pühapäev, 29. september 2019

25 aasta tagune meenutus

Sel päeval oli kohutav torm. Vanad paplid õue peal lausa kägisesid tuuleiilide käes. Ilm oli ühtlaselt hall, aeg-ajalt peksis aknaruutudele teravat vihma.
Mulle tegelikult meeldib tormine ilm. Eriti toast vaadates...
Helis oli siis 3-kuune. Mäletan, et neil tormiseil päevil magas ta oma vankrikeses tagumise toa rõdul ülipikki, nii 5-tunniseid päevaunesid. Mäletan tema rohelist vankrit tuule käes hullumoodi kõikumas. See oli isegi natuke hirmus. Tahtsin, et ta ometi rutem ärkaks. Käisin kontrollimas, kas ikka hingab. Aga talle näis see trall meeldivat. No äratama ma ka ei hakanud...
Selle kohutava tormipäeva hommikul, millest oma mäletusi elustan, umbes poole kümne paiku, kui mässasin eimidagi mõeldes Helisega, tormas isa järsku uksest sisse. Ta tundus olevat täiesti närvis, kõndides kingadega otse teleka ette ning vajutades selle kiire klõpsuga käima.
"Estonia laev läks põhja".
Mulle ei jõudnud see lause üldse kohale.
"Mis mõttes, põhja..."
"Ma ei tea".
Telekas sai pildi ette. Sealt jooksis mustal taustal nimed.
Nimed, nimed...
Mu ema ja vend olid samuti sel ööl Läänemerel. Käisid muusikakooliga sõpradel külas, kusagil Lõuna-Rootsi ja Taani piirimail.
"Oh ei, nemad ei olnud selles laevas, kindlalt polnud!" Raputasime mõlemad isaga ägedalt pead.
Mõelda vaid, kui olnuks... Aga nad läksid Soome kaudu.
Vahepeal olid erakorralised uudised. Näidati inimesi, kes ootasid sadamates. See oli südantlõhestav. Olime ka raadio lahti keeranud. Kuku raadios arutleti, et kui laev nüüd kiiresti üles tõsta, peaks olema võimalus, et alumiste tekkide inimesed, kes olid võibolla veekindlate uste taha kinni jäänud, saaksid päästetud, kuna neil ju jätkub mingiks ajaks õhku... Mina küll lootsin endamisi, et äkki tõstavadki laeva kiiresti üles!
Lugesin tardunult nimekirju. Kõik olid ju šokis, nii ka mina.
Täna, kakskümmend viis aastat hiljem, lugedes ja kuulates  taaskord pääsenute lugusid, on endiselt tunne, otsekui saaks läbi selle  miskit muutuda. Otsekui millegi kardinaalselt tähtsa ilmsikstulek tühistaks kõik eelneva. See sündmus tundub mulle endiselt täiesti uskumatu!
Pääsenutel oli kõvasti jõudu, tohutult õnne ja nad olid laeval ilma väga lähedaste inimesteta, omades privileegi võidelda vaid iseenda eest. Mitte ükski ei pääsenud jäisesse vette hüppamata ja läbimärjana tundide viisi abi ootamata. Seal polnud enam võitusestki kasu...
Mäletan, et vanaema käis ühe kaugelt sugulase matusel, kes oli samuti laeval. Tema sai samuti välja, , kuid oli peavigastuse tõttu uppunud. Mäletan, et rääkisime sellest põhjalikult, otsekui saanuks sedakaudu midagi muuta. Täna tean, et lõputu rääkimine ja jagamine on leinatöö oluline osa.  Kuulsin ka, et kadunu ema oli olnud nii sügavas šokis, et tema ei rääkinud kellegagi sõnagi. Loodan väga, et keegi lihtsalt istus tema kõrval, kuniks ta jälle jaksas.
Meiegi olime täna, 25 aastat hiljem, jälle isaga. Ja trioga. Sõitsime muuhulgas laevaga- Virtsust Kuivastusse ja tagasi. Meenutasime veidi juhtunut. Täna oli see vast kõigil taaskord hinges.
Pool päeva oli päikeseline. Siis hakkas kergelt tibutama. Korjasime kuus kasti õunu. Tõime ka veidi küttepuid meie sauna tarvis.
Meri oli imeilus, peaaegu peegelsile. Õhtuks tekkis kerge lainetus...

esmaspäev, 23. september 2019

Kepikõnd

Ma käin ühes hästi erilises kepikõnnitrennis. See toimub kaks korda nädalas siinsamas mu kodumetsas, seega on boonus juba see, et pole vaja kuhugi kaugele sõita.
Eriliseks teeb selle trenni see, et seal on kasutusel sellised imelikud raskustega, vetruvad kõnnikepid, mis treenivad intensiivselt nii käsi, selga, rinda kui õlgu. Jalad saavad sel pea kahetunnisel kohati mägisel maastikul trenni niikuinii. Ülesmäge tuleb alati joosta!
Treeningut viib läbi tore ja kogenud treener, kelle juhatusel tehakse keset liikumist aeg-ajalt veel ekstra ülakeha lihastele mõjuvaid harjutusi. Et asi veelgi tõhusam oleks!
Kaks korda kaks tundi nädalas sügiseses metsas on mulle imeliselt mõjunud. Ega asjata öelda, et värskes õhus liikumine paneb aju tootma õnnehormoone. Mu suu läheb juba trenni algul naerule. Lõpus kallistaks juba kogu maailma- kui ma rohkem nagu sissepoole inimene ei oleks...

kolmapäev, 18. september 2019

Vene keel

Kui esimesed kolm aastat toetasin oma kolmikuid eelkõige inglise keele kodutöödega, siis tundub, et järgnevad kolm tuleb mul takka lükata vene keelega. Ja see on juba kõrgem pilotaaž!
Vene keel algas neil õigupoolest juba teises klassis, aga et kohe ei antud kodust õppimist, ei muretsenud ma liialt. Alles siis, kui Karl Johannil tuli teise õppeaasta lõpus toimunud tasemetöö kirjalik osa uuesti teha, selgus pisiasi, et poisi keeleline areng oli igati okei, aga ta ei tundnud absoluutselt vene keele tähti ja ei saanud seetõttu ka ülesannetest aru. Ega plikadelgi asi roosiline olnud, kuid nemad oskasid end sellest takistusest kuidagi üle nihverdada. Igal juhul päädis asi sellega, et kleepisin kogu me maja ю-sid, я-sid, ж-sid ja ц-sid täis ning käskisin triol neid toast tuppa liikudes häälida. Oi, see tekitas pahameelt- aga selgeks sai! Karl Johanni ümbertehtud kirjalik osa pälvis lausa üle 90% õigeid vastuseid. Aga ega ma ei lasknud end ka sellest eksitada! Tõmbasin kõigile telefoni Duolingo äpi ja Muhus suvitades oli reegel õppida kohe peale ärkamist kümme minutit vene keelt.
Kolmas klass tundus seetõttu olevat üsna "ladna".  Kuna inglise keele õpingud olid valdavad, ei jagunud mul ka siis vene keelele erilist tähelepanu. Tasemetööst ei selgunud samuti midagi katastroofilist. Üritasin küll suvel taaskord Duolingot sisse juurutada, et neljandas klassis hakkaks juba midagi konkreetsemat külge, kuid sel korral ei läinud see sugugi nii libedalt, kuna käisin ise suhteliselt palju maalt ära.
Ja nüüd on siis neljas. Eile oli e-kooli pandud koduseks ülesandeks lugeda tekst aastaaegade kohta ja moodustada allpool etteantud sõnadest lauseid. Kui mu esimene kolmik seda teksti luges, olin seesmiselt lihtsalt naerukrampides. Tänapäeva lastel pole vene keel üldse kõrvus, seetõttu üritavad nad selle kõla imiteerida, väänates suvaliselt sõnu, venitades valede rõhkudega ja tehes igasugu muud fantaasiaküllast tsirkust- peaasi, et ma asja kordaläinuks loeksin ja nad minema laseksin. Vaesekesed, neil on tõesti raske!
Teise kolmiku lugedes ütlesin mõned kohad lihtsalt ette ja palusin järele korrata. Tegelikult eksivad nad vahel ikka veel tähtedega! Näiteks loevad nad ь rahumeeli ы-täheks (erinevus ju vaid väikeses kriipsus)- aga mis sõnad sedaviisi tekivad, võite vaid naerma pursates kujutleda!!
Kolmanda lapsega jõudis mulle kohale, et seesugused talveõhtud ongi mind ootamas. Pikad, tuimad ja jubedad. Tjop-lja-lja, venitab laps. Eieiei, ütle тёплая- kuula, tjop-laja. "Top-ljalja". Tjop-la-ja! Uhh! Ja siis veel käänded. oсень, eieieiei ole восемь, see on ju kaheksa, niisiis осень- осенью. Aga весна-весной. Noh, kordame. Eieieiei ole восемь, on oсень. Uhhh! Lähme edasi: лето-летом, зима..., eieieiei mitte ziima, vaid зима-зимой. Mis боже мой? Еieiei, see on почему- miks?
Боже мой....
 Nüüd laused- зимой идёт снег- no mõtle sõnale "idioot", jajaa, see pole hea sõna, aga aitab meelde jätta! Осенью идёт дождь... noh kordame veel. Mitte midagi pole meeles? Uhhh!
Ja nii kõigi kolmega!
Teate, ma ei loobu. Keeleoskus on oluline. Just oskus, mitte niisama läbisaamine. Seetõttu istusingi nendega kogu õhtu. Samamoodi nagu eelnevatel aastatel inglise keelega. Ega nemad pole süüdi, et nad kolmikud on ja mina kõike kolmekordselt pean tegema!
Kõik on ajutine, kordasin endale mitmeid kordi. Nad ei saa veel sellega üksi hakkama, nad vajavad minu abi, ma pean aitama! Aga varsti juba saavad!
Niisiis- olen olemas. Осенью, зимой ja весной. Äkki летом siis seekord puhkame?

teisipäev, 17. september 2019

Tulpidest ja tüdimusest

Kas ma peaksin hakkama uuesti tulpe istutama või pigem mitte?
Tegelikult ma ju lausa põlen armastusest nende kargete ja elujõuliste lillede vastu, aga et aastad lähiminevikust pole olnud elu lihtsaimaid, langes prioriteet tulpidega mässata vahepeal üsnagi tahaplaanile, mis on omakorda jätnud enamikust sortidest tänaseks järele vaid riismed. 
Ega päris kõike ei saa muidugi keeruka eluperioodi süüks ka panna. Ka mu isikuomadused ei pruugi väga pikaajalist ühele või teisele hobile pühendumist toetada- kipun pikapeale tüdima ja soovin otsida või õppida jälle midagi uut.
Sel suvel ei jõudnud ma näiteks ära imestada, kuidas suutsin paar aastat tagasi ära renoveerida nii tohutu hulga Muhu aknaid! Võtsin nimelt ette vaid ühe suhteliselt tillukese akna ja küll mul oli temaga vaeva- no mitte ei viitsinud enam mässata! Muidugi tegin ta ikkagi valmis ja töö jäi ka ilus, aga tundsin teravalt, kuidas kunagine ind on täiesti otsa saanud. Mõte renoveerija lisaerialast, mida vahepeal tõsiselt kaalusin, langes niisiis ära.
Praegu kisub intensiivse sisemise põlemisega hoopis loomingu poole. Nii olen järk-järgult hakanud ellu äratama ja redigeerima oma vahepeal unustuse hõlma vajunud laule ja orelipalu, pühkinud tolmu luuletustelt ja päevikuilt. Veidi olen loonud ka uut. Lisaks olen hakanud lugema, kuulama ja üles tähendama põnevate inimeste mõtteid, otsides eelkõige  ilu ja harmooniat. Värve. Elu on mind kuidagi endasse haaranud ja tema kaisutus on äraütlemata südantsoojendav. Seepärast jagubki ehk rohkem pilku ümbritseva märkamiseks.
Seepärast ehk taaskord see tulbipeenargi...

esmaspäev, 16. september 2019

Teispoolsusest

Õde või hooldaja või kes ta iganes oli, väljus palatiuksest, silmitses pealaest jalatallani koridori peal seisvat mind ja teatas siis kiiresti:"Nonii, siin on midagi teie jaoks," lükates mind nende sõnadega palatiuksest sisse. 
Palatis lamas silma järgi umbes keskealine mees. "Tema sureb meil nüüd ära," teatas õde või hooldaja või kes ta iganes oli ja lahkus kiirustades.
Mu süda langes kolinal saapasäärde. Jeerum! Mis mõttes sureb? Millal sureb? Mida mina pean tegema? 
Silmitsesin tardunult voodislamajat. Ta silmad olid poolavatud ja hingamine korisev. Minutid möödusid. Algul hingas ta rütmiliselt, siis jäi hingetõmbeid järjest vähemaks, siis kostus vaid mõni, kuni viimaks... kõik. Surigi ära. 
Mu huuled hakkasid iseenesest lugema Meie Isa Palvet. Olin äärmises segaduses. Ei, see ei olnud enam hirm, oli tunda pühadust ja ülevustki (või kujutasin endale ette, et see nii peaks olema). Igatahes ei olnud ma selliseks kogemuseks absoluutselt ette valmistatud. Küsimus on muidugi selles, kas selliseks kogemuseks ongi võimalik ette valmistuda... Too õde või hooldaja või kes ta iganes oli, pidanuks kindlasti arvestama ka võimalusega, et minu asemel oleks ukse taga seisnud tunduvalt nõrganärvilisem persoon.
Lugesin mõttes Reekviemi, Ave Mariat, kõike, mis pähe kargas. Olukord tundus lihtsalt niivõrd uskumatu...
Õde või hooldaja või kes ta iganes oli, sisenes uuesti palatisse. "No näed, oledki ilusasti läinud," lausus ta, mind tähelegi panemata, vajutas lahkunul silmad kinni ja asus tema kätelt tilguti voolikuid eemaldama. Lahkusin sealt ruumist tasahilju, üks külg ees... 

See oli üks minu hingehoiu praktika lugu, mis leidis aset Diakooniahaiglas, kusjuures seda, millise hetke tunnistajaks ma tegelikult olin ja miks see hetk just minu ellu juhtus, hakkasin mõistma alles tükk aega hiljem. Suurima hingelise segaduse tekitajaks oli just tõik, et ühe inimese unikaalse eluraamatu kaas sulgus mu silme all, ilma, et oleksin sellest eelnevalt lugenud ainumastki peatükki!
Eile, vaadates Nõval filmi "Matusepäevikud", meenus see lugu mulle üle pika aja.
Enne, kui räägin mõne sõna vastnähtud filmist ja kirikuõpetajatest, kes puutuvad selles filmis surmaga kokku tihemini, kui ehk "normaalne" oleks, jutustan veel veidi oma mõtetest.
Mu vanaema suri täna 9 aastat tagasi sealsamas Diakooniahaiglas. Usun, et tema eest hoolitseti ta viimastel elupäevadel hästi. Imetlen siiani oma mõttes inimesi, kes sellist emotsionaalselt ja füüsiliselt rasket tööd suudavad teha, pakkudes lisaboonusena lootust ja lohutust ka patsientide lähedastele.Vaid suurde ja vaprasse südamesse saavad mahtuda kõik need inimesed, kellest paljude elust lahkumist ei ole võimalik lugeda nii rahulikuks ega esteetiliseks, kui mulle näha anti. Ka vanaema viimne ots oli vaev ja häda, piinarikas nii talle ega meile. Mäletan, et soovisin olla ta juures, kui viimne hetk näikse lähenevat. Aga nad helistasid alles siis, kui kõik oli juba möödas...
Sain selle hetke siis aastaid hiljem. Ilmselt mulle talutavama, mõistan nüüd.
Diakooniahaigla ei ole mugavuselt algajale hingehoidjale just number üks praktikapaik. Mul läks seal küll igati hästi ning vestlesin enamaltjaolt siiski elavatega, aga juba sealviibimine oli kohutavalt raske, kuna surma hõng on lihtsalt niivõrd tajutav. Kummalisel kombel ei tundnud ma seda sugugi siis, kui käisin oma armsat lähedast vaatamas. Kuid praktikapäevil mõistsin, et ei saa sellega hästi hakkama. Ma pole seda julgenud siiani kellelegi tunnistada.
Kui mu juhendaja Annika Laats, imetlusväärne inimene, kes töötab juba mitmeid aastaid hingehoidjana nii Diakooniahaiglas, kui laste onkoloogias, mu praktika lõppedes "Eks ole ilus töö!" õhkas, suutsin kuuldavale tuua vaid "Jah, päris huvitav," ise teades, et valetan.
Seejärel valisin pereteraapia. Töö elavate inimeste (eksistentsiaalses mõttes) väikeste probleemidega on mulle jõukohasem. Kõik lihtsalt ei suuda...
Iga kord ja igal eluhetkel ei suuda ka vaimulikud, nagu võis näha filmist "Matusepäevikud". Eriti siis, kui kõik su ümber hääbub. Kogukond, kirik, üksikisikud, emakeel. Sestap peaks meist igaüks küsima- kes on minu ressurss? Filmis oli hästi tabatud üksinduse laastav mõju psüühikale ja üldisele toimetulekule. Inimlikkus avanes seniavastamata nurga alt. Taevas ja põrgu olid edasi antud ülilihtsate vahenditega. Vaheldumisi. Läbi kirikuõpetajate elude, läbi nende peetud lugematute matuste, läbi väljaöeldud lausefragmentide, läbi loa seda kõike kajastada. Sama habras, kui on sünd ja elu, on ka surm. Asjatundmatul ei ole lihtne teispoolsuse lävepakuga suhestuda. Ja kes saabki olla sel alal asjatundja? Saab ainult uskuda ja loota...

Mul on ikka hullupööra vedanud. Meie pere messengeri tšätis panid kõik mu armsad täna üles pildi oma kodus põleva küünlaga. See oli nii ilus! Küllap on vanaemal palju uudistamist, peaaegu igasse Tallinna ja lähikonna nurka. Muidugi on ta endiselt olemas, lihtsalt teisel viisil ja tunneb siirast rõõmu, et meie, tema kõige-kõige kallimad, hoiame kokku.
See on ilus ühendus. Minu ressurss.


laupäev, 14. september 2019

Otsa-koolist

Sel aastal tähistab oma 100. sünnipäeva G.Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, mille vilistlaste hulka olen minagi 1993.aasta klaveri eriala lõpetajana arvatud. Et möödun Otsa-kooli majast töö tõttu peaaegu igapäevaselt, lähevad vahel ikka mõtted õpingute aegsele elu-olule. Just mõni päev tagasi avastasin õudusega, et mu lõpetamisest on möödunud juba 26 aastat!
Otsa kool oli hoopis teistsugune, kui Muusikakeskkool, kus enne Otsa 5 aastat õppisin. Ja enne Muusikakeskkooli õppisin veel 5 aastat praeguses Reaalkoolis, toonases Tallinna 2.keskkoolis, mis oli neist mõlemast väga totaalselt erinev, ikka selline reaalne suurte klassidega kool.
Aga jah, Otsa-koolis õpitud kahte aastat (läksin otse III kursusele) meenutan suhteliselt helgelt, (seda hoolimata oma keerukate suhetega teismeeast, kus esines eneseleidmise valu ja vaeva keskmisest hulga enam.) Otsa-kool oli eriline eelkõige selle poolest, et see oli tohutult chill. Mitte kedagi ei huvitanud, kas käisid loengutes või mitte, kas harjutasid või mitte, kas su kooliväline aeg möödus soliidselt või mitte. Kui eelmise lause vastused olid eitavad, siis sa lihtsalt ei lõpetanud seda. Eks neid muidumehi, igavesi õppureid, kes päevade viisi kooli ukse ees suitsetasid ja ööde viisi kõrtsus istusid, oli omajagu. Vastutustundlikumad, nagu mina, üritasid ikka ree peal püsida. See ei tähenda muidugi, et ma kõiki loenguid oleksin alatasa külastanud. Oh ei, olin mõõdukalt laisk! Aga harjutasin küll. Suvorkas (ehk Muusikaakadeemia Kaarli ehk endise Suvorovi puiestee õppehoones).
Minu mäletamist oli Otsa-koolis võimatu harjutusklassi saada. Tean üksikuid klaverimängijaid, kes saabusid kooli varavalges, kui mina alles kodus õiglaseund magasin ja harjutasid, kuni vähegi said. Minul õnnestus seal majas harjutada vaid mõned üksikud korrad. Ah, mulle meenub praegu üks hea nali- nimelt avastasin alles teisel õppeaastal, et olin kahte erinevat garderoobitädi (kellelt ühtlasi harjutusklasside võtmeid sai) pidanud üheks ja samaks! Kui nad kord kahekesi minu ees seisid, pidin sõna otseses mõttes kreepsu saama. Kusjuures nad polnud üldse sarnased! Mõtlesin, et vahel on ta lihtsalt virilamas tujus...
Otsa-kooli suureks plussiks oli see, et õpetajad suhtusid õpilastesse, kui täiskasvanuisse- lugupidamisega. Nad ei andnud, vastupidiselt Muusikakeskkooli omadele, isiklikke hinnanguid, ei solvanud, ei tänitanud, ei võtnud ühe või teise suhtes hoiakuid, olid kannatlikud ja mõistvad. Ei ütleks, et oleksin Otsa-kooli ajal olnud õpilase musternäidis, kuid ma ei mäleta sealt ühtegi õpetajat, kes oleks mind isiklikult vihanud. Pigem vastupidi, kõik püüdsid innustada, märgates ja tunnustades mu parimaid külgi. Küll mäletan viha ja tagakiusamist keska-ajast (ehk siis Muusikakeskkoolist).
Naljakas, aga Otsa-koolis oli mul palju küll tuttavaid, kuid päris sõbraks ei saanud neist keegi. (A., kellega koos Otsa tulime, oli mu sõbranna juba Muusikakeskooli päevilt, nii et tema ei lähe arvesse.) Klaveriosakonnas olid sõprussuhted minu tulles juba välja kujunenud. Pooled õppureist olid venekeelsed, nendega oli lisaks keelebarjäär. Teiste erialadega puutusime vähem kokku. Ma ei mäleta, et see mind oleks morjendanud.
Olin Otsa-kooli ajal küll endiselt ebakindel, aga see kool suurendas siiski tunduvalt mu eneseusku, mis eelnevalt oli päris maha tambitud. Tulin- ja mind võeti mõnusasti vastu. Muud pole vajagi, et meenutada seda kooli rõõmu ja tänutundega  ning soovida talle pikka iga.

teisipäev, 10. september 2019

Sügisesed uudised

Tänavu on juba palju lihtsam, sest ma ei pea nii palju taksot sõitma! See lause tähendab seda, et kolmikud on hakanud kojusõiduks senisest märksa enam bussi kasutama. Üks põhjus on see, et nad on juba suuremad, teine aga, et bussiliini, mis otsapidi meie valda siseneb, hakkas teenindama Tallinna linn, kes muutis ühe esimese asjana sõiduajad normaalseks! Nüüd saavad lapsed bussiga koju nii otse koolist, kui peale trenne. Ja mulle jääb vabamalt hingamise aeg!
Päevad on neil pikad. Üheksast kolmeni tõsist tööd. Pluss trennid. Nüüd, mil ma ei pea enam nii palju oma energiat autosõidule kulutama, saan neile õhtupoolikuti rõõmuga kodust toetust pakkuda. Nad vajavad seda väga!
Kirjutan veidi ka trio käesoleva õppeaasta trennivalikutest.
Karl Johann pöördus tagasi kergejõustikku. Teadsin kohe, et see ala sobib talle, aga lubasin eelnevail aastail ka muid trenne katsetada. Sel aastal sattus talle tohutult hea treener ja poiss läheb trenni suure rahuloluga. Veel katsetab ta programmeerimisega. Olen vist eelnevaltki maininud, et Jossi tõmbavad arvutid ning nutisõltuvuski on kerge tekkima. Eelkõige väljendub see närvilises olekut peale arvutikasutamist ja väheses keskendumisvõimes. Samas on selge, et päris ära ei saa ma talt arvutit võtta. Võhikuna tundub mulle, et arvutimaailm on Jossi jaoks valdkond, kus ta arvab end olevat tõeliselt hea. Ja kuna sellises vanuses poisse peab oma tugevuste leidmisel ja arendamisel väga toetama, pöörasin asja tema kasuks, pakkudes programmeerimiskursuse näol kvaliteetset arvutis toimetamise aega. Ta on väga vaimustunud!
Lisann on samuti oma maailmas pakutavast vaimustunud. Tantsupeo-järgne otsus valida trenniks rahvatants on saanud kindlalt teoks ning vähemalt mõttes käivad juba väikesed ettevalmistused 2022. aasta koolinoorte tantsupeoks. Pluss lihtsalt tore olemine toreda õpetaja ja vahvate laste seltsis. Mis sa hing veel ihkad! Ka kunstiringi ootab Lisann suure huviga.
Loviisa läheb koos õega kunstiringi. Trennidega on aga temal veel väike segadus- ta tahaks väga hip-hopi trenni, aga sobiva rühma leidmine pole sugugi nii lihtne, kui võinuks arvata. Peame veidike ka oma kodu asukohaga arvestama, seega pidin päris teises linna servas pakutavad variandid kahjuks välistama. Pühapäeval läheb ta siiski ühte Nõmme trenni kaema. Loodan väga, et ka tema leiab lõpuks enesele meelepärase ja jõukohase ala.
Ma ise? Tahaks tantsida! Tahaks mingit väga ägedat tantsutrenni. Võib olla kohe päris raske. Ma lihtsalt nii hirmsasti armastan tantsida.
Jooksmas, kõndimas ja rattasõidul võiksin muidugi lisaks käia... Homme vist lähengi.

esmaspäev, 9. september 2019

Filtri tee

Kui käisin algklassides, kulges mu koolitee üle (valgusfoorita) Järvevana tee ja edasi mööda Filtri teed bussijaamani, kust sõitsin juba bussiga kesklinna või Nõmmele muusikakooli.
Filtri teel, seal, kus praegu asub staabi- ja sidepataljon, asus toona nõukogude armee sõjaväeosa. See tuli jalgsi läbida.
Bussijaama lähedal oli neil mingi masinapark. Sealtpoolt poolt tulles algas ärevusttekitavam kodutee osa ühe pika valge madala majaga, mille tänavapoolselt küljelt möödudes loendasin alati kaheksateist väikest akent, mille määrdunud ruutudest kumasid sõjamasinate kontuurid. Mööda Filtri teed üles Järvevana poole kõmpides jäi vasakule sõjaväehaigla, paremale aga sigala. Jah, loete õigesti- seal, kus praegu asub Filtri teed Järvevana teega ühendav hiiglaslik liiklussõlm, kasvatasid vene sõdurid sigu! Käisime neid vahel aiaplangu vahelt piilumas. Kui sigu veristati, kostis hele kisa meie majani.
Sõjaväehaiglast möödudes pidin pea maas hoidma. Haigetel sõduritel olid sinised pidžaamad seljas ja millegipärast kõlkusid nad alatasa plangul, mis haigla territooriumi teest eraldas. Seal nad siis suitsetasid ja karjusid minusugustele "devuška, idi sjuda" ning veel midagi, millest ma aru ei saanud. Mõni üksik neist oli liputaja. See tegutses muidugi üksi.
Kui sõjaväeosast vahejuhtumiteta mööda sai, lõpes sõidutee tavasõidukeile tõkkepuuga ja edasi, üle raudtee Järvevana teele sai ainult jala. Tõsi, enne tõkkepuud, seaaia juurest paremale keerates võis sõita kesklinna kalmistu tagumise väravani, aga seal pidi ikkagi ümber pöörama. Teisele poole tõkkepuud, paralleelselt raudteega sõitsid edasi ainult palgiveokid, mis vedasid puitu tselluloosi- ja paberikombinaadi tarvis. Palgiveokid olid suured ja rasked. Et Filtri tee tõuseb üsna järsult mäkke, kippusid need talvel kinni jääma ja tagasi libisema. Ilmselgelt ei liivatatud sel ajal teid nii korralikult, kui praegu. Mind oli karmilt hoiatatud neid autosid kartma. Esialgu polnud Filtri teel kõnniteidki, võisin ju karta, kuid autode vahel pidin ukerdama ikkagi.
Tõkkepuu juures oli üks vahva pisike majake, mille sees istus valvur. Tema tõstis auto tulles puu üles ja andis autojuhile mingi allkirja (või oli see vastupidi?). Oi, see tundus vahva amet! Tahtsin suureks saades tingimata sellises väikeses majakeses valvur olla!
Minul tuli aga järgnevalt ületada raudtee. See asetses kahes järgus- esimest, madalamat rööpapaari mööda sõelusid tslluloosi-ja paberikombinaadi kaubavagunid. Kõrgemal asusid aga reisi-ja kaugele sõitvate kaubarongide rööpad. Kui alumised rongid sõitsid üliaeglaselt, siis ülemiste suhtes pidi olema väga ettevaatlik- rongid võisid vabalt tulla mõlemalt poolt ja kihutada ülisuurel kiirusel. Minu lapsepõlve jooksul ei jätnud sinna elu mitte ükski inimene, kuigi raudteeületuskohal polnud ainsatki tähelepanu juhtivat silti ega takistust. Õigupoolest oli palju ohtlikum alumine rong, mis vahel lihtsalt tee peal ees seisis ja millest tuli tee jätkamiseks üle ronida. Vagunite ühenduskohast. Kartsin hullult, et rong hakkab just siis liikuma, kui ma seal parasjagu ronin.
Mul on siiani rongide suhtes hirm ja aukartus. Näen neid vahel unes.
Kui nüüd uuesti kujutlustes Filtri mäest alla bussijaama poole minna, oli peale sõjaväehaiglat ja enne masinaparki plankude taga kaks imelikku tiiki. Ühele neist oli mugavam läheneda- seal oli vist isegi aiaauk.
Mäletan, et ükskord sattusin oma naabri, Paedi-poisiga, üheskoos koju minema. Ta on sama vana, kui mina. Oli tunnistuste saamise päev. Minu tunnistus oli viks ja viisakas, tema omal ilutsesid aga puha kahed-kolmed. Selgus, et ta ei tahaks sellega hästi koju minna. Panin ette tunnistus tiiki visata. Viskaski. Aga siis jõudis talle kohale, et see pole mingi lahendus. Vaat et hakkab nutma! Olin taaskord hea nõuga abiks ja koukisime tunnistuse üheskoos jälle tiigist välja. Siis oli sellest muidugi järgi vaid tilkuv ja rebenenud paberilipakas...
Sellesama tiigi vastas oli tore mägi, kus kasvasid suured paplid. Vene poisid olid endale sinna hullult ägeda kiige teinud- hüppad mäe pealt kaksiratsi kiigepulgale ja vuhised teiselt poolt kõrgele-kõrgele. Meie saime ainult salaja kiikuda, siis kui neid parasjagu näha ei olnud. Nad lubasid meile ühtlugu tappa anda. Üks poiss, Aljoša, oli eriti tige.
Tänapäeva vanemad ei lubaks lapsel mööda toonast Filtri teed mitte sammugi üksi astuda. Mina pidin ka tegelikult Estonia juurest telefoniputkast helistama, kui pimeda peale jäin. Vanemad tulid mulle siis bussijaama vastu. Valges tuli mul aga üksi hakkama saada.
Kõige hirmsama osa tavaliselt jooksin.

pühapäev, 8. september 2019

Ümberhäälestumine

Sajab.
Istun kodusel verandal ja vaatan männiokastega kaetud muruvaipa. Märg.
Tegelikult peaksin olema hoopis Naissaarel. Täna on Neitsi Maarja sündimise püha ja just sel päeval on mul traditsioon matkates suvega hüvasti jätta. Alati Naissaarel, mere ääres.
Sel aastal läks teisiti. Ma jäin SEB sügisjooksu tõttu laevalt maha!
Laev väljus Lennusadamast. Uurisin pikalt jooksu trajektoori ja otsustasin, et kõige valutum on Lennusadamale läheneda Sõle tänava kaudu. Sel juhul jäi teele vaid üks jooksuraja ületus. Varusin piisavalt aega, olles täiesti kindel, järk-järgult lubatakse ikka autosid üle. Nunne tänava otsas Balti jaama juures lubatakse alati, olen seda teed aastaid SEB jooksupäeval kirikusse sõites kasutanud. Aga Sõles, näe ei lubatud!
Imelik tunne on, kui plaanid korraga sinust olenemata kardinaalselt muutuvad. Seetõttu on mul täna kummaline ennast ka Ussimaarjapäevaga seostada. Vajan selleks üle mere kilukarbivaadet, punavaid  kibuvitsapõõsaid, loksuvaid laineid ja üksindust.
Sel korral tuli suvi vaid riivamisi. Ma ei kasvanud temaga kokku, ei käinud käsikäes mööda heinamaid ega kihutanud sumedas ööpimeduses krabisevat kruusateed mööda kuud peegeldava mere poole. Meie sõrmed puutusid vaevu kokku. 
Mõnel üksikul päeval tundsime siiski suvega suuremat lähedust. Aga see oli vaid hetkeks. Ei, võibolla siiski tunniks-paariks? Igatahes sõprust sellest ei kasvanud. Seetõttu oli ka kerge lahti lasta. Ta libises mu käest ja kadus lihtsalt öhe. Sõnagi lausumata. 
Võibolla sellepärast ma ei jõudnudki Naissaarele, et mul ei olnud suvele midagi öelda. Ega tal mulle. See suvi oli nagu mõni hea tuttav, kellest väga lugu pead ja kellega vahel toredale jutusoonele satud ning lahkudes viipad, et näeme-räägime jälle, ise teades, et see ei juhtu kunagi. Mulle meenub küll sääraseid sümpaatseid inimesi, kellega suhtlemisest mingil imelikul põhjusel sõprust ei kasva.
Sajab. Ei tea, kas Naissaarel ka? See liivarand seal... on kindlasti udune. Kilukarbivaadet pole paista. Liiv on märg, istuda ei kannata. Tasapisi poeb külm kontide vahele.
Lähen tuppa. Tunnen korraks, et tegelikult saab kõik toimuda ka siin. Neitsi sünd ja suve lõpp. Aga juba libiseb ka see tunne mul käest, jättes veel hetkeks maha õhkõrna aimduse niiskest ja soolasest meretuulest... kuni kaob seegi...

8.09.2019, traditsioonilisel suvega hüvastijätmise päeval, sel korral olude sunnil teisel pool vett.


laupäev, 7. september 2019

Tasakaalustatud toitumine 3

Esimesed kaks osa sellest rubriigist kirjutasin detsembris 2018. Järgnes peaaegu kolmveerand-aastane paus. Nüüd tunnen, et mul on antud loo kohta veel üht-teist öelda.
Jaanuaris ei juhtunud veel midagi. Feilisin täiega, kui kõnekasutuses kolmikuid jäljendada. Et asi arusaadavam oleks, lisan, et tol hetkel kandsin endaga kaasas umbes kuut lisakilo, millest soovisin kogu hingest vabaneda. Täielik valmisolek kaalukaotuse nimel tegutsema hakata tekkis paastuaja algul, 6.märtsil.
Nüüdseks tean kui raske on vabaneda igast me turjal olevast lisakilost ja kui vähe aitab siin pelgalt unistamine ja plaanide seadmine. Päriselt aitab vaid karm ja konkreetne tegutsemine.
Teadsin juba varasemast ajast, et mulle sobib Fitlap'i poolt pakutav toitumiskava. Seda lihtsal põhjusel- kõht ei jää kunagi tühjaks. Talun näljatunnet ülikehvasti, kuna mu veresuhkur kipub tühja kõhu korral ülimadalale kukkuma, tekitades pearingluse, minestustunde ja keskendumisraskused. Et aga regulaarse, korraliku toitumisega maha võtta, peab teadma mõningaid nippe, mida see toitumiskava hoolikalt arvestab. Kuna need nipid on mul ilusti peas, st.teoorias olen tugev, siis sel korral ma endale uut plaani ei tellinudki. Mul on kunagisest ajast välja prinditud kümme lehekülge lemmikretsepte, mida nüüdki kasutasin või millele vähemalt toetusin. Sellest piisas.
Minu kuus ülekilo kadusid umbes kahe kuuga. Aeglasemalt, kui arvasin, kuid siiski järjekindlalt. Kehal on vaja uue numbriga harjuda, seetõttu tekivadki vahepeal seisakud. Samuti tuli endale andestada mõningaid patustamisi ja kõigest hoolimata edasi rühkida.
Maikuus olin seatud eesmärgi saavutanud.
Kõrvalseisjad pidavat kehakaalu muutust märkama alates viiest kilost. Mina täheldasin juba varasemat märkamist. Huvitav, et mehed ütlesid pigem, et "sa oled nii väikseks jäänud", naised kasutasid rohkem "mahavõtmise" sõna. Enamus mu sõpradest tundis mu üle rõõmu ja väljendas tunnustust (see oli raske, seetõttu läks tunnustus igati asja ette). Mõni üksik üritas mind torte ja kooke sööma meelitada ja üks inimene arvas mul olevat toitumishäire.
Et soovitud kaalus püsida, peab tasakaalustatud toitumine olema elustiil. Suve jooksul tuli mul ette mitmeid vääratusi. Eelkõige leian probleemi peituvat liiga suurtes toidukogustes, mida kokku ostetakse, eriti, kui on oodata külalisi. Mina isiklikult ei talu oma koduses külmkapis mingeid peojärgseid toidu ülejääke! Lookas lauad kuuluvad pigem nõuka-aega, kui kallitele külalistele sooviti näidata, et "meil jagub". Praegu jagub ju kõigil, aga peab siis seda kõike ühel toidukorral tarbima, eriti õhtul? Või järgnevail päevadel, kui tahaks juba uusi maitseid...
Tunnen end ülekilodeta paremini- kohe palju noorema ja kaunimana. Mulle meeldib see inimene, kes peeglist vastu vaatab. Aga kuna teema on tundlik, rõhutan igaks juhuks veelkord- see jutt käib ainult minu mõtetest ja tunnetest, ma ei võrdle ennast kellegagi ega eelda, et kõik peaksid minu moodi mõtlema või tundma.
Mulle oli see saavutus väga-väga oluline. Seega- olen tubli.

reede, 6. september 2019

Taasavastatud tugitool

Seoses uue, Elisaga sõlmitud internetipaketiga, kadus me maja teisel korrusel igasugune internetiühendus. Et olin harjunud paljusid oma arvutitöid tegema enne magamaminekut ja otse voodist, olin esialgu ülimalt häiritud, et mitte öelda vihane. Tasapisi sai aga ratsionaalne ajupoolkera jälle ohjad enese kätte.
Lülitame alati telefonid, IPadid ja muud vidinad ööseks välja. Kontrollin seda igapäevaselt. Laste nutiseadmete koht on ühes toredas nurgas esimesel korrusel. Või kabinetis minu lukuga kapis. Mitte mingil juhul magamistoas, liiatigi veel öökapil pea lähedal! (Ääremärkusena lisan, et kahetsusväärselt paljud trio meil ööbivatest sõpradest asetavad telefoni ööseks justnimelt padja kõrvale, kuid kõik on siiani allunud mu selgitusele meie kodukorra kohta ja lülitanud oma seadme vähemalt uneajaks välja.)
Ma ise tahtsin aga ikkagi arvutiga magamistuppa ronida! Tegin seal vahel mitu tundi tööd või surfasin niisama netis. Ja pärast magasin sealsamas- jah, seadmed olid muidugi välja lülitatud, kuid tihtilugu otse mu kõrval laadimas. Mitte eriti tervislik, arvan praegu.
Elisa võttis jõuga kogu minu mõnu. Õnneks taipasin õige pea, et see oli ainus viis muutuse sisseviimiseks ja tobeda harjumuse põrmustamiseks. Ma ei olnud varem tähelegi pannud, kui mugav tugitool mu elutoas lihtsalt asju kogub. Ja kui ilus vaade sellel tugitoolil istudes üle toalillede mu aeda avaneb, kui see seljaga teleka poole keerata (mida nagunii meie perest keegi ei vaata). Ma poleks eales osanud ette kujutada, millist mõnu võib tunda, kui asetada õlgadele villane pleed, võtta kätte raamat (noh, vahel siiski ka arvuti, nagu näiteks praegu), kuulata õues keerutavat tuult ja aknaruudule trummeldavat vihmasabiat ning rüübata suurest kruusist lonkshaaval kuuma teed.
Nii tore, et Elisa enam teisele korrusele ei levi!

Imelised inimesed

Maailm on täis imelisi inimesi!
Põhjus, miks ma nii paikapanevat lauset täna nii südamest hõikan, on see, et olin mitmeil rindel suures hädas. Einoh, kas just kõikide meelest "suures", on muidugi iseasi, aga minu jaoks varises ikka maailm osaliselt lausa kokku.
Asi algas üleeile õhtul, kui valmistusin võtma oma tavapärast magamamineku-eelset dušši, aga selgus, et sooja vett polegi. Hommikul polnud olukord muutunud. Süda aimas halba.
Ma üldiselt väldin me katlaruumis asetsevate paakide üksipulgi uurimist. Need on hirmuäratavalt targad masinad, mis toimetavad omasoodu. Nüüd aga lihtsalt pidin nendega tutvust tegema ja üks neist hüppas mulle oma julge tervitusega eriti silma- ta laubal ilutses säravpunane hüüumärk ja vilkus mingi imelik tähtede kombinatsioon. Nii tark ma ikka olen, et adun punase tule korral ohtu, riket ja vajadust kohese sekkumise järele. Aga kuna mul polnud aimugi, mis paagiga sellesinase näol parasjagu tegu, lõi põlvist nõrgaks kahtlus võimalikust gaasilekkest, juhul, kui see on gaasikatel- tean nimelt majas olevat gaasikütte ja olen isiklikult sõlminud lepingu ka firmaga Eesti Gaas.
See oli gaasikatel. Aga ei olnud gaasileke.
Niisiis, esimene imeline inimene, kes minuga vestles, vesteldes rahulikuks jäi ja ka minusse rahu ja lootuse sisendas, oli armas vene aktsendiga vanem mees. Valisin värisevi käsi algul vale, siis aga juhatamise peale õige telefoninumbri (sest tean nüüd une pealt, et ega kõik firmad ei tegele seesuguste kateldega!), see tore mees kuulas mu kenasti ära, tuli kohale, tegi kindlaks, et üks jupp, mille nimi mul kahjuks praegu meeles pole ja mis ilmselt ka enamikule teist midagi ei ütle, on läbi ning pani ette see välja vahetada. Või siis uus katel osta, mis polevat ka paha mõte. Katel on lihtsalt tuhatkond eurot kallim, kui jupp, mis on niigi mitusada. Mina, kes ma kujutlesin juba vaimusilmas karmi talve trioga ühes toas elektriradika kõrval külitades ja tänasin mõttes Jumalat, et ma vähemalt Muhus ei lasknud pliiti välja lõhkuda- juhuks, kui peame pagulusse minema- tundsin ülevoolavat tänutunnet, et tema teeb ja tema vastutab. Kui selgus, et lausa lähipäevil, oli mure murtud. Üksi pole, üksi pole keeegi... laulsin mõttes laulupeost kummitama jäänud viisijuppi.
Lisan, et seesugused läbiminevad jupid ja kaadervärgid on minu meelest üksikule naisele kõige suuremaks katsumuseks. Lugesin just Margus Punabi artiklit, milles ta möönab, et tänapäeva mehe muutumine intellektuaalseks pehmoks on pöördumatu protsess, millest pole pääsu. Ometi usun, et küllap oleks isegi tollesama intellektuaalse pehmoga veidi enam turvatunnet- kaks pead on ikka kaks pead! :)

Aga see pole veel kõik. minu kohtumine teise imelise inimesega leidis aset täna hommikul. Selgus, et mulle oli üle kandmata ühe ammuse kontserdi tasu. Veel selgus, et arvet selle kontserdi eest (ja üldse kõiki tulevasi arveid) saab esitada vaid läbi arved.ee keskkonna. Misjärel selgus, et too arvete keskkond ei tunnista minu ID kaarti. Misjärel ma üritasin ise tuvastada viga, mille tulemusel mu arvuti enam mind ennast ei tunnistanud, mille tulemusel pidi uuendama kõike, alates Apple id-st ja lõpetades maiteamillega, mille tulemusel mulle lõpuks lihtsalt nutt peale tuli. Helistasin värisevi käsi Id toe telefoninumbril ja mulle vastas tema- maailma kõige rahulikum ja osavõtlikum mees. Mees, kes kuulas turtsatamata mu mure ära, mees, kes juhendas mind rahulikult ning veenvalt kopeerima tekste ja numbrikombinatsioone mingitesse toredatesse terminalidesse, avama erinevaid aknaid ja brausereid ja lehitsejaid. Mul oli täiesti ükskõik, mida teen- peamine oli, et ta toru ära ei paneks! Ja kui lõpuks jäi vaid restart, ütles ta, et "kui te ikka sisse ei saa, helistage tagasi, me ei lõpeta enne, kui probleem on lahendatud": Kuidas on võimalik nii lahke olla? (Muide, ma helistasingi tagasi- süsteem tahtis mingit PIN-i, tuli välja, et tegu on ID kaardi PIN1-ga). Ühesõnaga, see mees oli ime!

Aga see pole veel kõik. Kogu selle aja oli mulle toeks sellesama suure kontsertorganisatsiooni raamatupidaja, kellele pidin tollesama ülalmainitud arve tollesama ülalmainitud keskkonna kaudu esitama ja keda nimetan rõõmuga kolmandaks imeliseks inimeseks. Ka tema peaks olema ametilt hoopis psühholoog! Toetavad laused nagu "ma saan väga hästi aru" või "jaa, ka mina olen sellises olukorras olnud" või "mida me võiksime veel proovida?" või "alustame nüüd rahulikult otsast peale" annavad elujõudu ning taandavad enesesüüdistused tavapärasest märksa madalamale. Tema kõne "nüüd on te arve mul lõpuks käes!" oli tekitas kiitusega õpingute lõpetamise tunde. Olin vahepeal juba mõelnud sellest rahast loobumisele...

Neljas imeline inimene  on Helis, kes helistas täpselt õigel ajal, minu hulluse tipul. Ta kuulas mind ära ja ütles "need kõik on ju lahendatavad probleemid, pane see arvuti nüüd nii tunniks ajaks ära ja oota, kuni Nils helistab." Seda lauset korrutas ta mitu korda, sest mina jõllitasin oma kokkujooksnud ekraani jonnakalt edasi, otsekui saaks seal pilgu teravusega miskit muuta. Mul läheb alati aega, et letargiast välja tulla.
Kui viies imeline inimene , Helise kihlatu Nils, mulle helistas, olid enamus mu probleemidest juba tänu esimesele, teisele, kolmandale ja neljandale imelisele ińimesele lahenenud. Ometi aitas ka tema lause "see on jah tüütu, kui sellised asjad juhtuvad" veelkord kaasa tõdemusele, et me ei pea olema täiuslikud. Me ei pea kõike oskama. Me võime olla abitud. Meil on õigus küsida abi. Meid ei peeta lolliks. Meid aidatakse. Meiega käitutakse hästi.
Teate, kõige selle vastu on minevikus minuga käitumisel eksitud! Sellepärast olengi mõningais teemades siiani säärane...

kolmapäev, 4. september 2019

Tema

Ma nägin teda täna öösel unes. Ta oli tumepruunide juustega ja mõnepäevasesse habemesse kasvanud, mistõttu mõjus veidi karuselt. Seljas oli tal tumedat tooni jakk, mille all umbes sama värvi polosärk. Ta astus mulle pisut liiga lähedale. Olen harjunud olema ettevaatlik ja kahtlustav, seega põrkasin instinktiivselt veidike tagasi. Aga ta silmad naersid. Naersid nii, et silmanurkadesse tekkisid imepeenikesed naerukurrud. Halval inimesel ei saa olla nii naeratavaid silmi, ega ju? Ütlesin, et ta oli väheke karvane. Jaa, habe tahtnuks tõesti pügada. Aga ta hambad- need olid säravvalged!
Jeerum, mõtlesin algul, kangestunult nagu pulk.
Noh???, tärkas seejärel uudishimu. Kaua me siis sedaviisi seisame, mul süda kurku tagumas...
Siis vaatasin juba ise pisut provotseerival pilgul otse ta sädemeid pilduvaisse silmadesse.
Ja ta tuli... (ah, ärge küsige siinkohal miks, loomulikult tahtis ta mind suudelda, see oli kohutavalt romantiline hetk) ... ja minu äratuskell hakkas plärinal helisema.
Nagu ikka. Kell 7.17.
Vähemalt olen teda nüüd näinud.
Tunnen ära küll...

esmaspäev, 2. september 2019

Mõned tarkusepäeva-järgsed mõtted

Taaskord on alanud kool. Minugi trio läks täna, gladioolid käes, aktusele. Neljas aasta.
Päevas oli ilu ja meeleliigutust. Nagu ikka sellesse kooli tulles ja sellest minnes. Kuum ilm pöördus pärastlõunal ohjeldamatuks paduvihmaks. Seegi oli nagu etendus.
Sel sügisel olen kuidagi rahulikum. Hüplikust suvest hoolimata tunnen end puhanuna ja suutlikuna võtma selle kamba eest täit vastutust. Jalge all tundub olevat kindel pind. Kas vaid näiline, näitab aeg.
Ma ise sel aastal suurt ei õpi. Tõsi, ühel päeval kuus hakkan käima supervisioonis, et saada veelgi paremaks ja usaldusväärsemaks terapeudiks, kuid võrreldes möödunud kolme aasta õpingutega on see lihtsalt köömes!
Seda enam kavatsen olemas olla trio jaoks. Neile hakkab vaikselt ligi hiilima eelteisme-iga. Tujud vahelduvad, üha enam on vaja iseseisvust, kuid paradoksaalsel kombel samavõrra ka lähedust ja toetust. Kinnitust.
Muidugi vaidleme ja võitleme endiselt praktiliselt iga päev nutiseadmete kasutusaja üle, mis on nende meelest liiga lühike, minu arvates aga ülemäära pikk. Üldjoontes jäävad loomulikult minu selgitused peale. Teisalt pean aga tunnistama ka arvukaid enese ülekavaldamisi, misjärel olen olnud solvunud ja vihane ning rakendanud ekraanikeelde. Ei ole lihtne end rahulikult ja väärikalt maksma panna!
Tihtilugu mõtlen, kas ehk olen liiga range ema. Mu tuttavate seas on mitmeid, kes absoluutselt ei muretse eelmainitud nutisõltuvuse või teise minu meelest sama hullu asja, suhkrusõltuvuse või laiemalt määratledes ühekülgse toitumise üle. Jah, ka minu lapsed sööksid silmagi pilgutamata ainult valget jahu (loe: saia ja makaroni) ja ohtralt maiustusi, kui neile seda vaid võimaldaksin. Aga mina ei osta paljusid sääraseid asju üldse kojugi! Olen hullu moodi "võimelnud", tehes söödavaks salateid ja juurvilju. Jah, muidugi ebaõnnestun vahel, kuuldes tuttavat "mulle ei maitse see"- lauset. Ja kuna toiduvalmistamine pole kaugeltki mu hobi number üks, oleks siinkohal väga lihtne loobuda. Aga ma ei tee seda , sest tean, et laon praegu vundamenti, mille tugevus võib avalduda alles mõnekümne aasta pärast. Laste tervises siis...
Pean lihtsalt arvestama, et kõik ei mõtle nagu mina. Võibolla lõbus "las minna" polegi ebatervislikum? Ühistel olemistel tundun mina kindlasti tüütum, kui need "las minna"- tüübid :) Aga teen siiski oma südame järgi.
Paljudel mu sõpradel-tuttavatel on ehk raske mõista, miks pean üha vajalikumaks iseenesega olemise aega, lülitades aeg-ajalt koguni telefoni hääletule režiimile, et keegi mind ei eksitaks. Ma ei osanudki siiani päris täpselt vastata, miks see õigupoolest vajalik on, (peale selle, et olen tihtilugu peale päevatoimetusi lihtsalt tohutult väsinud). Vastus tuli tänasel kooliaktusel. "Eelkõige peame õppima kahte asja- tundma iseennast ja Jumalat." Kumbagi ei saa teha lärmi ja jutuvada sees. Et aga laste juttu pole kuidagi võimalik summutada, tuleb seda teha muu arvelt. Kannatajaiks ongi siinkohal sõbrad-tuttavad. Kõige lähedasemate jaoks neist leian siiski alati aega.
Siinkohal peatun jälle ühe oma "kasvukoha" juures. Olen nimelt oma ruumi suhtes väga tundlik. Püüan ikka ja jälle ühest ja teisest küljest analüüsida, miks see nii on, miks õigupoolest üldse saab mu isiklikku ruumi "sisse sõita" ning miks seda nii valulikult tajun, kui see juhtub. (Ja seda juhtub ikka ja jälle!). Juured on ilmselt, nagu kõige muugagi, sügaval lapsepõlves, kuid kindlasti ka pikas perioodis, mil võimaldasin oma vajadustest ja ootustest "üle sõita" lähedasel inimesel. Olen hilise küpsemisega ja ka piire seadma õppisin üsna hiljuti.
Kuid nagu üks mu (piiriteadlik) sõbranna mainis, et suhtlus on siiski kahepoolne ning ärgu ma unustagu, et mõne jaoks peabki oma piire korduvalt kehtestama, kui ei taha suhtlemist katkestada. Nad lihtsalt ei tajugi teiste piire! Vaat seda korduvat kehtestamist, ilma närvimineku ja pildilt kadumiseta, ma veel hästi ei oska.
Järgnevalt kavatsen kirjutada oma teistestki "kasvukohtadest"...