! Käpuli aknalaual ukerdades päriti hetk hiljem juba järgmist: "Kuule, kas linnud armuvad ainult samasse liiki?"

"Jah, nii see on. Kurg kuldnokka küll ei armu!"

Poiss itsitab mõnuga:"Mõtle, muidu sünniks neil pika nokaga kuldnokapoeg, kes sööks konni!"

Armsad Helis ja Nils! Mul on südamest hea meel, et tänane päev sai viimaks teoks. Siingi on ilmselge, et kurg kuldnokaga paari ei läinud ja teie kaks kuldnokapoega konni ei söö. Otto sööb ainult magusat ja Ruben hea isuga ülejäänut. Ja koonud pesen mina!

Olen olnud teie loo juures peaaegu algusest - sellest ajast, kui ühel hommikul meie esikust ühed võõrad tennised avastasin ja pikalt juurdlesin- sest Helise tuppa ei julgenud ma hoopiski astuda- et oh taevake, kellele need siin ometi kuuluvad!

Nilsi oli kerge omaks võtta. See maailm on mulle muusikute ringkonnast tuttav - parajalt boheemlaslik ja tohutult naljakas. Mul on hea meel, et võtsite mindki oma kampa, … et Nils võttis mind kolmikutega väga ruttu omaks … ja et meil on sestpeale olnud üks päris mõnus tiim. 

Kui Otto sündis, ja pisut hiljem ka Rubi, sai minust vanaema. Mõnus roll! Aga teate, mulle meeldib väga vaadata, millisena olete teie vanematena, näiteks mismoodi te palavikke alla ei võta  või mismoodi käib meie juurest minemahakkamise protsess - oleksin vaid mina osanud olla pooltki nii rahulik ja chill!

Nils on olnud palju nõuks ja abiks kolmikutele, vahel mullegi - näiteks arvutiasjadega seonduvalt. Kui ta midagi teeb, on ta ülipõhjalik. Usaldan teda väga. Helise abist meie suunal ei hakka ma rääkimagi. Olete meile mõlemad nii omad ja kallid!

Varsti valmib meie Muhu maja kõrvale teie uus maja. Ka siinkohal ei saa ma jätta mainimata, kuiväga ma teid imetlen - olete tubli noor pere, kel ilus kodu Tallinna lähistel ja õige varsti ka kaunis maakodu. Uskumatult tublid!

Kui Jaan luges lugusid, mida olite talle saatnud, (ega ta neid mulle ei näidanud), ütles ta: uskumatu, kui ilusti need kaks teineteisest kirjutavad, juba ainuüksi sellepärast tasub neil abielluda. Nüüd võivad seda kinnitada ka kõik siinviibijad.

Soovin teile lõpmata palju armastust. Nils, hoia oma Helist! Ta on minu esimene ja 14 aastat ainukene laps. Tean, et tema puhul saab vaid heaga. Ja armastusega. Ja rõõmuga. Öelge teineteisele iga raskuse puhul, “me oleme kahekesi ja koos saame kõigest üle.” 

Kuulsin paar päeva tagasi raadiost ühe ilusa lause: “Õnne on täpselt nii palju, kui seda osatakse märgata.”

Palju märkamist teile. Palju armastust. Õnnelikku abielu!

Lõpetan ühe luuletusega. Staatusekohasega:

Vanaemaks olemise aegu

tänasega tahaks vesta juttu.

Partneriteks minevik ja praegu,

teemaks- miks nii otsatumalt ruttu?

Homse kohvitassi jätaks võtta,

kui on taas see hetk, mil pole kiire.

Tänasega vesteldes ei tõtta

ükski meist. Sest ajal pole piire. 

Lapselaste hingamise saatel

lõunaunest rännak saab, kus eile

omandamas hoopis teise vaate

põlvest põlve hoolivaile meile.

Meile, kes kord väikste plikadena

paljasääri mere poole jooksid.

Minagi seal lippan, oh mis kena!

Eile - kas veel kohvilisa tooksid? 

Homsesse meid kellakägu kukub,

tänasise minevikku lisab.

Kõik, mis viimaks vajub ajalukku

olnud algul laps, siis ema-isa. 

Põlvnemist ja olemise homset

praegusega rahulolu aitab

hoomata. Ja vanaema kombel

Pehme käega laste põski paitab…

Ball

Teismelised kolmikud on tohutult armsad. Olen õnnelik, et saan päev-päevalt jälgida nende õrna sirgumist, nende siiraid rõõme ja ahastamapanevaid siseheitlusi, nende sõprussuhteid ja esimesi vaikseid armumisi. Oh, kuidas tahaksin neid hoida ja kaitsta, kinkides neile vaid õnne ja turvalisust ning puhudes tuulde kõik mured ja ebakindluse. Suureks sirguv lapselikkus on ilus ja habras kui õidepuhkenud lill. 

Reedel oli koolis esimene ball. Oh, kus tüdrukutel oli alles sehkendamist! Kleitide osas olid muidugi kõige suuremad pretensioonid. Õige ka- üks tõeline noor daam ei pane kunagi peole midagi suvalist selga - kes teab, mil täpselt elu õnn naeratada võtab! Igal juhul oleks sel hetkel parem olla enda valitud ballikleidis, sest nii pääseb isiksus kõige ehedamalt mõjule. Sellise mõttega lohutasin eelkõige iseennast, sest loomulikult ei läinud minu esmased pakkumised kleitide osas teps mitte täppi, mitte sinnapoolegi, aga eks ma olen sellega juba veidi harjunud ka. Mäletan siiani Helise pisut kaastundlikku pilku, kui üritasin talle ikka ja jälle midagi “temalikku” soetada ja astusin sellega ikka ja jälle ämbrisse. “Ema, lepime parem kohe kokku, et sa mulle ilma minuta midagi ei osta, sa nagunii ei saa aru… ” Juba siis!

Õnneks leidsime siiski mõlema preilnaga ballikleitide osas konsensuse ja mõlemad olid viimaks ka rahul. Kingadega oli samuti tükk tegemist - õiged sai lõpuks ostetud otse tantsukingade poest. Üks printsess võttis siiski minu ultramoodsad hiigekontsadega tumepunased platvormid lisaks. Ma pigem ei küsi, kumbade kingadega ta tegelikult tantsis. Peaasi on hoopis teadmine, et minugi kingavalik võib olla konkurentsivõimeline! Ja Helis tuli ja tegi neile kaunid lokid.

Noormehe ülikonnaga läks kergemini. Saime soodsalt hea kauba, Jaan laenas lipsu ja tantsukingad juurde. Nurinat polnud kuulda, pigem heameelt, et tüütu asjaga nii vähese jamaga hakkama sai. Poiss nägi tõeliselt šikk välja!

Ball olevat olnud nagu ball ikka. Kusagil nurgas trobikond ülikondades mittetantsivaid poisse. Itsitades ringisebivad imeilusad neiud. Mõni varaküpsem tantsiv paar. Varjatud pettumusohked. Selfid ja grupifotod. Lõpuks disko, kus sai ka omavahel karata. Selles eas täiesti normaalne!

Mul on hea meel, et neil kõik nii hästi on! Et nad on terved ja elurõõmsad. (Kui nad just parasjagu mingis valdkonnas “läbi kukkunud” pole, mida juhtub õnneks harva ja mis on teismeeale täiesti iseloomulik nähtus.)

Teismeliste kolmikutega on ka kodune elu päris põnev. Ühest küljest on nad juba üsna täiskasvanud. Näiteks võib neid rahuliku südamega paariks-kolmeks päevaks omapäi jätta, mingit muret pole ei ööbimise ega toiduvalmistamisega - kõigega saadakse suurepäraselt hakkama. Vahel kutsutakse sõbradki külla, mis lisab vaid rõõmu ja toredust. Kuna tunnen kõiki oma laste sõpru ja nende peresid hästi, on mu süda ka selles osas täiesti rahulik - mingeid “üllatusi” tulla ei saa. Pigem üllatusi - näiteks mõni ülimaitsev kook või pasta. Jah, pärast võib küll maja olla tavapärasest pisut korratum, kuid mis sest - teevad korda, kui märkuse teen! 

Sellega, et kõik kokkulepped ei pruugi teismelistega sugugi koheselt pidada ja osad kohustused võivad vahel ka täiesti ära ununeda, tuleb muidugi arvestada. Eriti puudutab see punkt me kodu üldkasutatavate pindade korrashoidu. Aga loomulikult pole nende “unustamised” kunagi paha pärast. Prioriteedid on selles eas lihtsalt täiesti mujal! Ja kelle muu, kui minu asi on neile nende kohustusi papagoi kombel meelde tuletada? Nii väike probleem ju! Kuigi … vahel käib jubedalt närvidele.

Mulle meeldib, et meie vahel on usaldus. Et me saame rääkida. Eilegi istusime Jaani ja tüdrukutega köögipõrandal ja arutasime, kuidas olid teatud asjad (noh, ikka need hinge-asjad) “meie ajal” ja kuidas on nüüd. Lisaks sain oma noorpõlve-piltide kohta, mida nad olla vahepeal albumitest vaadanud, hulgaliselt komplimente. Olin pisarateni liigutatud. 

Jaa, teismeiga on üks läbinisti armas aeg. Ma ei mõtle veel, et sellele järgneb pesast väljalendamine. Pigem proovin nautida iga päeva ja hetke, mil nad kasvavad ja arenevad, mil nad täiustuvad ja valivad oma “lennusuunad”. Üritan olla toeks, kui maailm kokku variseb ja jagada rõõmu, kui saab puudutada päikest. Karl Johann jagab hetkel oma emotsioone kõige napimalt, aga temagi võtab aeg-ajalt minuga neljasilma vestlused ette, küsib üht ja teist, on olemas. Ka Jaani tundub ta väga usaldavat.

Kõige armsam on see, et kui me kuhugi sõidame, näiteks Saaremaale, hakkavad kolmikud meid oma sõnul koheselt igatsema! Mina neid ka! Jaangi küsib nende kohta tihti, vahel tuletab helistamistki meelde. Nii et kontakt on meil kõikidel tugev ja hea, mis ongi üks igavesti kindel märk, et kõik on korras. Nii balli-aegadel kui igapäevaelus. 

Ahh, muide, kui üks neiu tuli eile oma elu esimeselt “deidilt” pika tulipunase roosiga, olin vist vähemalt sama elevil kui ta ise…

Unejutt

 Minu ööuneke on päris hea. Jään õhtul kiiresti magama ja esimesed neli-viis tundi magan nagu kott. Vahel kipun vastu hommikut vähkrema, aga sedagi juhtub üha harvem. Unenägusid näen harva.

Lapsepõlvest on mul meeles kaks unenägu. Ma ei tea, kumba nägin enne, seega jutustan suvalises järjekorras.
Selles unenäos lebasin voodil. Minu toa kapiuks, mida nägin otse voodist, oli irvakil. Äkki kargas ukse vahelt välja pikk must säärsaabas ja hakkas klobinaga minu poole hüppama. Hakkasin surmahirmus röökima ja ärkasin iseenda karjetest. Sestpeale peavad minu magamistoas olema kõik kapi- ja muud uksed  suletud. Jah, siiamaani!

Hea uni ei ole aga olnud mu pidev privileeg. Heaks ööuneks vajan väga vaikset ja turvalist keskkonda. Oma kodune voodi koos õigete patjadega on parim. Samuti armastan ma meie Kuressaare korteri kõrget aset, millel on samuti uni ülihea. Suvel Muhuski ei saa kurta - vaikus ja mereõhk on kvaliteetseks uneks mõnus kombo. Bussis, rongis ega lennukis pole mul aga uinumiseks ainsatki šanssi. Telgiski olen öö otsa lihtsalt vedelenud, nuta või naera. 

Teises unenäos seisime emaga Marja trollipeatuses. Ma ei tea, miks just seal, sest Marja kandis ei ole me kunagi elanud. Igatahes olime seal küllap trolli ootel. Äkitselt tuli üks võõras naine, haaras mu käest ja hakkas mind ema juurest ära lohistama. Mina pistsin kisama ja vaatasin abitult ema poole. Ema seisis aga stoilise rahuga ega teinud lapseröövist väljagi. Taas ärkasin omaenda kisa peale.

Enne kooselu J-ga olin harjunud magama üksi. Arvasin, et ei suuda enam kunagi kellegagi ühes ruumis või veelgi hullem, kõrvuti magada. Peale esimest abielu olin kindel, et kui peaksin veel kedagi oma ellu leidma, siis magama hakkame igal juhul eraldi. 

Teismeeast meenuvad mulle eranditult õudusunenäod. See oli lihtsalt säärane eluetapp, mis kätkes palju alateadlikke hirme, arvan nüüd. Näiteks nägin unes, et ühed mu pereliikmed lämbusid kummikusäärde ära ning lebasid peadpidi teine teises puna-rohelises sääres. Teinekord nägin jälle, et teine pereliige sõi end surnuks. Ka iseenda kohta nägin kord täielikku jampsi, mis küll lahenes, kuid ärgates oli painav tunne siiski.

Kellegi pool-võõraga ühes toas magamise kohustus võib mu ärevuse lakke tõsta. Kui mitmepäevase koolituse või muu ürituse raames on selgunud, et tuba tuleb jagada, olen olnud nõus kasvõi rohkem maksma, peaasi et saaksin olla eraldi. Enamasti on mu soov rahuldatud. 

Olen kokku puutunud ka luupainajaga (või on selle nimi unehalvatus?). Viimasel ajal õnneks mitte eriti sageli. See on juhtunud kas vahetult enne uinumist või unest virgumise aegu. Keha ei allu äkitselt enam üldse minu tahtele, ma ei saa end liigutada ja tunnen, et hakkan vajuma kuhugi sügavikku, omamata enda üle mingitki kontrolli. Vahel suudan kõrist midagi hääle taolist välja pigistada, mis kõlavat kaaskondsetele üsna jubedalt.

Paari-kolme sõbranna osas tean siiski, et nemad mu und ei sega. Võime üheskoos matkale-reisile või külaskäigule sõita küll! Ka mu oma lapsed ja isegi (unes rahmeldavad) lapselapsed ei häiri mu magamist sugugi. Samas, kui kolmikud olid tited, pistsin rinda päris korralike unehäiretega, aga selle saab kirjutada erakorralise olukorra arvele- ma lihtsalt pidin neid pidevalt kuulatama ja tavaliselt keegi ikka liigutas või rabeles. 

Eraldi tuleks jutustada veel kuutõvest ehk unes kõndimisest ja muust tegevusest, mida hiljem ei mäletata. Nimelt on kõik mu lapsed vähemal või rohkemal määral kuutõbised. Nad kõik on unes rääkinud pikki jutte. Mõni neist on aga ette võtnud ka mõne suurema või väiksema tegevuse või jalutuskäigu.

Kindlasti ei suuda ma magada ühel toas norskajaga. Müra foon ei sobi mulle sugugi. Isegi kõrvatropid pole siinkohal jätkusuutlik lahendus. Vaesed mehed või naised, kel traktor voodis! Ma ei talu isegi kõvasti tiksuvaid kellasid, rääkimata põmmijatest või kukkujatest. Vanemate maakodus tekitasin kunagi suure arusaamatuse, kui nende suure pim-pom kella pendli öösel jõuga seisma sundisin, kuna olin hullumeelsuse piirini viidud iga poole tunni takka käivate jõmakatega. “Meie pulmakink”, halas ema hommikul mu laastamistööd nähes. Aga kell ei olnud õnneks katki! Ta tuli lihtsalt uuesti üles keerata. J narritab mind jällegi Kuressaares. Seal on seinal käokell. “Noh, kas paneme tööle”, küsib ta iga kord kelmikalt. Uhh!

Helis oli kõige aktiivsem uneskõndija. Ükskord, olen kindel, ta isegi lendas, kuna oli “maandunud” sellisesse kohta, kuhu jalgsi poleks kuidagi saanud. Kord tuli ta keset ööd minu tuppa, lõi laelambi plaksuga põlema ja põrnitses mind, kui noolena voodist püsti kargasin, maruvihase näoga. Teinekord avastasin ta enda toas öösel kella kolme ajal valguse, läksin vaatama ja leidsin ta täies koolivormis peegli ees silmi värvimas. “Kuhu minek?” “Kooli!”. Muidugi ei mäletanud ta sellestki intsidendist hommikul midagi. 

Mu ema ja isa, kes on olnud pool sajandit abielus, on alati maganud teineteise kaisus. See on nii armas! Olen neid lausa kadestanud, heas mõttes - et miks mina nii ei suuda. Aga nüüd on ka minu elus kõik teisiti. Mullegi meeldib kaisus magamine väga, ma lausa vajan seda! Mu uni on hea, tunnen end turvaliselt ja armastatuna, mul on soe. J jaoks on oluline, et läheksime koos magama ning uinuksime üheskoos palve, mitte minu telefoni ekraani saatel. 

Lisann rääkis kord unes pikka juttu. Läksin vaatama. Seepeale ajas ta oma peenikese jala teki alt välja, sirutas selle lae poole ja seletas kõlava häälega juurde: “Ilus jalg! Väga ilus jalg!” 

Aga kõige vägevama uneskõnni tegi hoopis üks Jossi sõber, kes oli meie juures ööbimas. Nimelt ärkasin ühel eelmise aasta kevadööl helide peale, mis võisid vabalt tähendada sissemurdmiskatset. Esmalt kangestusin oma voodis kabuhirmust. Püüdsin end lohutada, et küllap eksin, Kummalised helid aga ei lakanud. Need tulid välisukse poolt. Viimaks võtsin kogu oma julguse kokku, hiilisin kabinetti ja piilusin vargsi kardinate vahelt. Mida ma nägin! Õues seisab toosama Jossi sõber, aluspükste väel, pall käes. Tormasin koheselt ust avama, et mis ometi toimub! Selgus, et poiss oli kõndinud Jossi toast alumisele korrusele, veranda uksest välja ja mööda aeda kuni põõsasteni, kus ta ärkas. Verandauks oli aga muidugi tagasi lukku vajunud. Vaene mees ei jukgenud uksekella lasta ja tahtis Jossi äratada, visates ta aknale palli. Sellest need imelikud helid. Joss aga magas nii sügavalt, et suugi oli lahti. Et õues oli üsna jahe, panin sõbrale mitu korda südamele, et sellistel puhkudel tuleb kindlasti uksekella anda - ja kui ei avata, siis lausa lakkamatult. Selline lugu.

Mu uneke on sügav ja kosutav. Kui hea, et su käed on ümber minu! Paukugu õues vali pakane, katku me aknaid tuhanded härmalilled, piilugu kardina tagant kuu kahvatud kiired. Meie unes on soojus, rahu ja armastus. Sinu ja minu hingetõmbed. Teistes tubades magavad lapsed. Vaikus. Ööpimedus. Kodutunne. Õnnistus.

Teisiti

 Sel korral on minuga kõik teisiti. Minuga on mu lapsed, kelle eest pean vastutama ja vanemad, kelle eest hoolitsema. Lastega reisimisega olen ma harjunud. Neid kordi, mil oleme koos erinevaid maid vallutanud, on palju. 

Vanematele meeldib samuti reisida. Aga nagu ema täna hommikul ütles, ei suudaks ta eluilmaski endale ise reisi organiseerida. Iga väiksemgi teadmatus ajaks hulluks ja halvaks igasuguse mõtlemisvõime. Nemad on seni alati võtnud korraldatud reisid. Sel korral olen siis korraldajaks ainuisikuliselt mina.

Me sõidame Sitsiiliasse. Olen sihtkohas broneerinud kaks autot, kuna ühe peale ei mahuks kogu me seltskond lihtsalt ära. Midagi pole parata, isal tuleb sõita lihtsalt minu järel. Algul võtame suuna saare lõunaossa, kus peaks olema ootamas basseiniga villa. Kui seal on vahva, saame ehk sealoleku aega pikendada, aga praegu on too maja broneeritud kolmeks ööks, et seejärel suunduda saare idaossa, Etna vulkaani, maailma aktiivseima selletaolise lähistele. Aga jah, jätsin meie edasiliikumise päeva praegusel hetkel lahtiseks. Mulle ei meeldi liigne planeeritus! Kui tuju tuleb, tahan matkata, kui tuju tuleb, lihtsalt lebotada. 

Tegelikult ongi praegu hea, et on tegemist-toimetamist. Elus kipuvad võimust võtma pöördelised sündmused. Kuna asjad pole liikunud mu jaoks piisavalt selgelt, tunnen aeg-ajalt tohutut paanikat ja segadust. Ärasõit ja muuga tegelemine annab mõningase rahu tagasi. Teisest küljest on aga ka eemalolek ärevusttekitav. 

Vaatame, mis sest asjast saab.

Tagasivaade 2022 3.osa Suhted

 Peale postitust, mis tervenisti juhtus analüüsima mu suhet Jumalaga, on loogiline, et vaatlen veidi ka selle aasta inimsuhteid. 

Need on põnevad. Näiteks suhted mu teismeliste lastega. Ei saa öelda ühtki paha sõna! Ei ole keerukas, on vahva. Vähemalt minu arvates ja vähemalt sinnamaani, kus ma ei hakka neilt midagi nõudma. Noh, näiteks seda, et nad peavad midagi korda tegema, mis juba ammu silma all karjub või lehkab. Näiteks rotipuur. Või ööbijatest sõpradest vedelema jäänud madratsid ja voodipesu. Või et nad peaksid ise süüa tegema. Sest seda nad küll ei viitsi! Pigem nälgivad või longivad poodi kommi ostma. Või et nad ei peaks igale poole oma trääni lohakile jätma, vaid kõik asjad otsemaid ära kojama. Kaasa arvatud joped ja tühjad joogipudelid. Näiteks maitsevee omad. Vaat siis läheb neil minuga keerukaks, sest ma võin olla nii vastikult tüütu ja järjekindel, et kui nad just on mõnusasti nutiseadmetesse tõmbunud, rikun oma õiendamisega kõik ära. Aga muidu on meil suhted ülihead!

Ka Helise perega on vahva. Mulle tundub, et temagi poisid tahavad alati minu juurde tulla ja oma uudistest pajatada. Näiteks tean ma une pealt, et Otto ja Rubeni sõprade hulka kuuluvad sellised tegelased, nagu Japok, Ogä ja Delfi. Kummalised nimed, arvate? Oh, mina arvasin esmalt sama, kuid siis mõtlesin, et olgu pealegi! Ju nende vanemad nimetavad neid siiski väheke teistmoodi. Viimasel ajal viin neid tihti poistekoori, Ottot ja Rubenit mõtlen, mitte Japokit. Hea oleks, kui mul oleks selleks sündmuseks ka jäätis valmis ostetud. Punane, oli eelmise korra erinõue. Loomulikult nad said selle. 

Helise endaga on nii, et me tahaks küll väga ka muul tasandil suhelda, kui et “kas sa ei hoiaks veidi lapsi”, aga kuna me mõlema näol on tegu hõivatud ja tegusate inimestega, jäävad tähendusrikkad teejoomised tihtilugu siiski tahaplaanile - kui me just ei võta seda aega mingi ülitähtsa tegevuse arvelt. Vahel, kui üks või teine meist on omadega eriti kokku jooksnud, tuleb sedagi teha. 

Nii hästi, kui olen sel aastal läbi saanud emaga, pole vist eelnevalt olnudki. Mul on kõige targem ja kõige chillim ema! Chillim ses mõttes, et kui ma ta tarkust kohe ei rakenda, vaid selle, kui õige juurde alles hiljem jõuan, ei ole tal sellest mitte midagi. Ema on mu toetaja ja lohutaja, kui vaja. Helise kõrval. Ta teab, kuidas asjad käivad, aga laseb mul eksida ja ona tõde otsida, toetades sedagi. Nad teevad nüüd palju koos ka isaga, kes ometigi töölt pool koormust võttis, 73 ikkagi. Tundub, et neilgi on vahva! 

Vend on palju välismaal, temaga suhtleme põhiliselt peretšätis. Seegi suhe on nalja ja naeru täis. Aga õde… mnjah, vaat selle lävimisega ei saa kûll kuidagi rahul olla. Seda nimelt polegi. Teema on keeruline ja selle kirjeldamiseks, veel vähem muutmiseks, pole mul ilmselt pädevust ja jaksu. Julgen siiski loota, et ükskord asjad taas muutuvad. Uuel aastal? 

Vaat sellised on suhted pereringis. Mul on vist väga vedanud. Nad on kõik mulle nii üliolulised ja armsad! 

(järgneb)

Konkurssidest

 Vaat eile oli selline tore lugu, et meie, neli naist, sattusime ühe sünnipäeva tähistamisel arutlema muusikuks kasvamisest ja konkurssidel osalemise olulisusest seoses sellega. 

Minu lauale pani esmalt selle teema Helis. Mõni päev tagasi. Nimelt käis ta holistilisel rännakul ja sattus seoses sellega ühe väga vastiku tundega lapsepõlvest, mis seostus otseselt muusikakooliga, täpsemini öeldes lõputu võistlemise ja järjestamisega. Alanduse ja vastikusega, kuigi ta pälvis tavaliselt ikka auhinnalisi kohti.

Kuna Helis oli hea esineja, pidasin teda iseenesest mõistetavalt nn konkursi lapseks ja ei seadnud võistlemist kordagi kahtluse alla. Oma arust julgustasin teda väga. Ütlesin, nagu õpetajadki, et pangu ta end lihtsalt proovile. Mis proovile ja mis mõttega, ei osanud ma toona mõeldagi. 

Spordis on natuke teisiti. Sporti pole ilma võistlusteta mõtet oma erialaks validagi. See, et tulemused sõltuvad sellest, mismoodi su keha on üles ehitatud, samuti sellest, kui tugev on su närvikava ja kui palju oled trenni teinud, on enesestmõistetav. Aga eks ole sealgi palju juhuslikku. Näiteks loobus Karl Johann kergejõustikust just seetõttu, et tema sünniaeg on aasta lõpus, seega sattus ta alati võistlema 1-2 aastat vanemate grupis, mis tegi talle palju meelehärmi. Võite lihtsalt ei tulnudki. Kõik olid nii palju arengus ees. 

Aga see selleks. Võtame ikka muusika. Arvamusi oli seinast seina. Tippmuusikuks kasvamine eeldavat ikka konkurssidel osalemist. Juhul, kui noor satub olema võitja, on see kindlasti tugev argument. Ta teeb omale nime, enesekindlus kasvab, tema tulles tõmbuvad teised konkurendid sosistades tahaplaanile, ta näitab neile taas...

Aga juba teine koht on suur-suur risk. Läbikukkumine, sest kedagi peeti paremaks. Kui spordis ongi võitja tavaliselt ajaliselt või jõu poolest või kava puhtuse osas parem, siis muusikas võidakse üht lihtsalt pidada teisest paremaks. Täiesti subjektiivselt. Muidugi tõele au andes võib sama asi juhtuda ka iluuisutamise, tantsu või muu loomingulise spordiala puhul.

Kui ma teen muusikat, soovin sellest rõõmu tunda. Päriselt ka. Ainult puhast rõõmu. Lapsepõlves ma seda ei tundnud. Kes on need, kes mu musitseerimist hindavad, kes terava kõrvaga iga riivakat kuulavad ja mulle antavaid punkte maha arvestavad, seades pjedestaalile kellegi teise? Aga mis siis, kui jäin ise oma mänguga rahule? Mis on sellisel tegevusel sel juhul ühist muusikaga? 

Nad ütlesid, et konkurssidel osalemine drillib esinemisnärvi. Tühjagi! Esinemisnärv väheneb esinemiste ja sisemise küpsuse kasvamise koosmõjul. Konkursid tekitavad vaid lisatraumasid. Mõnele lapsele vähem, mõnele rohkem. Kes oleks osanud arvata, et Helis sellega kahekümne kaheksaselt silmitsi seisab. Ja mina  toonase vastutajana samuti. 

Ennast säästsin ma kõikidest konkurssidest. Teadsin hästi, et need ei ole minu jaoks. Ma ei taha musitseerimises võistelda. Ma ei oleks seda vastu pidanud. Ei hakanud katsetamagi. 

Nad ütlesid, et kaugeltki mitte kõik tippmuusikud pole sattunud lavadele läbi konkursside. Mina, olemata muidugi suurtes mastaapides mingi tipp, sest see pole kunagi mu eesmärk olnud, sain sobivatele lavadele (või siis kirikute rõdudele) lihtsalt sellega, et harjutasin ja esinesin. Olin kooli ajal tohutu närveerija. Ometi kujunesin ja kasvasin. Inimesena. Esinesin ka, kuni sellega ära harjusin. Muud ei olnudki vaja. 

Maalimises ju ka ei võistelda. Sul on oma lõuend ja oma stiil. Nojah, ehk on maalimine rohkem komponeerimisega võrreldav, aga suures osas siiski ka interpretatsiooni ja interpreedi isikupäraga. Igatahes ei ole muusika võistlussport.

Ühesõnaga, mina olin üsna konkursside vastu - õigemini skeptiline nende tegeliku kasu osas - teised tõid välja ka positiivset. Hästi põnev arutelu!

Lõpetuseks ütlesin, et minul võimaldas just konkurssidest hoidumine hakata muusikat päriselt armastama. Ma ei sooviks töötada ainult terapeudina. Minu eneseteraapia on muusika. Oreli taga on nii lihtne ja loomulik. Olen täiesti kindel, et kannan seda tunnet suuresti seetõttu, et mul oli võimalik hinnanguvabalt ja järjestamiseta muusikuks kasvada. Ei ütle, et see teekond olnuks kerge, aga minu puhul küllap ainuvõimalik. Vaat selliste teemadega õhtu.

Kao minema

Tal ei olnud oma isale mitte midagi öelda. Terapeut proovis üht- ja teistviisi, aga asjata. Isegi "kao minema" tundus liigne pingutus, mida ta ei väärinud. Rääkimata tänust. Jou, mees, tänks, et andsid mu lastele muusikaande, vilksatas küll korraks peast läbi, aga seegi tundus mõttetu. Muusikat tuli teisestki harust. 

See isa oli ta kaks korda hüljanud. Esmalt enne sündi ja teist korda siis, kui ta teismeea lõpul entusiastlikult ta üles otsis, nad mõnda aega kohtusid, aga siis enam mitte. Isa vist tüdines. Kui ta teise lapse sünnitas, ei soovinud see mees talle õnnegi. Selline isa.

Päris isa oli hoopis teine mees, see, kes teda tegelikult kasvatas. Mitte bioloogiline, vaid kasuisa, aga sedasi polnud ta teda kunagi kutsunud. Ikka isa. Seda isa ta tundis ja mõistis. Teadis tema kitsaskohti, reaktsioone ja nõrkusi. Aga ka tugevusi. Sellegi isa käitumine ei olnud kõiges aktsepteeritav, kohati lausa üle mõistuse hullumeelne, aga samas ta teadis, et see isa ei jätaks teda hätta. Sellele isale oli tal teraapias mõndagi öelda. 

Tegelikult oli muidugi ema paljude asjade võti. Võib öelda, et lausa enamuse. Kui ema verinoore rasedana sellesama "bioloogilise isa" (jutumärgid tulid küllap selle sõnapaari liiga ületähtsustatud varjundist või kui soovite, siis ka irooniast) või "seemnemehe" poolt (nagu ta ise väiksena nimetas) hüljati, surus see väljakujunemata naisehakatis kõik oma tunded osavasti alla, säilitades sellega oma lapse ja iseenese eluõiguse. Arvamuse oma esimese suure armastuse julma käitumise kohta ütles ta välja alles aastaid hiljem. Nad olid siis juba ammuilma taaskohtunud ja vestelnud, aga neil kordadel oli ema näidanud, et tal on täiesti okei, et tegelikult polnud see midagi. 

See rahulik, kuid konkreetne väljaütlemine oli “bioloogilisest isast” muusikalisele geeniusele täiesti talumatu ja ta kadus hoobilt silmapiirilt.

Nüüd oli ta ise noor naine, väikeste laste ema. Veidike omadega sasipuntras. Ei tea, kui palju on selles isade lugu, kui palju ema eluteed. Korduvaid mustreid jagub. Näiteks see, et ellu tuleks tuua jõukust, siis on lihtsam ja muretum. Selle teemaga tegeleb ta (vähemalt mõtetes) eriti intensiivselt. Isa teema, kas pole? Selle mitte-bioloogilise. Aga see, et emotsioonid, mida tekitavad suhted, tuleb lihtsalt ära kannatada... Ema. 

Ema pole kunagi vaesuses virelenud. Küll aga on selle naise hing olnud väga pikalt näljas. Nälja kustutamiseks tuleb teatavasti süüa. Söömine teeb aga paksuks. Paks olla pole naiselik. Tüse naine ei vääri õnne. Õnne väärib vaid ilus, sale, tegus ja tark. Seega tuleb teha tööd. Tuleb kaalus alla võtta. Tuleb veel enam pigutada. Seejuures tuleb seesmiselt särada. Tuleb... Ah, et kõiges korraga ei jaksa? Peab jaksama! 

Kus on need isad, kes ütlevad oma väikestele tütardele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule! Kus on need mehed. kes ütlevad nende tütarde emadele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule!

Aga tema seisab silmitsi oma isaga. Ja ei suuda talle isegi "kao minema" öelda. 

Kao minema!!!

Noor mina

 Otto ja Ruben hoiavad mind verinoorena. Ruben sai eile kolm, Otto on neli. Mõlemad on üdini musikaalsed, käivad Saue poistekoori kõige nooremate rühmas ja laulavad ka mulle, kui vahel harva tuju tuleb. Lisaks käib Otto jalgpallis ja demonstreeris mulle möödunud nädalal oma võistkonna särki. 

Otto ja Ruben ei saa vist arugi, et meie vanusevahe on poole sajandi kanti. Kui ma koolivaheajal nende ja oma trioga Pärnu veekeskusesse põrutasin, võtsid nad mind igatahes täiesti võrdväärsena. Selge see, et kolme- ja nelja- aastane ei mõtle eales “millal maksan memme vaeva”, aga eriline rõõm oli tõdeda, et nii mu torudest liulaskmine, kui koske mööda kihutamine oli nende jaoks täiesti loomulik. 

Mul endal puudub kahe poisi kogemus, aga nii palju, kui olen kõrvalt jälginud, on nende omavaheline suhe on selline ehe, ilma igasuguse teeskluseta. Tüdrukud hakkasid oma tahtmise saavutamiseks juba üsna varakult kasutama kavalust, sättisid asju omale soodsas suunas ja kehastusid vajadusel eri rollidesse. Poisid kasutavad lihtsalt toorest jõudu. Ja häält. Noh, seda viimast kasutasid muidugi tüdrukudki. 

Mõlemad poisid on päikest ja helgust täis, kumbki isemoodi. Otto on õrnem, jutukam, emotsionaalsem, natuke nagu kunstniku hing. Ruben on seevastu rahulik, kaalutlev, süvenev - aga kui vaja, siis ka ennast kehtestav. Selle viimase variatsioone katsetab ta tihtilugu emmega. 

Seni suurima komplimendi sain hiljuti ühelt poiste lasteaia kasvatajalt. “Ah, et vanaema!” hõikas ta imestunult, “mina arvasin siiani, et olete ema õde!” Ei pea vist eriti mõistatama, mis emotsioonid mind seda kuuldes valdasid! Jah, need poisid hoiavad mind tõesti noorena!

Jaksamisest

 Kui Helis poisid neljaks päevaks minu juurde Muhusse jättis, oli mul rind kummis- see pole üldse keerukas, vastupidi, lausa käkitegu, mina, kogenud ema, sätin päevaplaani otseks, söödan jõnglastel kõhu tervislikku toitu täis, pakun põnevat meelelahutust ja me elu läeb nagu lepase reega! 

Täna, kolmanda päeva õdangul, on mul lihtsalt piinlik. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et Helis laseb kodu korrashoiu osas liiga lihtsalt minna, mina hoian kõik lausa perfektselt joones. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et korrektne päevaplaan on asja võti, minul magavad nad lõunaund nagu miilenkid. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, kui ebatervislikult nad ometi toituvad, mina küll latti juurviljadest allapoole ei lase. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, miks Helis õhtul lastega magama ei lähe, kui mina hoian oma ööune kindlalt 8-tunnisena, püsin rõõsa ja roosa ning ei virise. 

Ma ju mäletan küll, mis tunne oli, kui mu laste isa, olnud mõne tunni kolmikutega, rind kummis kuulutas, “huvitav, mina suudan küll nende kõrvalt kõike teha, kuidas see küll sinul ei õnnestu, küllap on selle asja nimi lihtsalt laiskus ja lohakus!” Praegugi, seda kõike kirjutades, kihvatab mul sees. Ma ei mäleta, kas ma ikka mõistsin vastu öelda, et me kõik suudame mõne tunni jagu kõike. Suudame ka päeva jagu. Heal juhul peame perfektsetena paar päevagi hambad ristis vastu. Aga ei enam. Inimeseks olemine ei võimalda muutuda masinaks. Me väsime. 

Nii olen minagi, piinlik öelda, rampväsinud. Aga ma ei maga. Istun oma väepaigas koduküla rannal. Kell on tiksunud veerand tunni jagu üle kesköö, kuid löön unele käega. Mul on seda aega vaja! Mul on vaja näha seda imelist tulipunast loojangutaevast, kuulda öös kriiskavaid linde, näha mere taustale tardunud kadakate tumedaid siluette. Mul on vaja kuulda oma mõtteid. 

Täna, kolmandal päeval, ei pidanud ma kinni lapsukeste unerütmist, sest mul oli sõbranna juures tore ja ma ei soovinud, nui neljaks, kell kaks lahkuda. Muinasjutt, mille tõin kuuldavale enne lapsukeste ööund, jäi samuti lühikeseks, igavaks ja lahjaks. Samuti ei saanud nad täna juurviljapoegagi, süües nende asemel kooki, pannkooki, ampsu arbuusi, tüki pizzat ja veelkord kooki, sest olin õhtul liiga väsinud. Samuti ei tõmmanud ma mitte kordagi tube tolmuimejaga üle, tõin kuuldavale vaid paar jõuetut hüüatust kolmikute suunal- ja sinnapaika see asi jäigi.

Mul on piinlik, sest see on alles kolmas päev. Aga Helis toimib koos oma pisikeste poisipõnnidega päevast päeva, tehes selle kõige selle kõrvalt veel tööd! Ta toimib tõepoolest suurepäraselt, mõtlen nüüd.  

Muidugi võin end sellega lohutada, et mina olen selle elurütmi juba korra üle elanud ja ei peagi praeguse elukaarepunkti juures nii palju jaksama. Ometi tahaksin aidata ja seejuures asjad toimima saada ja mitte väsida. Aga pean oma ebatäiuslikkusega leppima. Kōige suurem avastus ja õpetus on mulle hoopis see, et Helis vajab kiitust ning suurt tunnustust- eriti nende kohtade peal, kus mina rinna kummi ajasin, et teen paremini. Tühjagi. Ühe päeva tegin. Teise vedasin ka kuidagiviisi õhtale. Aga kolmandal on toss väljas. Homme katsun lihtsalt ellu jääda, ilma liigsete lubadusteta. 

Aga poisid, teate, on imevahvad! Ühed marudad kahe- ja nelja-aastased vennikesed! Tegelikult täiesti lihtsad lapsed. Lihtsalt- lapsed.

Lallallaa

 Kas te teate, kes on Lallallaa? Lallallaa- see olen mina!

Ah et mis mõttes? Eks lugege!

Seda te ju ikka mäletate, et Otto hakkas mind kutsuma väga erilise nimega- Mannela. Selle taga oli tegelikult minu soovimatus kanda vanaema austavat nimetust, aga nii fantaasiarikast nime poleks ma enesele elu seeski suutnud välja mõelda! Pakkusin ühte lihtsakoelisemat, seostades seda oma lapsepõlve hüüdnimega, millega olnuks kerge suhestuda. Arvasin, et Manna (pehme n-iga, mitte nagu pudrumaterjal) sobiks kenasti. Aga laps valis ise. Mannela on pikem ja keerukam, kuid ilmselt olete nõus, et ka naljakam. See on sajaprotsendiliselt Otto looming ja seega edasikaebamisele ei kuulu. 

Ruben hakkas rääkima alles üsna hiljuti. Praegugi teeb ta seda veidi konarlikult ja paljud sõnad mugandab lihtsamaks ja keelepärasemaks. Üks neist ongi too Lallallaa ehk ilmselt siis tema keeles Mannela. Meloodiline ja oma lihtsuses lausa jahmatav! 

Kui ta mind õues või rannal hüüab, kõlab see mu kõrvadele nagu muusika. Kes siis ei tahaks olla muusika! Mäletate seda laulu-

My heart goes shalala lala, shalala in the morning. 

Oh oh oh shalala lala, shalala in the sunshine. 
Shalala lala, shalala lala in the evening. 
Shalala lala shalala lala just for you.…

 -vaat see ongi see Lallallaa, näiliselt süütuke, aga kannab oma lihtsas mõjususes vaat et kogu maailma!

Vanaemaks olemise aegu

 Vanaemaks olemise aegu

Tänasega tahaks vesta juttu

Partneriteks minevik ja praegu

Teemaks- miks nii otsatumalt ruttu?

Homse kohvitassi jätaks võtta

Kui on taas see hetk, mil pole kiire

Tänasega vesteldes ei tõtta

Ükski meist. Sest ajal pole piire. 

Lapselaste hingamise saatel

Lõunaunest rännak saab, kus eile

Omandamas hoopis teise vaate

Põlvest põlve hoolivaile meile.

Meile, kes kord väikste plikadena

Paljasääri mere poole jooksid

Minagi seal lippan, oh mis kena- 

Eile, kas veel kohvilisa tooksid? 

Homsesse meid kellakägu kukub

Tänasise minevikku lisab

Minagi kord vajun ajalukku

Ometi on ema mul, ja isa. 

Põlvnemist ja olemise homset

Tänasega rahulolu aitab

Hoomata. Ja vanaema kombel

Pehme käega laste põski paitab…

Ema tänu

Lapsed, mu armsad, mu rõõm ja mu lähedus,

milline kingitus olla on teile

emaks! Sel annil on taevane tähendus,

inglite kullane puudutus meile,

kes oma lugusid oleme üheskoos,

sündides, kasvades, suurekski saades,

endasse kogunud. 

Naeru ja nutuhoos

kaotand ja leidnud kõik maailma aarded.

Üheskoos… 

Kallid, nii väike on panus

emana mis olen osanud anda!

Tarkust ei määra ei kortsud, ei vanus,

koormad, mis salaja püüame kanda,

õpetussõnad ja kasvatusreeglid,

mustvalged tõed, mis on õige, mis vale.

Hoopis mu valikud saamas on peegliks.

Ei tea, kas viivad 

need, millel tiivad,

 Loojale lähemale?

Vesi-sulpsti

 Veetsin täna õhtul paar tundi koos lapselaste, 3-aastase Otto ja 1,5-aastase Rubeniga. 

Meil on siin Veskimöldres nende väikeste poistega oma traditsioon, mille nimi on “vesi-sulpsti”. Nimelt voolab Veskimöldre uuest osast läbi Pääsküla jõgi, (mis, jätke meelde, suubub üsna sealkandis Vääna jõkke, et üheskoos Vääna jõe nime all merre voolata!) ja üle Pääsküla jõe (enne Vääna jõkke suubumist) on ehitatud mitu jalakäijate silda, mis tähendab, et kogu jõeäär on “viis pluss” korda tehtud- ikka selleks, et meie saaksime käia “vesi-sulpsti!”  tegemas. Lihtne, mis?

Täna oli “vesi-sulpsti” pisut teisiti. Esiteks juba seetõttu, et sõitsime sinna autoga. Noh, tavaliselt jalutame. Aga teiseks- “vesi-sulpsti” juures oli politseiauto! 

Näidake mulle väikest poissi, kellele ei lähe politseiauto sugugi korda! Meie omadel oli lausa pidupäev! Khmm, muidugi, kui selgus miks too auto seal seisis, ei tundnud mina isiklikult küll enam mingit pidupäeva-tunnet. Võibolla tundis seda minu asemel too mees, kes meie “vesi-sulpsti” sillal magas- aga siis oli juba hilja. Otto ja Ruben hõikasid joodikut valvavaile politsenikele rõõmsa “tere” ja ei pannud sugugi pahaks, et meid sel korral seal sillal veidi rohkem oli. Teised olid muide kiirabi-ootel, juhuks, kui pidupäevaline mingi muu meelemürgi ajel sillale uinakule oli viskunud. 

Otto ja Ruben ei kavatsenudki lahkuda. Üheskoos demonstreeriti politseinikele erisuuruste kivide sillalt vetteviskamisel tekkivat “vesi-sulpstit” ja rõõmuga võeti vastu ka mundrimeeste kiitus visete perfektsuse üle. Ainult mina kõõritasin aeg-ajalt pisut häiritult magajat, kes ei liigutanud oimugi. 

Ja siis saabus kiirabiauto! Õnn kahekordistus! Poiste silmad olid kui tõllarattad! Siin, “vesi-sulpsti” sillal säärane etendus! Autost väljus kaks otsustavat punases pükskostüümis daami, üks neist kükitas uinakumehe kõrvale ja raputas toda pisut tugevamalt, kui politseinikud ilmselt olid söendanud. Oh sa poiss, kui too tüüp end viimaks üles ajas, oli see vast vaatepilt! Ta oli ligi kahe meetri pikkune, kõikus veidi oma kōrguse käes, aga muud polnud tal häda kedagist. Küllap viin võttis mõneks ajaks jalad alt...

On ikka erinevad elud, mõtlesin isekeskis, kui end viimaks minekule asutasime.

Kaks pisipoissi, kes tulid sillalt kivikesi vette loopima. Mannela ehk vanaemakene, kes tundis end olukorrast ilmselgelt häirituna. Politseinikud, kes tegid oma valvekorra ajal tavalist tööd. Kiirabitöötajad, kellest oli kaugele näha sellise olukorra igapäevasust. Ja viimaks peakangelane, liigselt alkoholi pruukinud vägilane. 

Seal me siis korra kohtusime. Igaüks omas elemendis. Omas elus. Omas tähtsuses...

Väike vanusevahe

Minul on ühe lapse kasvatamise kogemus. Ja siis veel kolmikute kasvatamise kogemus.

Kogemus, mis mul aga täielikult puudub, on väikese vanusevahega laste kasvatamine. Seetõttu on mul peaaegu võimatu olla heaks nõuandjaks Helisele, kelle laste vanusevahe on 1 aasta ja 8 kuud. Põhimõtteliselt on Helisel praegusel ajajärgul kaks titte, kuid selle vahega, et vanem neist teadvustab väga hästi, kellele kuulub emme- loomulikult talle! See tuleb eriti teravalt ilmsiks just öösiti. Päeval võib vennakest musitada-kallistada küll. Öösel võetagu aga Otto kaissu ja magatagu!

Probleem tekib aga tõsisjast, et vastsündinud vajavad ka öist söömist. Ning mähkmevahetust. Seda poleks aga Otto meelest küll vaja. Kuna Otto uni on praegu uue olukorra tõttu väga pinnapealne, valvab ta kiivalt, et öösel poleks mingeid salajasi toimetusi. Kui vaja, annab ta oma arvamusest ka häälekalt märku. 

Selge on see, et Ottol oleks rahulikum magada oma toakeses, oma voodikeses. Aga paraku pole kedagi, kes seda talle rahulikult selgeks suudaks teha. Issi, kellega muidu on ilusti lepitud, ei suuda kuidagi Ottot teises toas lohutada, kui Otto öösel emme juurde soovib. Muidugi saab issi olla ka minibeebiga, kuid ainult seni, kuni too häälekalt süüa nõudma hakkab. Ja siis on Otto ikkagi plaksti üleval! 

Nii nad seal siis mässavad. Ja mina, pereterapeudi kutsega inimene, laiutan käsi. Asi on selles, et see hardapilguline väikemees on ka mind täiesti ära tinistanud! Käin vahel päeval abiks. Tunnen, et meeldin Ottole. Miks ta muidu vahel minu ära minnes nutma hakkab või kaasa soovib tulla ("Taan Manna põrra-põrra", ütleb ta armsalt. See tähendab muidugi, et ta tahab minu autoga sõitma.) Noh, eks tal ole päevade viisi paiksena väheke igav ja ta teab, mida kõike põnevat meie majas leidub! 

Ja kui mina, Mannakene, seda last nutmas näen, soovin otsemaid kõik oma plaanid tühistada ja ta põrra-põrra peale kaasa võtta! Ta lihtsalt murrab mu südame! Seetõttu annangi Helisele pigem rumalavõitu nõu- äkki annate talle ikka aega harjuda ja lubate tal kaisus magada. Et ta mõistaks, et emme ei kao öösel kuhugi ja ta võib rahumeeli ka oma voodikeses magada. Samas- ma pole üldse kindel ajaühikus, mis selline "harjumine" võtab.  Kolmikud magasid sünnist saati oma voodites ja üsna algusest peale ka lausa omaette magamistoas, seetõttu meil puudusid sellised probleemid täielikult. 

Muide, ega Helis ei kurda! Tal on harukordne võime pingelistes olukordades täiesti rahulikuks jääda. Need probleemid pole igavesed, nendib ta stoilise rahuga. Ainult mina lappan internetist perekooli foorumitest ja muudest portaalidest lahenduse järele... Ja mõtlen üle, nagu ikka :)

2x vanaema

Täpselt nädal aega tagasi sain teist korda vanaemaks. Sündis imearmas poiss, tilluke Ruben, kes avastab nüüd oma sügavate vastusündinu silmadega tasapisi maailma- kui ta just ei maga, (mida ta enamiku ajast siiski teeb). Ottost sai korraga suur vend. Helis ja Nils peavad harjuma ning hakkama saama uue elukorraldusega. 

Olin esimesed kaks ööd  Ottoga. Olen eelnevaltki märganud, et meil on selle pisikese mehehakatisega mingi eriline side. Tunnen uhkust privileegist, et mind ei võõrastata ja minuga võib rõõmust kilgates kaasa tulla- kuhu ma teda iganes viin. Muidugi on mul ka endal privileeg omada varem kolmikuile kuulunud kümneid Lego Duplo autosid ja muud põnevat, mida Otto saab minu juures viibides avastada.

Nagu olen ka varem maininud, teeb vanaemaks olemine kuidagi lahkeks ja rõõmsaks. Küllap annab selle olemise teadmine, et saad olla abiks, aga ei ole selleks kohustatud 24/7. See aeg, mil lapselaps on sinuga, peaks olema puhas kvaliteetaeg, millest tekivad ühised mälestused. 

Täna käisime Ottoga Rootsi kiriku mängutoas. Esimest korda käis Otto seal Rubeni sündimise päeva õhtul, kui tähistasime kirikus Gustav Adolfi päeva. Otto tähistas, teadmata veel vennakese olemasolust, ühe põneva koha avastamist ja mängis suure innuga kogu õhtu. Täna läksime hommikupoole ja saime seda imetuba taaskord ühiselt kogeda.

Järgnevad vahva vanaema plaanid Ottoga on rongisõit ja nukuteatri külastus. 

Kui viimati Helise perele külla läksin, kuulsin juba ukse tagant kõrgeid kilkeid: "Manna! Manna! Manna!" Manna (pehme n-iga) on mu hüüdnimi- vanaema kõlab mu kõrvale liiga vanana, midagi pole parata. 

Need toast kostvad hõiked tegid aga südame teate kui soojaks!

Veetakso

Kas te teate, mis on veetakso? See on sõiduriist, mis tormab esiots püsti veel peal, mitte kiilupidi vees nagu normaalne laev. Veetakso on nagu suur mootoriga kummipaat, alt lame. Sa istud sealsel toolil kaksiratsi nagu hobuse seljas ja hoiad käsipuust kõvasti kinni, sest muidu võid tuulise ilma korral maha pudeneda. Laevuke viib sind laineharjadel liueldes (või laineharjal hüpeldes ja lainepõhjal põrgeldes või siis hoopis laineharjalt lendu tõustes ja lainepõhja mürtsatades) kiiresti punktist A punkti B (kusjuures B on pahatihti mõnel saarel) ja sinu südant täidab riistapuu kiire liikumise tõttu sügav rahuolu.
Täna kasutasime veetaksot kiireks Naissaarele jõudmiseks. Kes täna aknast välja vaatas või lausa õue sattus, teab, millised ilmaolud valitsesid hommikupoole Tallinnas ja lähiümbruses. Äraarvamatud. Oli tuuline ja aeg-ajalt sadas. Kui meie Rohuneeme sadama poole hakkasime sõitma, läksid olud äärmuslikuks. Taevast tuli alla jämedaid piisku. Tuul lausa lõõtsus, puhudes täpselt udus vaevuaimatava Naissaare poolt. Meri oli porikarva, lainetipud kaetud valgete vahututtidega.
Siis sõitis sadamasse Helis ja ütles, et Otto tuleb ka Naissaarele kaasa. Ja oli seda öeldes rahulik! Jah, muidugi oli meil eelnevalt olnud jutuks, et sõitku nad pealegi kogu perega, Helis esineb ja N.valvab Ottot. Kuid sellise marutuule kontekstis tundus too mõte täiesti arulage. Ma tammusin mööda sadamakaid ja oigasin endamisi. Tundsin, et mul on tõeline hirm.
Olen olnud Helisele suht ekstreemne ema. Mäletan meie turnimisi vaatetornides, kaljudel ja puude otsas. Millegi ees polnud minuga mõtet põnnama lüüa. Lihtsalt- oli reegel, et alla ei kuku! Ja kõik.
Ja nüüd ma siis vanaemana kartsin. Kartsin nii, et mine või hulluks!
Õnneks on minu noored külma kõhuga. Nad vaatasid veidi imestunud nägudega mu poole ja tõstsid vihmakilega kaetud turvahälli mingi vastuvaidlemisvõimaluseta veetaksosse. (Tõsi, tegelikult nad isegi küsisid eelnevalt kaptenilt, kas imikut võib säärase ilmaga veetaksol transportida, mispeale too merekaruna muidugi "jaa" vastas- ja sellega oli asi otsustatud.)
Juba sadamast väljasõidus selgus, et too sõit ei tule kergete killast. Mütaki, mütaki lendas laev laineharjalt põhja. Jonnakalt kündis ta end vastutuules edasi. Vasaku poole toolidel istuvad reisijad said uljaid veesahmakaid. Otto turvahäll oli õnneks tuule eest kaitstud. Külm sel poisil küll ei olnud.
Ma ei teagi, mida ma kõige enam kartsin. Võibolla vanaema roll juba iseenesest produtseerib ajus hirmu- ja paanikatunnet? Mine tea.
Püüdsin kogu selle ekstreemse meresõidu vältel aimata meremüha seest titekisa. Seda aga ei tulnudki. Sest sel ajal, kui meie tegelesime enese kinnihoidmisega, kiljusime eriti suurte aukude ilmudes ja olime selles väike-olemise tunnetuses pisut ärevad... jäi Otto turvahällis magama.
No mis mul siis enam oli öelda ja närvitseda. Sõnum kõneles enese eest- on aeg hakata usaldama. Ka teisi peale iseenda. Antud kontekstis lapsevanemaid, aga kunagi ei tohi unustada ka Teda, kõrgemat. Ega me päris kõige eest ju muidu niikuinii kaitstud pole...

Minu esimene...

...vanavanemate päev on just täna!
Mu väike Otto sai mõni päev tagasi kuuekuuseks. Ta oskab juba kiiresti roomata, ajab end kenasti käpuli ja sealtkaudu ka ühele puusale, saavutades niiviisi poolistuva asendi. Hambaid Ottol veel ei ole, kuigi suukesest voolavad ilajoad sellest juba justkui mitmeid kuid märku annavad.
Alates septembrist olen kolmapäeva hommikuti kaheks ja pooleks tunniks Ottole hoidjaks. Otto päevauned on küllaltki kaootilised, seetõttu pean arvestama, et sel ajal ei õnnestu mul mitte millegi muuga tegeleda. Otto on kaval poiss- kui ta maapinnal juba piisavalt palju avastusi on teinud, hakkab ta sülle lunima. Süles teeb Otto tähtsa näo pähe ja annab märku, et ma talle ka selles vaheldust pakuksin. Nii me siis kõnnimegi mööda tube, uurime erinevaid asju ning vaatame akendest välja. Mul on praegu täiesti võimatu meenutada, mismoodi oli kolme kuuekuusega toime tulla! Käisin nimelt Ottoga koos... (sosinal) isegi vetsus! Ah, ärge küsige, mismoodi see välja nägi.
Helis arvab, et olen lihtsalt ülitundlik ja torman iga lalina peale ligi. Küllap see nii ongi. Miks peaksingi laskma Ottol nutma hakata, kui minu lähedus on sel lühikesel hoidmise ajal kõige olulisem?
Kolmikud on vahel Otto peale veidi kadedad. "Sul on nüüd muudkui Otto ja Otto", kaebavad nad, "aga meie!?" Niisiis tuleb ka neile ekstra-kallistusaega leida!
Igatahes on Otto mulle üliarmas lapselaps ja kui Helise pere juba mitu päeva pole aega leidnud meie juurest läbi sõita, hakkan tundma Otto helgest naeratusest ja ta titelõhnasest kuklast sellist puudust, et mine või hulluks!