pühapäev, 8. november 2015

Issi

Mul on maailma parim issi! Kas teate, miks? Sest minu lapsesüda võis olla muretu. Ma julgesin kogu oma lapsepõlve vältel öösiti rahulikult magada, sest teadsin, et kõik on nii nagu alati- ema ja isa magavad sama rahulikult oma magamistoas, isa ei tule keset ööd purjuspäi räusates või ei jäta armuafääride tõttu üldse tulemata. Ema ei pea isa pärast nutma või püüdma olla nähtamatu, et mitte ära teenida solvanguid või kõrvakiilu jagavat kätt. Minu maailmas ei olnud mahajäetuse hirmu- pisaraid, et pean hüvasti jätma oma armsa koduga, mille lahutavad vanemad pooleks jagavad ja ahastust, et seoses eelmainituga kaotan ka ühe oma kallitest. Ma ei pidanud end tundma süüdi, kui mu vanemad ennastunustavalt karjusid või ei pidanud emaga põgenema, kuna kodu polnud vägivalla tõttu enam turvaline. Samuti ei pidanud ma mõtlema, kas mu isa armastab oma uut naist ja tema lapsi rohkem kui mind. Ma ei pidanud ennast kahe või enama koduga kohandama.
Mu isa kallistas ja suudles ema meie nähes ja me võisime õe ja vennaga veidike armukadedalt nende vahele joosta- meidki võeti embusse. Mu ema ja isa ei vaielnud kunagi, kumb neist on rohkem meiega tegelenud- tavaliselt veetis kogu pere aega üheskoos.
Kujutlege nüüd ette, et ülalmainitud teod, millest mina õnnekombel pääsesin, kuid mis päris paljude laste elu päris korralikult raputavad, oleksid pirakad kivid, mis ridamisi lapse seljakotti laotakse ning teda seejärel selle kotiga kõndida kästakse- ehk see kujund aitab mõista, millist koormat meie lapsed tihtilugu kannavad! Ühele kivile oleks kirjutatud "isa joob", teisele "ema nutab", kolmandale "vanemad karjuvad" ja nii edasi... Ehk sooviks nii mõnigi vanem seepeale oma lapse kotist mõne kivikamaka eemaldada? Äkki polekski seda nii raske teha? Vaid rumal saab arvata, et laps ei mõista, ei tunne, ei tea. Lapsed on väga targad ja tundlikud. Ja nad tahaksid meid niiväga adata!
Mina sain olla laps oma lapse maailmas ja mitte tunda vastutust, mis mu õlgadele liig raske. Hindamatu osa sellesse maailma andis just mu isa. Olles, jäädes ja armastades.
Seetõttu ongi mul maailma parim issi.
Aitäh Sulle!

1 kommentaar:

  1. Väga liigutav postitus! Mina olen elanud ainult koos emaga, seega ma ei ole kogenud sellist tunnet nagu Sina, aga siiski olid ja on mu elus meessoost isikud, kes on mulle paljuski nõuks ja jõuks olnud. Mõtlen siis oma lapsepõlve aega.

    VastaKustuta