reede, 27. märts 2020

Söögitegemise orjus

Kõige raskem on eriolukorra juures see, et mul tuleb kogu aeg süüa teha!
Olen vist juba maininud, et kuigi toiduvalmistamine õnnestub mul üsna hästi, eelistan sellele tegevusele, kui vähegi võimalik, ükskõik milliseid muid tegevusi.
Tutvusin kunagi ühe meesterahvaga, kes mu hingeelu antud salasopi otsemaid väga hästi ära tabas, pillates kelmikalt üsna pea, et "sinuga koos elades peaks ilmselt meespool süüa tegema". Jah, jah, ja veelkord jah! (Ja ometi elasin samas aastat kakskümmend mehega, kes ei praadinud munagi, mõelda vaid.) Kui ääri-veeri küsisin, kust mu vastumeelsus pliidi ääres seista välja paistab, ütles ta, et avaldab selle saladuse, kui lähemalt tutvume. Kahjuks jäi lähem tutvumine muude sobimatute asjaolude tõttu pooleli, aga peale seda toredat avaldust julgen ka ise oma nõrkusele viidata.
Hommikusöögiga saan hakkama. Teen putru, ahjuvõilebu, vahel smuutit, kama. Pudrusöömine tähendab muidugi pudrust kaussi või mis veelgi hullem- kausipõhja kuivanud sentimeetrist pudrukihti, mis kellegi kõhtu pole enam mahtunud ja millega mul tuleb tegeleda. Aga see selleks.
Lõunasööki sööksid mu kallid lapsukesed, kui poleks eriolukorda, koolis. Mina saaksin rahumeeli kella kuueni nipet-näpet haugata ja sellega rahul olla. Et aga ON eriolukord, hakkavad nad juba kaheteistkümne paiku lõunasööki nuiama. Ja vaat see on juba raske koht. Esiteks ärritab seetõttu, et ma just lõpetasin hommikusöögi järelt kraamimise, teiseks seetõttu, et mul on kõik lõunaks mõeldud asjad kas sügavkülmas või alles poes! Muidugi ei läbe nad nii kaua oodata ja haukavad köögist võikut või hakavad lausa jultunult hommikukrõbinaid suhu kühveldama. See ajab mu niigi piinava südametunnistuse veel ärevamaks.
Ka oodet sööövad mu kallid lapsed tavaliselt koolis. Oote valmistamisele mõeldes olen juba väga ärev. Siis selgub nimelt tõsiasi, et ma pole kogu päeva muud teinud, kui vaaritanud. Peas kihutavad juba miljonid mõtted, mida toredamat saaksin teha. Ausõna, kasvõi koristada!
Õhtusöögist ja ööampsust ei taha ma rääkidagi.
Vahel olen jätnud hilisõhtul kogu krempli sinnapaika ja läinudki oma tegemisi tegema. Rampväsinult. Siis pean hommikul värske peaga esmalt koristama, et seejärel taaskord hommikusööki valmistada. Oeh...
Mõtlen praegu, et äkki selle meesterahva "muud asjaolud" ei olnudki nii sobimatud...

2 kommentaari:

  1. Tere Maris, nii samastun , mina ka ei teeks kohe üldse mitte aga ma pean ikka tegema oma mehele ja tema on õnneks ainuke kellele pean tegema, õnneks ta ei ole paljunõudlik aga vöiks ju ise midagi pannile panna .. mina küll kedagi äratama ei hakka et halloo ärka nü¨d üles ja soojenda mulle suppi ... mina saan iseseisvalt hakkama .. aga mees ei saa .. ta on nii ära hellitatud , ma ise olen muidugi hellitanud, ma ei tea kas peab lapsi juba kasvatama, et tehku ise süüa et siis täiskasvanutena on tublimad … ma usun et tegelikult kui vaja siis nad on väga tublid ja saavad hakkama , esialgu on muidugi vaja neid juhendada .. Jah söögitegemine mulle ei sobi ka .... Aga pea vastu .. head päeva jätkumist

    VastaKustuta