pühapäev, 14. veebruar 2016

Saun

Meie Imago teraapia juhendaja, kaunis daam ja ülivinge terapeut Ameerikast, esitas meile ühes vestlusringis justkui muuseas jahmatava küsimuse: "Kas keegi tahaks minuga homme Raua sauna tulla?"
Meie, kaheksa õpihimulise eesti tulevase Imago-terapeudi ridades võttis maad täielik vaikus.
"Are you sure..." alustas keegi köhatades.
"Ma ei soovitaks," täiendas teine.
"Muide... City Spa on ka täitsa hea," piiksatas kolmas.
Meie laitmatu juhendaja pilgutas kiiresti oma pikki tihedaid ripsmeid.
"Ma ei taha mingit City Spaad," teatas ta resoluutselt, "tahan sellist sauna nagu oli Venemaal! See oli nii lihtne ja ehe!"
Kanäe, mõtisklesin mina.
Olen Raua saunas käinud küll- ainult et see oli, ee... nii aastat kolmkümmend viis tagasi. Millegipärast oli tol suvel (mõneks kuuks?) kodus soe vesi kinni keeratud ja kappasime emaga pesemisvõimalust otsides mööda linna. Veerenni saunas oli remont. Tulbi oma oli suletud. Rauasse saime. Ma ei mäleta tollest käigust eriti midagi, aga maja ise on sest päevast alates hästi meeles! Kas ma sinna uuesti siseneksin, on eriküsimus.
Mul on nimelt ühissaunaga päris mitmeid lapsepõlvemälestusi, noh, mitte just kõige helgemaid...
Kadrina saunas tuli olude sunnil käia enam kui üks kord. Kadrina on nimelt selline pull koht, kus keskküttega kortermajades puudub siiani soojaveetorustik! Kui suur boiler olemas, saab dushi all käia küll- vanaemal see aga seitsmekümnendate lõpus millegipärast puudus.
Niisiis võtsime kord nädalas ette hirmuäratava teekonna aleviku ühissauna. Mainin igaks juhuks ära, et hirmu tundsin küll ainult mina. Aga minu käest ei küsinud keegi- laps tuli ju puhtaks saada! Kadrina saunast meenuvad mulle eranditult kohutavalt vanad ja kohutavalt paksud tädid. (Vahemärkusena lisan, et ka Helisel, kel samuti olevat õnnestunud (oluliselt hiljem!) kõnealust asutust külastada, on meeles vaid vanad tädid, kes "tissi üle õla viskasid ning vahuse nuustikuga rinnaalust nühkisid"). Kuna inimese keha ei kuulu mu praeguse vanuse ja arusaamade juures enam kritiseerimise alla, samuti on ilumeeles toimunud teatud korrektiivid ning lisaks olen täna veendunud, et tegelikult viibis neil õhtuil saunas ka nooremaid ning kõhnemaid isendeid, usun end nõndaviisi mäletavat võõrasse ning intiimsesse keskkonda sattumise trauma tõttu, milleks ma sugugi valmis ei olnud ning mida keegi minuga ei arutanud.
Saun algas logudest kappidest, mille ette kuivatajad vanu ajalehti viskasid, et neil jalgupidi peal trampida- enne kui kingad jalga sai. Kapid olid kitsad, seetõttu kartsin tohutult, et kellegi paljas kere mind riietumise ajal kogemata riivab. Pesuruumi pääsemine oli juba väike võit- kuid mitte kauaks. Tollal olid käigus ühiskasutuses kausid, mida vaheldumisi kuumast ja külmast kraanist keerates täideti. Ka pead pesti samades kaussides ja selga paluti nühkida naabril. Lõpuks lajatati kausitäis pesuveega enesele selga ning oma osa said ka kõrvalseisjad- kaasa arvatud mina. Tundsin õõvastusega, kuidas võõras vesi mööda ümber mu varvaste keerutas.
Saunalava oli suur ja kivist. Mõni oli pesukausi leiliruumi kaasa vedanud ja leotas selles oma jalgu. Teine vihtles nii isukalt, et mõni leht ka minu ihul maandus ja uue minitrauma põhjustas. Laval vahendati ka külauudiseid, mis pidurdas oluliselt vanaema tegutsemiskiirust ja pikendas mu niigi talumatut piina.
Muide, kõige hullemad olid taluda inimeste varbad. Vaat see on mu "kiiks" tänapäevani! Paksud kollased seestunud küüned, valedest jalanõudest puseriti või pealekuti hoidvad varbad ning valged, lõhenevad kannanahad rääkisid ehk tollal rohkem nõukogude naise raskest elust ja kasinatest ravivõimalustest, kuid ajavad siiani "kananaha" ihule. Teate, ma vaatan alati paljaid või sandaalides varbaid! Hoolitsetud, ilusa pediküüriga jalad rahustavad...
Muide, ka tänapäeva lapsed on võõraste alasti inimeste suhtes tundlikud. Käisime ükskord Nõmme ujulas. Saunas palus üks vana tädi mul oma selg puhtaks nühkida. Võin kergendusega öelda, et minul ei olnud sellega enam mingit probleemi- aitasin inimest lahke meelega. Siis aga märkasin enda kõrval seisvat Loviisat. Ta silmad olid õudusest pärani ning poolavatud suu allapoole krampis. Oli see vast vaatepilt!
"Miks sina pidid selle tädi selga pesema?" nõudis ta riietusruumis.
Seletasin kuis oskasin. Noh, et vanasti oli nii kombeks ja...
Tegelikult arvan täna, et iga inimene on ilus just seesugusena nagu ta on. Armid, kumerused ja muud "puudused" on ju vaid märgid käidud eluteest- nii hästi või halvasti, kui seda on osatud. Kõik pole ka enda teha.
Öeldakse,et keha on vaimu tempel. Lisaksin, et alla anda ei tasu- aga üleliia põdeda samuti mitte!
Lõpetuseks- ma ei teagi, kas meie juhendaja käis Raua saunas ära. Ja kui käis, siis kuidas tal läks.
Mina aga oleks oma mälestusi heietades justkui puhtamaks saanud...

.

1 kommentaar:

  1. Ühisaunad? Hahahaa, võtab muigele küll, tuleb tuttav ette :D Just-just, ka õllekõhtudega taadid :D Väga tuttav tunne oli seda kõike lugeda :)

    VastaKustuta