laupäev, 30. aprill 2022

Ema tänu

Lapsed, mu armsad, mu rõõm ja mu lähedus,
milline kingitus olla on teile
emaks! Sel annil on taevane tähendus,
inglite kullane puudutus meile,

kes oma lugusid oleme üheskoos,
sündides, kasvades, suurekski saades,
endasse kogunud. 
Naeru ja nutuhoos
kaotand ja leidnud kõik maailma aarded.

Üheskoos… 
Kallid, nii väike on panus
emana mis olen osanud anda!
Tarkust ei määra ei kortsud, ei vanus,
koormad, mis salaja püüame kanda,

õpetussõnad ja kasvatusreeglid,
mustvalged tõed, mis on õige, mis vale.
Hoopis mu valikud saamas on peegliks.
Ei tea, kas viivad 
need, millel tiivad,
 Loojale lähemale?


Minu nahas olemine

 "Ma ei tahaks praegu sinu nahas olla..."

Olen seda palju kuulnud enesele öeldavat. Ja siis hakkan taas märkama, et elan tõepoolest palju jõulisemalt, rahutumalt, emotsionaalsemalt, äärmuslikumalt, valulikumalt ja kirglikumalt, kui enamik mu ea- või sookaaslastest. Või siis lihtsalt kaasteelistest. 

Ma ei räägi ainult suhetest. Ka siis, kui näiteks kolmikud olid väikesed, kuulsin seda lauset korduvalt. 

Kui palju sõltub elus valikutest ja kui palju on neis valikutes juhust? Kui palju mängivad rolli kaasasündinud isikuomadused? 

See, et kasvukeskkonnast sõltub palju, teame ju kõik. Ometi võib märgata ka seda, et elamise emotsionaalne skaala tundub mõnel ikka märksa tasakaalukam, kui teisel, olgu  ta kasvanud kus tahes. Neil hetkil, kui kuulen enesele öeldavat, et "ma ei tahaks praegu sinu nahas olla", seisan jälle silmitsi tõelise iseendaga- sellega, kelle tahaksin ära peita, sest äkki mõjun teistele liiga ehmatavalt.

Varajases nooruses varjasingi palju. Oskasin suurepäraselt teha nägu, et kõik on hästi, kuigi ei olnud. Arvasin, et naeratusega kaitsen eelkõige iseennast. Täna aga mõistan, et kaitsesin hoopis teisi. Nad ei oleks kõiki minu valikuid mõistnud. Mina aga ei suutnud neist sellest hoolimata hoiduda. Nii oligi turvalisem üksi naerda ja üksi nutta, sest "me ju ütlesime..." Milleks inimesi muretsema panna.

Äkki oleks õige termin selle kohta, mida aeg-ajalt elult noolimas käin, "julgus hüpata"? Ja see minek, teate, on täiesti alateadlik. Sest ükskõik, millistele möödunud raskustele ma oma elus mõtlen, on neis ühtlasi vägagi emotsionaalselt puudutavat, ilusat, lendutõstvat, inspireerivat. On värvipaleti kõikmõeldavaid toone, muusikat kogu dünaamika- ja tämbriskaalas. Pole ühtegi etappi, milles oleks vaid puhas kannatus ja katkematu piin. 

Eks need viimased tõmba muidugi jälle maa peale tagasi, kui nende kord kätte jõuab. "Haavade lakkumise aeg", kui soovite. Ja teistel on seda küllap kõrvalt raskemgi vaadata, kui mul enesel kogeda...

Tõsi, stabiilsus oleks märksa lihtsam. Aga mina vist ei suuda nii, kuigi igal korral justkui seda otsima tõttangi... Avatuna, usaldades, rõõmsameelselt. Ma ei saa öelda, et lasen asjad käest, ei märka, ei oska reageerida, ei juhi olukorda. Oskan küll, aga kõik need olukorrad ja suhted, nii rõõmu- kui varjukülgedega, oleksid siis pidanud lihtsalt olemata jääma. Pool mu elu oleks sel juhul pidanud elamata jääma. 

Armastus ja viha, kirg ja kannatus, tipp ja sügavik- küllap need käivadki minu elus käsikäes. Võibolla tuleb mul lihtsalt sellega leppida?

Oma nahas tahan aga olla ikka ja alati. Mul on ilus elu. Hämmastavalt rikkalik.


laupäev, 23. aprill 2022

Ennäe!

Tüdruk konutas aasta otsa koopas
suure kivi all.
Arvas et ega sealt enam välja pääsegi, 
aga ennäe!
Ta kondid olid juba täiesti kanged
ja mõtted pimedusega löödud.
Aeg-ajalt visati talle pisut kosutust,
võttis vastu ja oli tänulik.
Isegi kiitis. 
Koopas on hea kiita- kumiseb vastu.
Viskajal oli sitt iseloom,
helde ja sugestiivne.
Aga kui tüdruk teda august hüüdis,
siis kiirustas minema,
Vist kartis, sest nii
ju tegelikult ei tehta. 
Tüdruk kraapis küüntega mulda
edasi, teadmises, 
et hüüda ei tohi, muidu 
jäetakse üksi. 
Väljapääsuiha võttis järk-järgult
võimust.
Kraapimise ja rabelemisega
Kasvatas tüdruk luudele liha,
turjale tugevust,
meelele kindlust.
Ja kui ta siis ükskord tõusis,
siis ennäe!...
kivi polnudki enam koopasuu ees.
Keegi oli selle ära veeretanud.
Oi, ta tuli välja! Astus lihtsalt lagedale!
Rõõmuhüüdega.
Kuku!
Nüüd tohtis tüdruk hüüda.
Kõik kuulsid ja pöörasid pead. 
Hüüdis veel.
Kõik rõõmustasid ta üle.
Siis hüüdis: ahoi, sina, 
kes viskasid koopasse kosutust,
kus sa oled, vaata sina ka!
Kadunud.
Hüüda poleks tohtinud. 
Häh...
Näe, päike! Ometi päike!
Kui tore on päriselt olemas olla...

neljapäev, 21. aprill 2022

Armastuse apostli langemine

Armastuse apostel sai Suurel Reedel täistabamuse, lebas Vaiksel Laupäeval näoli maas ja tõusis Ülestõusmispüha hommikul reipalt üles kantslisse. Teisel Ülestõusmispühal ilmus ta taas, kuid siis ei tohtinud teda puudutada. 

Teisipäeval toimus aga langemine, sest ega jutt pole Kristusest! Armastuse apostel tegi valearvestuse. Naised, kes pidid nutma Vaikse Laupäeva öösel, said nutta ja kaevelda teisipäeva ööl vastu kolmapäeva. Ööl vastu kolmapäeva oli kivi hauakambri ukselt ära veeretatud ja armastuse apostli koletud saladused said sealt jõena välja voolata. See oli tume, sogase veega jõgi. 

Armastuse apostel oli langenud. Ta südames polnud enam armastusele kohta. Oli vaid meeleheide ja meelepete. Armastuse apostel tahtis, et ta suudaks nutta koos naistega, aga mingi osa temast leidis, et see ei sobi tema senise oreooliga. 

Nii jättis ta naised kus see ja teine ning alustas pimeduses taas laulu, mis kutsus ühinema nii jõed kui mäed, linnud ja loomad taeva all ning inimesed, kellel oli temast hea meel, kes palistasid teepervi ja raputasid temale pöidlaid ja südameid. Seekordne tõus, leidis armastuse apostel, peaks olema veelgi kõrgem, veelgi võimsam ja veelgi kuulsusrikkam. Langemisest ei kõnelenud ta kellelegi. 

Aga Maarja pani kõike seda, mis toimus, tähele ja mõtiskles sellest oma südames…

reede, 15. aprill 2022

Suurel Reedel eksimustest

 Ma ei anna endale asju andeks. 
Kes teab, mida see lause tähendab, teab ka seda, millist piina see endas kätkeb! 
Kui olen enda silmis läbi kukkunud, tunnen end otsekui halvatuna. Minus mässavad mäekõrgused tundevarjundid: häbi, viha, raev, ahastus, kurbus, põgenemissoov, eneseõigustus, mäss, abitus, paljastatus, reedetus, enesepõlgus, kõige sinnapaika jätmise soov. Võite vaid aimata, kui kohutavalt end sellistel hetkedel tunnen. 

Tegelikult vajan sellistel hetkedel, et keegi tuleks ja hoiaks mind. Mu läbikukkumised pole tavaliselt märkimisväärsed, kuid mul oleks vaja seda kinnitust mujalt, väljaspoolt. 

Ma tean, et selle tunde juured on ammuste aegade taga, lapsepõlves. Tean, et olles tubli tüdruk, sain tunnustavat tagasisidet liiga harva, küll aga leidsid äramärkimist ja esiletoomist mu eksimused ja ebaõnnestumised, mida ei olnud ju samuti palju, kuid mille kaudu hakkasin end identifitseerima. Ma ei tohtinud läbi kukkuda, sest tehes asju edukalt, veatult, tuleb võibolla viimaks ka tunnustus. Kui ei tule, pean pingutama veelgi rohkem. 

Et pingutus kätkeb ka ebaõnnestumisi, seda ma tollal ei mõelnud. Ei mõtle praegugi. Minu ebaõnnestumised kerkivad esile nagu hiiglaslik elevant väikeste sipelgate hulgas, omandades niisiis absoluutselt ebaproportsionaalsed mõõtmed ning tühistades täielikult kõik kõrvalasuvad õnnestumised. 

Kui ma teen vea, olen süüdi. Mind peab karistama. Ma ise pean ennast karistama. Mul peab olema enda pärast häbi. Ma pean aru saama.

Tegelikult vajan siiani, et keegi kallistaks mind ja ütleks, et ma võin eksida. Ja et mitte see eksimus ei paista minust välja, vaid eelkõige hea, mis minus on. Et läbikukkumine pole mingi hiiglaslik porine lärakas, mis nullib kõik, määrides mu olemuse ja senised saavutused, vaid et see on üks tühine kärbses.tt, mida ei pane tähelegi. Vaat sellist kindlat kätt oleks mind toetama vaja. 

Muidu ma ikkagi ei usu. 

kolmapäev, 13. aprill 2022

Äralakutud martsipan

 Helis tuletas mulle selle loo jälle naeruga meelde!

Kui kolmikud olid väikesed, oli mul nii palju tegemist, et enamuse ajast tegutsesin automaatpiloodil. Kõige automaatsemad liigutused tekkisid seoses söögi ja söötmisega, kuna see oli pikk ja tüütu protsess, mida tuli läbi viia mitu korda päevas.
Ilmselt seetõttu tekkiski ajal, mil võrdväärsete ehk siis täiskasvanud inimestega taas rohkem suhtlema hakkasin, mingi imelik ülekandeprotsess. Ma nimelt ei tabanud vahel väga hästi ära, millal on tegu lapse, millal külalisega ning et oma külalisi ma laste kombel söötma ei pea. Mäletan vähemalt ühte korda, kus ma külalise taldikul ennastunustavalt liha tükeldan ja see kummalise näoga mu tegevust jälgib.
Kõige drastilisem juhtum oli aga ühe vabariigi aastapäeva eel, kus mulle sattus külla jalgrattasõprade seltskond. Istusime kolmekesi kiluvõileibade taga, lobisesime ilma-asjadest. Ilmselt olin taas veidike "üleskeeratud" ja tegin seitset asja korraga. 
Igatahes, kolmikutele oli külakostiks toodud matsipanibatoone. Need on sellised piklikud, šokolaadiga ülevalatud.
Teised sõid küllap enda batoonid ära, Loviisa aga- tema lakkus ära vaid šokolaadiglasuuri, marstipanijunni, mis seal sees peitus, jättis aga taldrikule. Minu nina alla. 
Mida tegin mina? Puhusin aga juttu edasi, jutuga koos aga tükeldasin tolle paljakslakutud martsipani kolmeks võrdseks osaks ning asetasin nood jupid... enda ja külaliste taldrikutele, igaühele võrdselt, igaühele üks jupp. Ma ei pannud üldse tähele, et nii tegin. 
Ja mida tegid nemad? Sõid need äralakutud jupid kuulekalt ära! Ei ühtegi vastuargumenti! Kui tuleb süüa, siis tuleb süüa! Üks kasutas lausa nuga ja kahvlit, nagu ma hiljem õudusega meenutasin. 
Sest tagantjärgi see lugu ju meenuski. Kangastusid mälupildid- et mida ma õigupoolest tegin! Ja sellest, kuidas sõbrad neid ilaseid juppe ühegi vastuargumendita sõid! 
See lugu on lihtsalt niivõrd jabur, et naeran iga kord pisarateni, kui see meenub. 
Aga mis peamine- on alles sõbrad, kas pole!

pühapäev, 10. aprill 2022

Haapsalu rahvas

 Hommik Haapsalus.
Olen teel kohvikusse, et võtta üks mõnus capuccino ja omlett. 
Mulle tuleb vastu… kuidas nüüd öeldagi… üks viinaninake. Samm veidike tuterdav, jalust kange. Jõuame kohakuti. 
“Miks nii tõsine?” teretab ta mind rõõmsalt.
Naeratan.
“Ilusat päeva,” viipab vanamees veel. Viipan rõõmsalt vastu.

Sammun edasi. 
Mulle tuleb vastu… kuidas nüüd öeldagi… üks viinaninake. Ei ole sama!
Samm veidike koperdav, jalust kange. Jõuame kohakuti.
“Miks nii kurb?” hõikab vana.
Nüüd purskan südamest naerma!
“Ilusat päeva” viipab ta veel. Viipan tallegi rõõmsalt vastu.
Kummaline linn! Kaks inimest tänaval.  Mõlemad sellised pool- pidused. Täiesti ühtekad!
Aga näe, tuju muutsid rõõmsaks!

neljapäev, 7. aprill 2022

Vastu homset

täna muutusin julgeks
toetasin oma tohutute küünistega esikäpad 
MacBooki klaviatuurile
kuulatasin suurte teravatipuliste kõrvadega
arvutimootori vaikset surinat
surusin pika koonu ekraanile 
jõllitasin umbusklike kollaste silmadega 
arusaamatuid tähti monitoril
paljastasin teravad kihvad
ja urisesin endamisi

seliliasend mu voodis
pea toetumas patjadele
mida armastasin naisena
lugedes
ei sobinud mulle enam
kasutan seda edaspidi vaid püherdamiseks

sättisin end istuma 
oma rääbakale sabale
jõulised tagakoivad 
sirutasin ühele küljele
koonu keerasin taeva poole
proovisin ulguda
pikalt ja kaeblikult
õnnestus

täna muutusin julgeks
mu keha katab pulstunud hall kasukas 
rind rikkalikult rasvane
nagu julge hundi rind olema peab

rinnus aga
ärge nüüd imestage

tuksub ikkagi jänese süda






kolmapäev, 6. aprill 2022

Räpakollikesed

 Kas te teate, et Loviisa, Lisann ja Karl Johann on juba peaaegu minu pikkused? Kas te teate, et kinganumber on kahel suurem, kolmandal minuga sama?

Ainuke, mis neid minust rangelt eristab, on määrdumise küsimus. Asi on nimelt selles, et kolmikud määrduvad kole kergesti. Kui te ei teaks, et nad käivad täiesti korraliku kooli kuuendas klassis, arvaksite, et nad töötavad põllul! Seda arvaksite pesemiskordade arvu ning pesemiseks kuluva aja ja veekulu järgi. Nad pesevad end nimelt väga tihti ja väga põhjalikult. Käin sageli vannitoa ust prõmmimas, sest minu arvates ei saa nii kergesti määrduda. Nii sage küürimine võib pealegi naha maha võtta! Ja veel- ohtra vee tarbimise eest saadetakse kord kuus arve- ja see saadetakse millegipärast mulle. Mul hakkab endast alati kole hale, kui selle arve saan. Ma ei usu, et põllutöölistele sellised küürimisarved laekuvad! 

Riided määrduvad triol samuti viis korda kiiremini, kui mul. Õigupoolest on kõik riided peale ühte kandmiskorda kasutamiskõlbmatud ning tuleb visata musta pesu kasti. Pusad ja püksid ei tohiks nii kergesti määrduda- juhul kui tegu pole põllutöölisega. Minu arvates pole, minu teada käivad nad korraliku kooli kuuendas klassis. Aga nad kurdavad ühtlugu, et kõik pusad ja püksid on otsas. See tähendab, et vedelevad musta pesu kastis. Minu hinnangul lebavad nad seal puhtana, kuid trio täheldab määrdumist või vähemalt “imelikku lõhna”. Minu selgitused jäävad hüüdjaks hääleks kõrbes. Nad lihtsalt ei pane “musti asju” selga! Ja noh, ei pea vist mainimagi, et arve, mis me tubli pesumasina töö eest tuleb, potsatab millegipärast ikka minu postkasti. :)

Kreemitamistest ja lõhnastamistest ma ei parem ei räägigi. Viimati lonkisin Loviisa kannul ILU poes, ta valis nimelt enesele parfüümi. Hoidsin ohutusse kaugusse, sest parfüümid muide maksavad ka. Usun, et maksja oleks kassas kergelt selgunud. Õnneks “päris seda õiget” ei leitud. 

Karl Johann sai sünnipäevaks ühe mehise parfüümi. Kui kuhugi mitte-kooli väljuma hakkab, piserdab end ka mehiselt üle. Mul on pärast tükk aega hingamisraskused! 

Hommikuse ja õhtuse kreemitamise peale kulub plikadel üüratu aeg. Ja te veel imestate, miks iga päev kooli hilinema kipume! Arvate, et minu iluravi tõttu? Oo ei- minul läheb meigile vaid viis tühist minutikest! Pesen ka kiiresti. Ma ei tööta nimelt põllul. 

Aga muidu on mu trio, vaatamata oma räpasusele ja ohtratele protseduuridele selle likvideerimiseks, väga toredad noored. Ja kui tõsiselt rääkida, siis mustus ja pesematus oleks ikka kordades hullem…

esmaspäev, 4. aprill 2022

Puujalg

 Kes teist inimest jalaga lööb, sellel kasvab jalg hauast välja, oli vanaema mulle ikka öelnud. Minus tekitas see ütelus päris korralikku hirmu. Mismoodi see jalg end küll kirstust maa peale ajab, olin isekeskis mõelnud. Ja huvitav, kas ta tuleb ühe ropsuga liiva alt nähtavale või ilmub järk-järgult nagu seemnest idanema läinud puu? Viimane variant tundus kuidagi kentsakas. Esimene oli aga liiga õudne, et isegi edasi mõelda. Kindlasti öösel, täiskuu ajal, võdistasin õlgu.

Kadrina kalmistul oli ühest hauast päris korralik jalg välja kasvanud. Kui vanaema vanaisa haual väikese rehaga ilutriipe vedades küürutas, tegin ikka asja tolle jalaga haua juurde. Hauaplaadi järgi puhkas seal keegi Sulevi-nimeline ja too oli elanud päris pika elu. Küllap jõudis teisi ikka korralikult jalaga taguda.

See oli säärane jäme puujalg, looduse meelevallas praguliseks tõmmanud, halli karva. Püüdsin sirelipõõsa tagant piiludes tabada jala vähimatki liigutust, aga see seisis tardunult nagu mingi tavaline jändrik. Korraks mõtlesin isegi julget mängida ja jalga jalaga tonksata, et näha, mida too seepeale teeb, aga hirm sai võitu. Selliseid asju ei puuduta. Nagu surnutki, ei kujuta ettegi, kuidas oleks katsuda.

Tol ajal oli veel mõnel elusalgi vanamehel puujalg. Sellest oli kohe aru saada- too istus püksisääres hoopis teisiti, sirge ja elutuna. Mu meelest oli kummaline, et puujalga üldse kaasa veeti. See oleks ju nagu pikka halgu järele lohistada, arvasin. Mismoodi see jalaköndi otsa kinnitub ja kas ta valu ei tee, sellelegi küsimusele ei leidnud ma vastust. Ilmselt mõjus puujalg teistele inimestele siiski ohutumalt, kui lihtsalt tühi püksisäär, mis muutis inimese kuidagi abituks, aga samas äraarvamatuks.

Kui juba elusast peast on puujalg, ega see vist küll hauast välja tule, juurdlesin vahel. Peab see vanaema kõik huvitavad küsimused poolikuks jätma! Ikka ja jälle käisime koos kalmistul, ikka ja jälle piidlesin hauast turritavat hallikarva jalajurakat, lööja ilmselget karistust.

Ühel ööl puujala-Sulev tuli. Olin nagu ikka, sirelipõõsa taga tema jalga passimas, kui korraga seisis Sulev “hopsti!”mu ees, nägu veidi pundunud ja mullasegune, aga muidu täies pikkuses, täis mängulusti ja elusa inimesega kokkupuutumise soovi. See soov polnud muidugi minuga vastastikune. 

Tuli sellest alles tagaajamine! Mu jalad, mis muidu lippasid vägagi väledalt, olid otsekui kinni kiilunud, sain nendega teha ainult imelikke hüppeid, olles pidevas näolikukkumisohus. Takerduv liikumine siiski toimus, puujala-Sulev väga otsustavalt kannul, eks ikka selleks, et oma puujalaga selles ilmas veel üks korralik tou ära panna! Möödusime ristidest ja hauaplaatidest, vahemaa me vahel kahanes jõudsalt. Õige pea hakkas mu kuklas kostma vanamehe rasket hingeldamist. Puujalg tegi maapinda puudutades rütmiliselt tonks ja tonks. Hakkasin väsima, mu edasiliikumine muutus üha vaevalisemaks, kuni viimaks komistasin ja kukkusin. Vanamees komberdas vaevata mu vasakule küljele, kummardus oma poolkõdunenud kehaga üle tema, manas naharibadega kaetud koljusele näole võika irve, võttis puujalaga hoogu ja …

Ärkamine oli vastik. Külm higi laubal, pekslev süda. Mis imelik unenägu, mis totrad mõtted. Värisesin hirmust. Või oli see külmast, sest tekk oli voodilt libisenud. Tekki üles võtma kummardudes läbis mu külge valujutt. Puusa piirkond tundus lausa kuumavat. Käsikaudu kobades leidsin öölambi lüliti.

Tardusin õudusest. Küljel, kus puujala-Sulev oli viimati ta üle kummardunud ning löögiks hoogu võtnud, laiutas nüüd tohutu veresegune sinikas. Maja oli täiesti vaikne. 

Vanaema suri mõne aja pärast. Käisin vahel ta hauale lilli viimas. Puujalga aga naabruskonna haual enam ei olnud. Peale unenägu oli see lihtsalt kadunud, oli siis keegi tolle kännujuurika maha raiunud või kes teab. Ka linnapildist kadusid tasapisi puujalgadega inimesed. Maailm arenes ja kunstjäsemetest said vigastatud inimeste targad abimehed.

Ainult vahel harva meenub see lugu taas. Nüüd aga hoopis teisiti, ohutus ajakauguses ja mälestuste looriga palistatult. Nagu õrn märk küljelgi- kui hoolega vaadata, näeb küll…

Hukkamõist

Mis tähendab, et mõistetakse hukka?
See hukkamõist ju lahendust ei too
ja mõistmist poolte vahel ka ei loo
ja kedagi reaalselt vist ei hukka?

Mis mõistmine siis on see hukkamõist?
Kas nii, et lihtsalt vangutame peakest
ja proovime nii halvakest kui heakest 
ja loodame, et nagu nuga võist

nii libedasti hukkamõist tooks muutust?
Kas eesmärk ongi vastust küsida
või hukka mõistes pildil püsida
ehk varjates nii silmitust kui suutust?

Miks muidu eemalolev hukkamõist
võib mõistmatusest panna tarduma
ja hukka mõistma, mitte harduma?
Nii kohatu see tundub! 

Mõeldes neist,
kel pole vaja mingit hukkamõistu,
kes täna oma naise, lapse, mehe
ehk matma peavad, leinas, mis on ehe,
kus toimuvat ei adu enam mõistus...

Mis loeb see rahus- mõistad sa siis hukka
või jätad mõistmata... Ehk aitab,
kui oled mõnel hetkel lihtsalt vait sa.
Ka sõnad võivad kergelt saata hukka...

Mõeldes kusagil meedias ilmunud avaldusele “… (mingi organisatsioon) mõistab Ukrainas toimunud massimõrva hukka.”, mille juurde kuulus kohutav galerii inimeste rusude vahel vedelevatest surnukehadest…

laupäev, 2. aprill 2022

Muhu maja saamise lugu

 Muhu maja on põneva minevikuga. Siin on elanud loomingulised, suure kunstiandega inimesed. Eelmisel aastal kuulsin ühe vana Muhu naise käest läbi telefoni ka selle maja ehitamise loo. Nimelt ehitas selle tema vanaisa. Sel suvel tuleb uuesti minna, nüüd juba diktofoniga. 

Ma ei tea, miks algsed omanikud selle maja maha müüsid. Ilmselt olude sunnil. Enne mind olid aga tollel veel ühed omanikud, kuid need ei leidnud saarel käimiseks piisavalt aega. Nii saigi see viimaks minu kätte.

Jutustan, kuidas see juhtus. Nagu paljudel, kerkis ka mul kolmekümnendate eluaastate lõpul, neljakümnendate algul, päevakorrale juurte küsimus. Kes ma olen, kust ma tulen. Mu mõlemad vanemad on pärit maalt, isa Muhust, ema Lääne-Virust. Eks ma lapsepõlves nende kahe koha vahet pendeldasingi. 

Aga aeg läks ja siis oli mul korraga neli last ja palju mälestusi mõlemast paigast. Tahtsin kuhugi päriselt kanda kinnitada. Lääne-Virumaal, vanaema sünnikohas, toimetasid juba mu vanemad. Nemad olid selle vene sõdurite poolt ärarüüstatud maja vabariigi taastamise järgselt elule aidanud ja see tegi rõõmu. Samas- minu igatsust päris oma elamise järgi see ei leevendanud.

Tahtsin merd ja õhku. Selle teadsin saavat Muhust, kus veetsin suure osa oma pikkadest lapsepõlve suvedest. Nagu olen ka varem maininud, oli Lääne-Virus pigem inimeste, Muhus aga paiga võlu. 

Nelja lapsega oli keerukas end isatallu külaliseks pressida. Pärandus talu näol oli tehtud onule. Keegi mind sealt otseselt ära ei ajanud, kui külla sõitsin, kuid pikem olemine oli üsna komplitseeritud, sest kes siis ikka lastekisa pikka aega taluda suudab.

Nii hakkasingi saarele isiklikku elamist otsima. Teadsin, et päris rahul on mu hing ainult selles saare osas, millega on mul olnud varasem kokkupuude. Olen nimelt tohutult kohatundlik. Siiski andsin võimaluse ka teistele paikadele saarel, kuid äratundmist ei tekkinud. Mul oli muidugi see kriteerium ka, et majas võiks olla vesi. Ma ei ole ämbrite tassimises eriti võimekas.

Sel suvel, umbes kaheksa aastat tagasi, olin taaskord Muhus. Mul oli nimelt Saaremaal kontsert, millega ühidasin minipuhkuse isatalus. Olin Muhu kivitrepil koperdades murdnud varbaluu, aga seda ma veel ei teadnud, tegin ka kontserdi murtud luuga ilusti ära, käies kõrgete kontsadega kummardamaski. 

Tol õhtul istusime aga isa ja onuga õuel. Rääkisin oma plaanist soetada Muhusse talu. Ah jaa, onu oli välja pakkunud ka võimaluse ehitada maja tema maadele. Olin muidugi tänulik, kuid sel plaanil oli liiga palju aga’sid, eelkõige omandi- ja elektriga liitumise küsimustes. 

Olin leidnud internetist ühe maja müügikuulutuse. Juures oli ka katastrinumber, mis viitas tolle maja olevat suhteliselt sisemaal, tõsi, mu isatalu lähistel, kuid minu hinnangul täiesti võpsikus. Mainisin seda kuulutust ka isale ja onule. 

Mõlema näol peegeldus korraga äratundmine. Kindlasti, kinnitasid nad nagu ühest suust, ei ole müügilolev talu võpsikus, vaid vastupidi, üsna mere ääres. Kergitasin kulmu, aga uskuma ei jäänud. Isa ja onu panid ette teha selle talu juurde väike jalutuskäik. Olin nõus. Nagu mainisin, luumurrust ma tol hetkel teadlik ei olnud. (See selgus röntgenis paar nädalat hiljem, kui ma öiste valude tõttu enam magada ei suutnud.)

Meie tee viis mööda kunagise Võlla mõisa alleed ja keeras ühel hetkel paremale, roobasteele, suunaga Võlla küla ja ranna poole. See kant oli mulle täiesti tuttav, sest olin ju neid teid mööda kogu lapsepõlve jalgrattaga Võlla randa kihutanud, rätik kaelas. Jätkasime jalutuskäiku, ühel pool põllud, teisel põõsad. Ühel aasal sõid hobused. Üle välja paistis veski. Möödusime talust, mis hiljem selgus olevat naabertalu, ühes minu laste vanuste kolmikutega, kes seal suvitamas käisid. Milline kokkusattumus!

Ja seal ta siis lõpuks seisis. Kivimaja, üleni põõsastesse kasvanud. Rohi rinnuni. Puutumatu. Natuke loguvõitu, aga üdini armas. See oli tõepoolest müügikuulutusel olev maja. Mu süda oli hetkega võetud. Tundsin, et just see maja ootaski mind, peagi lahutavat naist, toona viieaastaste kolmikute ja üheksateist aastase, ülikooli alustava tütre ema. Niru palgaga. Ihuüksi vastutavat. Teate, ma ei kõhelnud hetkegi!

Tol päeval me muidugi majja sisse ei pääsenud. Aga kui te olete kunagi tundnud sellist tunnet nagu äratundmine, siis mind valdas selle maja juurde jõudes just see. Teadsin koheselt, et sellest talust, sellest paigast saab minu suvekodu, mu väepaik. Mu kujutlustes omandas ta koos õuealaga koheselt sellise pildi, milliseks ma ta hiljem kujundasin. Soovisin nimelt palju ruumi, õhku, avatud vaadet- kõike seda see maja ja aed ka võimaldasid. Ja seda oli lihtne järk-järgult täita. 

Jah, tegin esimestel aastatel ka ise hullupööra tööd. Aga kogesin koheselt ka imelist vaikust, rahu ja armastust. Ma ei ole selles majas ealeski hirmu tundnud, ei ühelgi aastaajal. See, mis mind seal valdab, on lihtsalt imeline. Seda tunnet ei saagi sõnadesse panna.

Lapsed, nähes maja esimest korda, keeldusid autost väljumast. "Meie sellesse võpsikusse ei tule," teatasid nad- ja istusidki autos. Täna loevad nad päevi, mil Muhu suvi võiks ometi alata. Selliseid suvesid pole just paljudel lastel. Mõtlen ja naeratan... Juhus? Jumala juhtimine? Ime?

Vaat nii tuligi mu suvekodu minu juurde. Mere ääras, kuid piisavalt kaugel, et otsesed meretuuled ei ründa. Üksildases kohas, aga ometi kergesti leitav. Lõpmatult inspiratsiooni pakkuv. Tundub, et helge minevikuga.

Ahjaa, see paik, mida katastrinumber müügikuulutuses näitas, oli selle talu juurde kuuluv metsamaa. Majal ja põldudel on hoopis teine number. See mind esialgu eksitaski. Hea, et oskasin kohalikelt, isalt ja onult, küsida.