neljapäev, 29. jaanuar 2015

Ärinaine

Annan teada, et minus on veel palju avastamata tahke. 18-aastaselt tõstis minus näiteks pead Ärinaine. Mõtlesin, et nüüd aitab virelemisest. Ega ma muidugi päris hästi hoomanudki, misasja see virelemine õigupoolest tähendab, kuna mu vanemad olid siis ja on ka praegu suhteliselt normaalsel järjel. Aga küllap tundus klaverimäng tol hetkel ikkagi suhteliselt niru väljavaade...
Niisiis astusin Eesti- Ameerika Ärikolledzisse ärijuhtimise erialale.
Too peene nimega õppeasutus asus millegipärast Lasnamäel. Ja nagu sellest veel vähe oleks! See asus ühes roosas lasteaiahoones. Piirkond oli pehmelt öeldes kõhedusttekitav, kuna kurikuulus lasnamäe pommimees oli tollal just "käe valgeks" saanud ning õhkas sealseid hooneid erilise innuga. Kantpäidki tundus passivat iga kahtlasema nurga taga- ja kui lisada, et mitte-kahtlasi nurki Punase tänava piirkond ei pakkunudki, jääb üle vaid imestada, kuidas vanemad sellise kõrgelennulise ideega üldse nõustusid! Isa 09-le tuli igatahes väärika roosa kõrgkooli ette parkides kindlalt roolilukk peale panna, seda mäletan hästi.
Minu kui tulevase ärinaise esimeseks ning ühtlasi viimaseks komistuskiviks ei saanud aga kantpead ega pommimees, vaid... makroökonoomika.
Istusin esimeses loengus pinki suhteliselt tähtsa näoga- noh, et need asjad on juba ära otsustatud, siit on vaja vaid üht väikest paberit. Ühesõnaga püüdsin ette manada täiesti kompetentse näoilme. Õppejõuks oli "tipi" samanimelise aine professor, kes ise ei paistnud just suurem asi rahavoogude liigutaja olevat, aga küllap ikka tundis asja. Aastaid oli tal nii sada ja peale, seljas laitmatult igav pruun ülikond ja hääl... oh õnnetust, see oli nii kohutavalt monotoonne, et esimese viie minuti jooksul lihtsalt uinusin. Mõtlen praegu, et temast oleks saanud suurepärane kolmikute öö-hoidja! Taevake, nad oleksid juba sünnist saati ööd läbi maganud, kindel see!
Juba teiseks või kolmandaks loenguks pidime ette valmistama mahuka uurimustöö kaubaturu kogunõudluse ja kogupakkumise, inflatsiooni, rahaturu, intressimäärade ja muu säärase igitüütu kohta. Õnnetuseks olin silma jäänud ühele kenale heledapäisele noormehele, kes mind lahkelt endaga koos Rahvusraamatukokku ülalmainitud ettekannet kirjutama kutsus- millest ei olnud sugugi viisakas keelduda, mis aga tähendas omakorda veel ühte surmigavat päeva mingite tundmatute lektüüride seltsis. Noormees oli muide "kohtamise" üle silmnähtavalt õnnelik, kuna temal õnnestus päeva lõpuks muuhulgas ka ettekanne enam-vähem valmis saada. Minu paberil ilutses vist ainult mingi pastakaga soditud plärakas.
See saatuslik päev otsustas ka kõik edasise. Ärinaist minust ei saanud. Heledapäine noormees küll helistas mõned korrad, et üheskoos SKP-d tudeerida, kuid õppisin õige kiiresti tema kõnesid ignoreerima. Vaatamata makroökonoomilisele andetusele olid minus säilinud mõnedki kasulikud omadused, sealhulgas intuitsioon ning aegaselt, kuid visalt ligihiiliv enesekriitika.
Kuna Eesti- Ameerika Ärikolledz kadus tollaste erakoolide kirjult turult sama kiiresti, kui oli tekkinud, (siin võis ka pommimees oma osa kanda), jäi arusaamatuks, kas mu kursusekaaslased ikka ärimehe-diplomini jõudsidki.
Mina igatahes liikusin eluga edasi. Vahetasin klaveri oreli vastu, Väljavaade jäi sama niruks edasi, virelemine jätkus- aga vähemalt oli huvitav.
Ja ilus ka, mis siin salata!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar