Mängisin taevalikku muusikat
Korraga puudutas mu kätt
Kuldne päikesekiir
Keerasin ta ümber peopesa
Ja mängisin edasi
Keerukate passaažide ajal
Keerutas päikesekiir end mitmeid kordi
Ümber mu käe
Viimaks oli käelaba
Kui kuldne lõngakera
Soe ja mõnus
Kuid pisut sikutav
Tõmbasin tasakesi päikeseniite
Need ei katkenud
Vedasin veidi kõvemini
Tundsin tugevamat takistust
Kuid siis juhtus ime
Korraga põrkas päike ise
Mu peopesa kumerusse
Lõkendav taevakeha
Naeratas mu süles suurelt ja soojalt
Naeratasin vastu
Olin korraga
Läbi valgustatud
Mu süda, mõtted ja tunded
Hiilgasid päikeselõõsas
Peegeldusid tagasi maailma avarusse
Langesid rahuvaibana
Looduse rüppe
Oli see vast hommik
Täis hoomamatut rõõmu
Lihtsast olemisest
Ausast läbipaistvusest
Taevalikust muusikast
Jumalikust juhtimisest
Kõikvõimsusest Looja hoole all
Kudusin päikese
igapäevaste noodiridade vahele
Hüpitasin ta helide maailma
Julgete kujutluste maalile
Kiired suunasin näitama teed
Sinnakanti, kus vähegi ihkan
Soojuse vajutasin sügavaks kallistuseks
Valguse puistasin hingede kokkupuuteks
Kirkuse kirjutasin armastuse ülemlauluks
Pühenduse
Ja taevaliku ühendusega
Õhtulgi veel
Kuldas käte peal
Päikeseniite…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar