reede, 12. aprill 2013

Poole vinnaga

Ma ei salli, kui asju tehakse "poole vinnaga"!
Siis võiks ju üldse tegemata jätta!
Mõne inimese puhul ei saa aru ka, kas ta on andetu või lihtsalt laisk...
Tuleb meile asendustreener. Trenni nimetuseks on "tantsuline aeroobika".
Alustuseks tammume tuima näoga kümmekond minutit "samm juurde", tunne nagu varateismeliste diskol. Teise poole kargame "ristsammu" nii, et süda paha. Seejärel tuleb kombinatsioon, mis koosneb "mambost", (mida harjutame kaua-kaua) "a-sammust" ja "v-sammust" (mida tatsume, kuni ise ka ei usu, et see võimalik on) ja "sääretõstetest" (kuni tossud on tagumiku siniseks tagunud). Jah, iga lõiku harjutame vähemalt sada korda. Seejärel õpime sama kombinatsiooni "peeglis" ning kordame iga lõiku teine sada korda.
Muide- kell jääb ka sellise jama peale seinal seisma, ausõna!
Nüüd järgneb miljon kükki, mõnisada kätekõverdust ning hulk "plankasendeid", mis "teevad keha homseks oioioi, kui hellaks!"
No mis mõttes!?
Kas see ongi trenni mõte???
Tantsuline aeroobika tähendab minu jaoks keskmisest keerukamat loomingulist kava, mis lisaks lihasgruppide koormusele pakub lahedat tantsunaudingut ja veidikest eneseületamist.
Kui mu lihased järgmisel päeval hullumoodi haiged on, ei kõnele see mitte megaheast trennist, vaid kehvapoolsest treenerist, kes ei valda venitamise kunsti.
Kui ma metsikult plankasendeid ja kätekõverdusi vihtuda sooviks, paneksin end kõrvalsaali kangi- järjekorda ja pumpaksin kasvõi ninast vere välja.
Aga mina soovin ju tantsida! Ja mind ei tohi selles suhtes petta!
Luban pühalikult, et edaspidi hoian asendustreeneritest eemale... (ja imestan endamisi, et keegi üldse selliste juurde trenni läheb, isegi kangid on poole loomingulisemad, ausõna!)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar