reede, 24. august 2018

Mõttemäng

Augusti lõpul on saarel juba üsna vaikne. Oleme teinud trioga igal päeval jalgrattaringi ning kujutage ette- eile ei kohanud me sel tiirul hingelistki! Mängime vahel mõttega, mis oleks, kui elaksimegi päriselt siin. Ka sügisvihmade ja lumetuiskudega. Pikkadel kottpimedatel õhtutel. Harjumuspärasest tunduvalt külmemas toas, ahjukütmine päeva eluliselt vajalikuks osaks.
Küllap elab enamus kohalikke lapsi aastaringselt just sedaviisi!
Triot see julge mõte ei kohuta. Küll aga mind.
Eelkõige juurdlen selle üle, millised oleksid minu ja laste omavahelised suhted. Siin, väikeses talus tekivad pinged eelkõige just olme pinnalt. Ühe lohakus on kõigile hästi paista. Kui abikäsi külge ei lööda, jääb osa vajalikke töid tegemata. Puhtusel on veidi teine tähendus. Ja ajal.
Jah, päriselu siin nõuaks tohutut harjumist ja harjutamist. Võimalik, et ma ei harjukski. Tahaks talveks isesoojenevasse tuppa, samuti vanni, tööle, teatrisse. Muide, siin elades ei teeniks ma oma erialadel sentigi!
Samas lõpetaksin kindlasti poole kiiremini oma igikestva remondi. Teeksin lastele poole tihedamini kodust toitu. Oleksin vähem enesekriitiline ja ei püüdleks nii visalt täiuslikkuse poole. Lööksin rohkem käega.
Ah, olgu nagu on! Ei saa minust praegu talunaist! Kardan ikka päris tõsiselt, et ei saa hakkama. Ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Aju on aastatega nii seatud, et linnaelu harjumuspärane närvilisus tundub rahustavam.
Õnneks jääb mulle teadmine, et suvel on siinsest paremat paika võimatu ette kujutada...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar