laupäev, 15. juuli 2017

Pilved

Ikkagi on mul liiga vähe aega pilvi vaadelda!
Eile lõi punetav läänetaevas oma iluga mind vaat et oimetuks, kui värvipurgiga või lihvijaga või millega iganes lõõtsutades majanurga tagant välja tormasin, niisked salgud silmisse takerdumas ning kalosside alt väljaturritamas porised murutuustakud.
Muhus kaotan igasuguse daamilikkuse!
Peaksin oma äsjavärvitud verandalt väärikalt välja astuma, seljas maani lillemustriline suvekleit, jalas sobivas toonis kõrged lahtised kingad ning käes pokaal kerge mulliga roosat veini, mille Keegi just äsja on välja kallanud. Peaksin graatsiliselt päevitustooli langema, silmad sulgema ja sõõmukese rüübet maitsma, seejärel kuulatama... Tuhandepäine linnukoor rõkkab mu enese õues, räästa all sekundeerivad hoolsa ema poolt priskekssöödetud pääsupojad, kel varsti ehk aeg esmaseks tiivasirutuseks. Kuskagil kaugemal kruuksatab sookurg- tema häälest aimdub tundmatut traagikat ning põllult kostab kuue möödaratsutava hobuse summutatud kabjaplaginat.
Nüüd peaksin avama silmad. Aeglaselt ja väärikalt.
Keegi seisaks mu ees ja viipaks taevasse. Pilv puude kohal ripuks kui hiigel-õhupall (samasugune, kui tänasel koduteel märgatu). Selja taga oleksid seevastu vaid mingid õhkõrnad kribalad. Laia joonega purjetaks õhupalli suunas tumedama kõhualusega isend. Ega sa mulle siin vihma kavatse tuua!
Taamal põlluveerel puulatvade kohal moodustuks aga kaunis rida peenekoelist pilvepitsi.
Vaat see oleks seisund, mida vajaksin.
Koos Kellegagi, keda vajaksin.
Või siis... kasvõi üksipäini.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar