Nüüd ma siis lõpuks tean ja oskan ka sõnastada, mida eelkõige ootan inimeselt, keda soovin oma ellu!
Inspiratsiooni!
Kuidas ma küll enne selle peale ei tulnud? "Minu inimene" peaks mind inspireerima! Ta peaks mind nii eluliselt kui loominguliselt tõstma, mulle tiivad andma. Ta peaks olema huvitav, eriline. Ta peaks minus uudishimu ja õhinat tekitama. Peaksin temast lausa vaimustuma.
Tahaksin ka ise olla tema silmis pärl ja iga päevaga aina säravamaks muutuda. Et ta paneks mind tahtma pingutada ja teeks seda ka ise. Et me elu ja tegemised oleksid puhas looming ja rõõm! Inspiratsioon!
Kui enne olin oma elus loominguline vaatamata abielule, siis nüüd sooviksin olla loominguline tänu abielule (armastusele, suhtele). Vähemaga, tunnen, ma enam ei lepi.
Teate, kui raske on inimesel oma võimeid realiseerida, kui teda kogu aeg allapoole tõmmatakse, kui ta head ja andekad küljed tähelepanuta jäetakse, kui ta saavutusi pisendatakse, tema pingutusi naeruvääristatakse. Sellises keskkonnas loominguline olla on omaette saavutus. Muidugi, siiski võimalik, kui väga tahta, kui teisiti ei saa ja kui eneseusku täielikult ära ei kaota.
Mina ei saanud teisiti, aga kahtlen endas aeg-ajalt siiani...
Niisiis, inspiratsioon, inimesed, ei vähemat! Ah et armastus? Aga see ju ongi armastus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar