laupäev, 20. aprill 2013

Lihtsalt armas!

Tulime just veidi aega tagasi V.-ga restoranist. Mulle mõjub igasugune vaheldus äärmiselt värskendavalt, ja kui juurde arvestada maitsev toit ning võimalus rahulikuks jutuajamiseks, kuna ainsateks vahelesegajateks olid toitu serveerivad kelnerid, oli see üsna soodne pinnas hea tuju tekkeks.
Koju jõudes trio juba ootas. (Nad ootavad alati, ka siis, kui ma vaid viieks minutiks välja lähen.) Seekord oli aga vastuvõtt veelgi erilisem. Lisann rabas mind kätest, vaatas suuril silmil otsa ning hüüdis üle toa: "Emme, sa oled nii ilus!"
Kas ei kooru siit välja terve elufilosoofia? Õnne valem?
Selliseid päevi võiks ainult rohkem olla...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar