teisipäev, 13. veebruar 2018

See talv...

... on hoopis teistsugune.
Sel talvel tunnen korraga, et olen saanud tugevaks. Olen saanud korraga nii tugevaks, et julgen rääkida isegi nõrkusest! Ning naerda kogu heliredeli ulatuses.
Kui see pagana H. poleks mu ellu tulnud, ah, ega ma siis ei olekski, käed puusas, üle oma naiselikkuse läve suutnud astuda. Oleksin juba ammu enne lävepakuni jõudmist iseenese seelikusabasse takerdunud, silmad maha löönud ja tagatuppa taandunud.
Kuna aga see pagana H. oli mu niigi hajevil pea korralikult sassi ajanud, tundus mõneti hea jälle kogu eheduses olemas olla. Muidugi kandis see pagana H. kõiki neid omadusi, millest peaksin neljakümnendates eluaastates naisena nagu katkust hoiduma, ometi suutis just see pagana H. läbi kujutletavate guaššvärvide, mida ta lõdva käega mööda mu olevikku laiali plätserdas, tekitada mu teele värvilaigulise visiooni, millest ma enam sammugi ei tagane, mis ei sea eeltingimuseks raudtugev olemist, vaid mis keskendub pigeb arguse ja julguse dilemmale. Edasi või tagasikäigule. Reetlik värvine jäljerida näitamas tema enda valiku suunda, mis polegi enam oluline ja on üpris hõlpsasti mahapestav...
Meie elus juhtub palju asju otsekui kogemata. Hiljem mõistame- kui enne hukka ei mõista- miks. See mõistulugu meenutagu mulle aga  lauselõiku, mis viimasest jutlusest väga meelima hakkas: "kui ma ka iga kord haiget saaksin, ei loobuks ma armastamast, sest sellega salgaksin lausa kaks kolmandikku iseendast." Kuigi  “kui” muudab selle lause täiesti tingimuslikuks, kätkemata endast piiskagi absoluutset paikapidavust, tundub mulle üha sagedamini, et paljud inimesed ongi iseendast igaks juhuks vaid kolmandiku alles jätnud...

Ahjaa- kui mu lähisugulane H. oli selle pagana H. kaela kahekorra käänanud ja ta pea lipuna ta enese majakorstnat kaunistas, läksin vaikselt räästa alla ja sosistasin "aitäh". Ülalt kostus vaid kolinat...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar