pühapäev, 27. september 2020

Saunamõtteid

 Olin sel korral kütnud saunas nii kõva leili, et muudmoodi, kui pikalt verandal istudes ei olekski ihu maha jahtunud. Hakkas hämarduma. Ümbruskonna inimesed tundusid tegevat nädalavahetuse viimaste tundide kiireid tegevusi. Uus töine nädal on ju halastamatult ukse ees! Soe aegki pidavat nüüd otsa saama. Räägivad, et hakkab sadama. 

Kusagil naabruses tagus kari poisse palli. Soprtlikud lähikondlased vuhisesid mööda jalgratastel, mõni lausa rullsuuskadel. Oli ka jalutajaid, jooksjaid. Mõni veetis kvaliteetaega lastega. Inimtegevuse kuma kandus erinevate häälte kaudu mu aeda, kus end rätikusse mähitult humala lehtla taga varjasin.

Lapsed ei olnud veel koju jõudnud. Sain kordki nautida sauna uhkes üksinduses.  Minu maailmas on vaikimine tõepoolest kuld, sest te ei kujuta ette, kui lõputult võivad nad enamuse ajast seletada! Loomulikult ma enamuse aja talun seda.

Aga täna oli teisiti. Mul ei ole sel nädalal olnud ainsatki vaba päeva! Eelmisel nädalal samuti mitte. Ei ainumatki. Isegi eile, laupäeval, kui uskusin enesel olevat võimaluse sõita üle ülipika aja Muhusse, määrasid kaks mängimist vajavat matust keset päeva selle ettevõtmise nurjumise. Mu viimane vaba päev oli 12.09, vaatasin google kalendrist järele. 

Kuidagi palju autosid on liikvel. Praegu, pühapäeva õhtul! Mina ei tahaks küll mitte kusagile sõita. Oleksin mitu päeva järjest vaid oma kodus. Või Muhus. Kui mul olnuks oidu mitte panna kolmapäeva peale ühte veebikoosolekut, oleks see mu järgmine vaba päev. Aga nüüd pean ootama laupäeva.

Pikapeale hakkab verandal jahe. Lapsed on koju tulnud ja istuvad saunalaval, nagu pääsukesed reas. Eks nad ootavad, et ühineksin. Võtan veel vaid sõõmukese sooja sügisest õhku. Nüüd lähengi.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar