neljapäev, 24. juuli 2014

Rahaabi

Peame maamaja ostuplaane.
Lapsed on kangesti elevil.
"Millal me juba sinna majja sõidame, kas homme?" pärib Loviisa.
"Ootan´d lapsuke, ega need asjad nii kiiresti ka ei käi!" manitsen mina.
"Aga miks me homme ei või minna?"
"Sest emmel on võib-olla vaja veel pangast raha juurde küsida," seletan.
Loviisa nägu lööb särama. Ah et nii väike probleem!
"Emme, sa ei pea pangast raha küsima!" hüüatab ta rõõmsalt, "ma võin kogu oma hoiupõrsa raha sulle anda!"
"Mina annan ka!" kepsleb Lisann ligi.
"Minu raha võid ka võtta," teeb Johanngi veidi raske südamega õilsa otsuse.
Noh, see mure on niisiis lahendatud...

kolmapäev, 23. juuli 2014

Täiskasvanud inimene, sa ju vastutad!

Töötasin kunagi Õnnepalees lühikest aega koos ühe naisega, kes suitsetas vahetpidamata ja tema silmad... jah, need veekalkvel silmad ei unune ealeski- tundus, nagu nutaks ta vahetpidamata. Viimaks selgus, et tema aastane tütar oli mõni aeg tagasi poriloiku uppunud...
Mina ja kolmikud armastame hullupööra Pikakari randa. Muidugi on meil üle Eesti ka teisi lemmikuid, kuid kodustel suvepäevadel keerame autonina tihtilugu just sinna. Põhjus on muidugi laevalainetes! Sest mis võiks olla toredam, kui see, kui möödasõitvate laevade (möödasõitvad laevad on nimelt kõik Tallina sadamasse saabuvad ja väljuvad laevad) tekitatud salalikult kaldale lähenevad, järk-järgult korralikku jõudu kogunud ning viimaks hiidlaineteks kasvanud veemassid rannasolijaile korraliku äkkrünnaku korraldavad, pahaaimamatuil ujujail hetkega üle pea lajatavad, nii et kogu seda määratut jõudu tunnetades ka kogenuil ikka ja jälle südame alt õõnsaks võtab ning tugevast adrenaliinilaksust lausa kiljatama sunnib! Ei, sellise vaatemängu vastu pole sulnitel päikesepaistel pilkuvatel järvesilmadel midagi panna!
Medalil on aga ka teine külg. Seesama lõbus laintemöll võib olla ülimalt ohtlik, kui ei täideta ellujäämiseks vajalikke elementaarseid reegleid, millest esimene kõlab nii: lapsed püsigu vanemate valvsa pilgu all kalda lähedal.
Pikakaril läheb nimelt üsna ruttu sügavaks.
Seetõttu panigi mind täna imestama, et mitte öelda vihastama fakt, et kohtasin rannal kolme väikest last, kelle vanemaid ei suutnud ma vähemalt kümne minuti jooksul tuvastada! Esimene poisike jooksis trio kala kallale- neil on nimelt üks hiiglasuur täispuhutav oranž kala nimega Mulli, mille turjal on vahva lainteharjal ratsutada- püüdes seda Loviisalt ära rebida. Joss ei jätnud talle omaselt õde hätta ja asus rünnakule, lükates "vaenlase" ilma liigse tseremooniata ristseliti vette. Muutusin hetkega valvsaks. Kuid poisikese vastu ei tundnud keegi huvi! Ta sulistas minu vaateväljas, kord lähemal, kord kaugemal. Alles tüki aja pärast tuli ta ema, jäätis käes ning pääsesin lisalapse valvamisest.
Siis tulid laevalained. Käsutasin oma lapsed kalda lähedale. Tõusin igaks juhuks ka päevatustekilt püsti, et vajadusel vette söösta. Korraga nägin ühte ujumisrõngaga last, kellest just hiidlaine üle oli rullunud, puristamas ja läkastamas, silmis ilmselge kabuhirm. Laevalainete ajal pole muide kaldale pääsemine üldse lihtne, veevood suruvad muudkui tagasi. Lapsel pole vajalikku jõudu kusagilt võtta. Vanemaid polnud paraku samuti kusagilt võtta. Õnneks pääses seegi laps pika rabelemise peale veest ning ehk leidis kellegi, kes temast hoolis.
Kolmas põnn oli õige pisike ning otsis vanemaid vetelpäästjate seltsis.
 Kui mina olen trioga üksi rannas, olen nagu valvekoer. Mitte hetkekski ei pööra ma pilku kõrvale! Sestap ei mõista ma, kuidas on võimalik laps rannas ära kaotada?! Või minna rahuliku südamega jäätist ostma? Jätta laps ujumisrõngaga hiidlainete kätte? Jutt on koolieelikutest! Kahe kuni viiestest!
Tihti naerame ameeriklasi ja nende kentsakaid seadusi, a´la et laps tuleb kooliuksel otse õpetajale üle anda või et enne kaheksateistkümnendat eluaastat ei tohi üksi koju jätta, muidu tuleb kriminaalkaristus. Kohati on jah imelik! Eesti tundub aga asi olevat teises äärmuses. Kuidas muidu saab vohada säärane ükskõiksus ja vastutustundetus? Minu meelest peaks (väike)lapsed silmist kaotanud vanematele kehtestama kopsaka trahvi- ehk vähemalt rahakaotushirm teeks inimesed veidi tähelepanelikumaks? Kuigi- mis väärtus on rahal lapse elu kõrval! See võib juhtuda nii kiiresti, nii märkamatult... Ja aega enam tagasi ei pööra.
 Naine Õnnepaleest läks sel saatuslikul päeval samuti vaid hetkeks. Sellest piisas eluaegseteks pisarateks. 
Mina aga soovin hüpata oma lastega üle lainete, taustaks meremüha ja kilked. Seltsiks teisedki rõõmsad perekonnad.
Toredad hetked, mida hiljem õnnelikuna meenutada...

reede, 18. juuli 2014

Murtud luu

Sel suvel on mul käed-jalad tööd täis. Olen märkamatult andnud oma jah-sõna umbes kümnele kontserdikorraldajale. Niisiis tuleb igal päeval leida põnev võimalus trio valvsa pilgu alt oreli taha hüppamiseks ja salamisi iseenesega kihla vedamiseks, mitu minutit täna häirimatult harjutada lubatakse. Keskmine on viis.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tahtsin lugejaile südamele panna, et kui teil juhuslikult mõni luu peaks murduma, siis ärge uskuge kõrvalseisjate targutusi- eriti mis puutub luumurru väidetavasse ülespaistetusse. Nimelt kalpsasin ma hiljuti nädala jagu ringi murtud varbaga, mis ei olnud (kolmanda päeva järel) sugugi paistes, mistõttu pealtvaatajad-kaasamõtlejad selle diagnoosi otsemaid välistasid ning ka mind, kes ma kõikvõimalikest meditsiiniasutustest nagu katkust hoidun, selles veenda suutsid!
Oi, kuidas ma armastan suvesid! Juba esimene grilliõhtu, mille tavatseme maha pidada laste ristimise aastapäeva, 31.mai paiku, (mis aga sel aastal talviste ilmade tõttu suhteliselt tubaseks jäi ning mu suveigatsuse-piinu lausa laulupeoni pikendas), on kui uks kauaigatsetud sulnisse maailma. Katkend laulust "Juba linnukesed...", kus "lapsed, kes kui vangis eland, pole ammu murul käind", kehtib minu puhul täielikult.
See juhtus Muhus. Mul pidi ülejärgmisel päeval olema kontsert. Oli ka, lisan etteruttavalt.
Olin parasjagu Liiva poest saanud hea noosi. Huvitav, kas mõnele inimesele veel tunduvad maapoed romantilised ja ääretult huvipakkuvad- või olen mina ainueksemplar? Üks "koopasselohistamist" nõudev saak oli umbes seitsmekilone arbuus, millega ma aga kahtsusväärsel kombel (tänu veidi suurtele plätudele) kivitrepil komistasin, maha prantsatasin, ning seejärel paar minutit sõnatult sääres haigutavat auku vahtisin. Sellest voolas nimelt üsna ohtralt verd. Varvast ei pannud ma tol hetkel üldse tähele. Tema andis endast hiljem märku.
Orelimäng vajab erilisi kingi. Kingad peavad olema madala, suhteliselt laia kontsa ning tingimata nahktallaga. Hea oleks, kui need joonistuksid täpselt jala järgi. Hetkel, mil üks suur varvas teistest kolm numbrit suuremana ühtlasest rivist välja kõrgub, orelikingi väga hästi jalga suruda ei saa. Küll aga tean nüüd täpselt, mis tunne oli Tuhkatriinu õdedel! No ei suru kristallkingakest jalga, nuta või naera!
Kontserdil see siiski õnnestus. Mingi ime läbi käisin veel kõrgetel kontsadel kummardamaski!
Paistetus taandus ning suvine veidi paindlikum igapäevarütm loksus taas paika.
Ainus, mis valvsaks muutis, olid öised valud. Muutudes päev-päevalt (ehk siis öö-öölt) painajalikumaks, tekitasid nad minus lõpuks lausa voodissemineku hirmu. Oleksin ma uneski aimanud, et mu varbaluu on katki, poleks ma muidugi  kilomeetrite viisi mööda naaberkülade põldusid matkanud, poleks vast ka laste jalgrataste kõrval lidunud ning trepist üles-alla oleksin ehk samuti tormanud vaid äärmisel vajadusel.
Üleeile andsin alla. Kuna mu telefonile tuli abivajav sõnum verekeskusest, mõtlesin, et olgu siis pealegi arstilkäigu-päev. Peale vereloovutamist seadsin sammud EMO-sse...
Hoolimata röntgenülesvõttest, millel isegi viieaastased raskusteta luumurru asukoha näitasid, pole mu jalg kipsis. Välistasin selle variandi eos. Õnneks ei sunnitud ka. Luu pidavat asetsema õigesti ja vajavat palju rahu ning minimaalset liikumist.
Järgmisel nädalal on mul kontsert Narvas, seejärel tulevad kolm ülesastumist orelifestivali raames, galakontsert Toomkirikus ning paar väiksemat esinemist.
Usun, et tegutsedes paranen kõige kiiremini!
Ja magamist ma ka enam ei karda- murtud luul on täielik õigus valutada!
Vaat sellised lood...