kolmapäev, 23. oktoober 2019

Õunad

Käisin täna Muhus. Arvasin, et lähen lihtsalt järelnoppele, et küllap õunapuud, mille kallal napp kuu tagasi käisime, on nüüdseks kõik õunad maha raputanud ja kompostiks muutnud ning täna saan saaki vaid sellelt ainumalt, mille õunad tookord veel toores-hapukad tundusid. Täna selgus aga mu suureks jahmatuseks, et jah, tõepoolest on puud nüüdseks enamiku õuntest maha raputanud, ka too puu, mille hapukad õunad endiselt hapukad maitsesid- see nimelt on lihtsalt seesugune sort, kuid kompostist oli asi kaugel. Puualused lihtsalt punasid ja kõik õunasordid olid nii tohutult maitsvad, et ma lihtsalt ahhetasin. Seejärel hakkasin korjama. Mul oli kaasas vaid kolm niruvõitu kasti. See-eest lebas auto pagasnikus kogu mu tugevate poekottide varu ning majas leidus suur hunnik prügikotte. Korjasin praktiliselt terve päeva!
Pool mu põllumaast on renditud ühele kohalikule suurtalunikule, kes oli parasjagu heaks arvanud sinna lehmad peale ajada. Nojah, miks mitte, sügis on soe, maitsvaid rohututte veel küllaga. Lehmad tulid aia äärde mu agoonilist õunakorjamist uudistama. Seisid seal rivis, jalad pool-harkis, lõuad aeglase mäletsemise taktis ringitamas. Aeg-ajalt tõid kuuldavale lühidaid nõudlikke muu-sid. Hakkasin mõtlesima, et äkki soovivad nemadki saada osa mu sügisesest õunapeost. Iga puu all oli hulk ubinaid kukkudes pleki saanud, mõned maapealse külje pealt pruunikski muutunud. Korjasin korvitäie ja valasin üle aia, otse sarvekandjate ette. Ohhoo, mis nüüd lahti läks! Tuli välja, et lehmadele meeldivad vägagi õunad! Nad läksid õunte pärast vaat et kaklema!
Õige pea panin tähele, et lehmade seas valitseb omamoodi hierarhia. Selles karjas oli "kuningannaks" teistest umbes kolm korda suurema isend, jõuline ja tugev pudulojus. Too kargas kohe platsi, kui uued õunad üle aia valasin, ja peletas kõik lehmad, kes samuti maiust ampsama küünitasid, oma suurte sarvedega eemale. Kui mõnel kavalpeal õnnestus paar õuna pihta panna, läks hästi. Näe, mõtlesin isekeskis, meie siin inimeste maailmas liigume iga hinna eest võrdsuse ja kiusamisvaba keskkonna poole, aga loomariigis, siinsamas mu silme all, sellele lihtsalt vilistatakse! Üks dikteerib kõike!
Muide, ka see ei toiminud, kui osa õuntest kaugemal seisvate lehmade poole viskasin. Nad jäid tardunud pilgul hoopis "ülemuse" reaktsiooni ootama, julgemata iseseivalt ainsatki ampsu võtta. Ainult ühel noorel isendil oli nuppu. Tema jälgis mind hoopis teisest kohast- mitte külje- vaid otsaaia juurest. Viskasin talle salaja terve korvitäie plekilisi õunu. Suur lehm ei pannud seda kohutavat üleastumist tähele. Tähtsusetu karjaliige järas õunu, nii et vahtu pritsis. Ei tea, kas sai suurest kugistamisest kõhulahtisuse?
Minu auto on nüüd samuti õuntest pungil. Mis ma teen nendega? Eelmise korra õuntest on juba pudru- ja pannkoogimoosid ootel. Ilmselt tuleb need mul kiiresti laiali jagada. Olen kindel, et nii heade õunade peale tekib lausa järjekord! Aga kui ei teki? Siis otsin linnalehmad üles!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar