Ütlesin emale, et olen oma eluga parasjagu sellises ja sellises kohas, aga et plaanin varsti olla sellises ja sellises. Ütlesin veel, et selleks, et mu elu saaks selliseks ja selliseks, oleks vaja esmalt teha sellisel ja sellisel moel seda ja seda ning elada sel ja sel kombel. Tehes asju nii ja nii, on lootust, et viimaks muutub mu elu selliseks ja selliseks nagu plaanisin ning saangi olla õnnelik.
Ema ohkas. Tead, Maris, tegelikult möödub elu väga-väga kiiresti. Õnnelik peaks olema ikka kohe ja siin ja praegu. Õnn- see ongi valitud teekond.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar