esmaspäev, 30. detsember 2013

Viis

Kell on kolm öösel. Ümberringi on vaikus ja pimedus. Ainult mina ei maga. Ei maga juba viimased kaks kuud. Jõululaupäevast saati on täielik lõhkikärisemise tunne, ilmselt andis kõhunahk järele selle viimse millimeetri, milleks ta suuteline on.
Täna öösel loen aga lausa minuteid. Paari tunni pärast hakkab koridor mu palati ukse taga elavnema. Esimesed protseduurid tehakse juba kell kuus. Ja kella kuuest jääb vaid kolm tundi. Uute eludeni...
Ma ei tea, mida tähendab keisrilõige. Kõlab kui jõhker vahelesekkumine. Aga otsustasin mitte palvetada, et nad ümber mõtleksid. Sest peale kella üheksat ei talu ma tõepoolest enam minutitki.
Otsustasin palvetada, et kõik hästi läheks...
29.12.2008 (väljavõte päevikust)

Kõik läks hästi.
Ma sünnitasin kolm tervet, ilusat last.
See oli minu maailma olümpiavõit. Palverännaku sihtpunkt. Uue ajastu algus.
Tänaseks on sellest päevast möödunud viis ilusat aastat.
Viis aastat tagasi pandi kolm pampu mu rinnale. Täiuslikud väikesed inimesed. Minu kallid lapsed. Peagi tuli esimene naeratus, tulid esimesed hambad, esimesed sõnad, esimesed lapsekäega tehtud kallid, esimesed joonistused, esimesed konarlikud tähed.... Kõike kolmekordselt.
Sestpeale pöörleb elu täistuuridel, kui karussell. Ka tänasest päevast sõidame uhkelt pillerkaaritades üle! Vastu uutele aegadele, uutele seiklustele.
Kui tänulik ma olen, et Looja selleks just mind välja valis!

Esimese lapse pea on juba täiesti vaagnasse vajunud. Ta võiks ehk ikkagi ise sündida. Mõni tund on ju veel aega!
Teine kolmik asub kõige taga. Tema liigutusi ma ei tunne, aga just tänu sellele said arstid nii palju ultrahelisid teha, kui süda lustis!
Kolmik-poiss on aga risti rinnakorvi all. Jõulised jalahoobid annavad tunnistust tõsisest tegijast.
Muidugi ootan ma neid. Aga natukene tunnen ka hirmu. Mis meie elust saab? Mis Helisest saab? Mis Veikost? Ja minust?
Kustutan nüüd valguse ja püüan veidikenegi suigatada... Veel mõned tunnid...
29.12.2008 (väljavõte päevikust)



neljapäev, 26. detsember 2013

Jossi killud 15

Väikemeest vaevas üks isevärki küsimus.
"Kui keegi inimene ära sureb, kas siis- kui tema maja ei ole ära põlenud- võib mõni teine inimene sinna sisse elama minna?"


Loviisa killud 40

Õhtusöögiks on lõhe kartulite ja juurviljadega.
Loviisa sööb peeti, krõbistab kurki, nokib kartulit- aga kala jätab puutumata.
Ei aita manitsused ega meelitamine. Mkmm!
Olen kurb ja nõutu.
Õhtuste köögitoimetuste ajal tuleb Loviisa tasakesi mu kõrvale ja sikutab varrukast.
"Mulle tuli üks mõte..." küünitab ta mu kõrva juurde sosistama.
"Ma mõtlen, et äkki ma olen taimetoitlane... et ma seda kala ei tahtnud...", kostab mulle tasakesi kõrva.

kolmapäev, 25. detsember 2013

Loviisa killud 39

Lapsed mängivad põrandal mänguloomadega. Mõned loomadest abielluvad parasjagu. Korraga kostub läbi üldise melu Loviisa kõrgendatud hääl: "Ei-ei, selle koeraga ei saa abielluda! Tema on abielus ja tal on juba kõik seemned ära tulnud!"

reede, 20. detsember 2013

Mitte blondiini-anekdoot

Mina armas ämm ei ole tehnikas just kõige teravam pliiats. Õigem oleks öelda, et tema ja tehnika on lausa vaenujalal.
Ämmal on mobiiltelefon. Vana punane Nokia, igati heas korras pensionär- nagu ämmgi. Ainult et- millegipärast ei helista ämm oma telefoniga ealeski. Ega vasta ka kõnedele.
Hakkasin siis mina seda asja eile ääri-veeri uurima. Milles asi? Ämm ainult nihverdas ja nohises- kohe näha, et inimesel on midagi südamel. Lõpuks ei pidanud ta oma suures mures vastu ja pahvatas: "See minu telefon... see on lihtsalt rikkis! Ma pean kohe homme EMT-sse helistama ja neile ütlema!"
Oot-oot, pea nüüd hoogu!
Mis selle telefoniga siis lahti on? Olen sealt sõnumeid (loe:reklaami) kustutanud, kõik tundub toimivat!?
"Ei toimi seal ühti! Sellega ei saa üldse helistada! Nii, kui ma hakkan helistama, seisab telefonil "lõpeta"! Ja nii iga kord!!!"

Toortoitlaste viperused IV

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:

Sissekanne toortoitlaste FB-lehel:
"Just praegu tuli meeletu savi isu. Sõin, peotäie. Kodus oli vaid valget. Vett jõin ka hiljem peale."

Noh, eks oligi juba aeg uuteks "pirnideks"!
Ja mina tõstan taas mõttes käed, ümisedes pool-kuuldavalt, ürgse sisemise jõuga "alle-aa, alle-aa"...

esmaspäev, 25. november 2013

Loviisa killud 38

"Hare krišna, hare krišna..." kostis taamalt lõbus laul ja trummipõrin.
Kolmikud jooksid kaema.
Oranžide ürpidega laulumehi nähes tardusid nad soolasambaks. Midagi nii kummalist polnud nad eluseeski näinud! Kleitidega onud, kes laulavad ja tantsivad tänaval!
"Lähme lähemale, äkki annavad kommi," müksas Loviisa lõpuks teisi.
"Need onud ei söö kommi, usk ei luba..." ei hellitanud mina asjatuid lootusi.
"Ei söö kommi???" Loviisa silmad läksid nüüd päris suureks. Laulavad, tantsivad- ja ei mingit kommi!?
"Nagu kassid!" oli ta täiesti rabatud...


pühapäev, 24. november 2013

Saade

Telekas on seltskonna surm. Olen seda alati täheldanud.
Ometi ei taha mõni inimene antud väitest kuidagi aru saada.
"Tule mulle külla!" võib ta öelda. Mina aga pean sellest lausest välja lugema kutse "Tule koos minuga telekat vaatama!" Sest otse loomulikult käib pildikast mu sisenedes rõõmsates valjudes tuurides. Ja üldse ei ole mõnus!
Muide, ka raadio võib vestluse tappa. Sattusin kunagi tihtilugu ühe peretuttava juurde teed jooma. Meil oli nimelt mõnikord vaja üks ja sama aeg parajaks teha. Temal oli aga väga naljakas komme laual külitav raadio samuti vestlusringi lülitada. Ja see ütles ikka väga valjult sõna sekka! Kui ma siis päevauudistega võidu mingit omapoolset lihtlauset kuuldavale üritasin tuua, võttis ikka puterdama küll! Aga mine tea, äkki oligi mingi keskendumise harjutus?
Meie juures on igal aastal traditsiooniline isadepäeva pidu. Pakun sel puhul kõigile kokkutulnutele omavalmistatud kolmekäigulist õhtusööki. Laual põleb küünal. Mängib vaikne muusika...
Sel korral läks aga veidike viltu. Nimelt hakkas ämm kell pool kaheksa kangesti nihelema. "Kas te ... seda näosaadet ei vaatagi?" küsis ta viimaks üsna ärevalt.
Mmm... Õnneks vangutasid ka teised kohalolijad pead.
Mkmm.
"Tahaks kangesti vaadata..."
Tekkis hetkeline peataolek. Õlakehitus. Mõttepaus. Pomin.
No hea küll, eks vaata siis, otsustasime lõpuks suuremeelselt.
Oleksin ma teadnud, et too telesaade napsab kaunist kodusest pühapäevaõhtust kahe ja poole tunnise lärmaka hiigelampsu, oleksin vist peretüliga riskinud. Otse loomulikult tilkuski seltskond inimene inimese haaval aegamööda pildikasti manu. Sest saates on ka toredaid lõike.
Aga kui see viimaks läbi sai, oligi aeg minema hakata....






Minu koolitee

Kui ma väike olin, viis mu koolitee läbi nõukogude sõjaväeosa.
Tähele pidin panema kahte olulist asja- et parasjagu ei oleks tee peal haiglavormis sõdureid ega vene poisse.
Esimesed neist võisid vabalt olla perverdid. Tõsi, tavaliselt ei teinud nad muud, kui istusid oma sinistes haiglarüüdes kaksiratsi aia otsas ja karjusid mööduvatele neidudele venekeelseid nilbusi. Aga oli ka liputajaid. Ja paar tõsisemat intsidenti.
Vene poiste käest võis aga lihtsalt tuupi saada. Mis sest, et olid tüdruk! Ikkagi eestlane. Jooksin mitmel korral nende eest hingetuks. Nad olid väga tugevad. Kui kätte said, väänasid käsi või võtsid midagi ära. Mäletate, kui moodi tulid puukotad? Minulgi olid säärased. Beezid. Need juhtusid jalas olema ka sel korral, kui aset leidis üks pikemaid ja tõsisemaid tagaajamisi mu koolist kojutulekute ajaloos. Lidusin sukkade väel, kotad näpus, mitu kilomeetrit, poisid kui koerakari karjudes sabas.
Pimedas ei võinud ma seda teed mööda üksi tulla. Siis pidin Estonia bussipeatuse telefoniputkast koju helistama ja vanemad tulid bussijaama vastu.
Ükskord otsustasin mitte helistada. Ilmselt tundsin end piisavalt suure ja tugevana, et ise oma asjadega hakkama saada. Tee oli pime ja vaikne. Eemalseisvatest venelaste barakkidest paistis küll tulekuma, kuid olulist päästet see mulle ohu korral ei tõotanud.
Korraga nägin kodu poolt tulemas kahte inimkogu. Kangestusin hetkeks hirmust, kuid taipasin pea, et need on "kõigest" mu vanemad. Kujutage ette, ema sisetunne olevat öelnud, et nüüd tuleb minna! Et ma olen teel. Et ma olen ohus. Mäel (tee viis mäkke) elektriputka kõrval olevat varitsenud üks jõuline retsinäoline mees.
"Miks sa ometi ei helistanud?"
Ma tõesti ei tea, miks. Siiani ei tea.
Küll aga imetlen oma ema intuitsiooni. Ja julgust seda kasutada.
Tänapäeval hoitakse asju kontrolli all nutitelefoni abil.
Põlvest põlve pärandatud ürgnaiselikku hingetarkust see aga paraku ei asenda...

kolmapäev, 20. november 2013

Lihtsalt teadmiseks

Issi tõi triole reisilt kolm vahvat konna.
Loviisa konna nimi on Konn.
Jossi konna nimi on Krooks-Konn.
Lisanni konna nimi on aga... Pille-Riin. :)

teisipäev, 19. november 2013

Jossi killud 14

Loviisa vaatab "Pealtnägijat", kus näidatakse parasjagu opereerivaid arste.
"Mulle meeldivad arstid," tähendab ta, "ma tahaksin ka arstiks saada."
Joss muutub hetkega valvsaks. Operatsioon pole ju naljaasi!
"Siis sa pead palju õppima!" manitseb ta, "see ei ole nii, et lõikad kõhu ära ja pärast enam tagasi ei pane!"

neljapäev, 14. november 2013

Nov.

Kui kätte jõuab see aeg, mil mu Igapäevase Olemuse ja Tegeliku Sisemaalima vahel lösutab Hall November, silmalaud pisaraist pundunud ning südame all kõhedusttekitav jahedus, aeg, mil ma end aeg-ajalt kui tundmatut piidlen ja Nagu Kedagi Teist oma elu näen elamas ja ei lähegi selle peale närvi, sest milleks lähedasi lisamuredega koormata, jah, kui see aeg tõepoolest käes, tunnen, et olen lõpuks ometi jälle õnnelik.
Sest ma ju ei saa enesele mingeid lisakohustusi anda.
Kõik on just nii nagu parasjagu on.

PS! Raagus vaarikad ei ole muide trepihalli aknast vaadates üldse vaarikate moodi...
Aga muidu olevat ühe inimese sõnul igati hea ja karge ilm.

teisipäev, 12. november 2013

Jossi killud 13

Käisime perearsti juures.
Joss hoidis teadlikult tagaplaanile- mine tea, mida hullu arstionule pähe võib karata! (Tegelikult oli vaid Lisannile ühte tõendit vaja ;)
Visiidi lõppedes vallandus kergendusohe üle poisikese huulte ning igapäevane krutskivend ilmus hetkega nähtavale.
"Ja kuidas siis sinu süda ka lööb?" küsis ta arstilt "head-aega" asemel kelmika silmapilgutusega, ise juba pooleldi koridoris...

                                                     """""
Koridoris oli poiss juba päris väge täis. Vaprusest kummis rind nõudis uusi julgeid tegusid.
Registraatori-tädi ajas parasjagu oma leti taga protseduuriõega juttu, kui Joss jooksujalu kohale tõttas, kikivarvukile tõusis ning üle leti valju ja selge häälega: "Noh, mida teie siin lobisete?" hõikas.
Kahe ülihämmeldunud näo peale tuli minulegi, häbematule, naeruturtsatus peale...

neljapäev, 7. november 2013

Loviisa killud 37

Õde Ellu helistab
Karl Johann räägib temaga.
Lisann räägib temaga.
Tädi Helin räägib temaga.
Ainult Loviisa ei jõua õigel ajal jaole.
"Mina ei saanudki õde Elluga rääkida," kurdab ta hiljem, "ja see oli ausalt öeldes päris piinav..."

esmaspäev, 4. november 2013

Õmbleja

Põrnitsesime teineteist altkulmu. Tema silmadest peegeldus sulaselget hirmu, minu omadest aga pimedat viha. Nägin välja kui karjapoiss- kukekad viigipüksid hoidsid eestpoolt eriti uljalt püsti ning ihuvärvi põlvikuid, mida pükste alt kümne liigse sentimeetri võrra näha oli, võis vabalt ka paljasteks jalgadeks pidada.
"Sobib," pressisin viimaks läbi hammaste.
"Soobib?" ei uskunud ta oma kõrvu.
"Jah," kordasin lihtsalt.
Sobib.
Ta ei olnud ju mitte kunagi elus õmmelnud.
Ta nimi on Vera, pärit Narvast. Sel nädalavahetusel sattus ta pool- kogemata Tallinna. Endine pinginaaber FB kaudu kutsus. Polnud ju kooliajal erilist sõprustki, kuid sellistest kutsetest ei öelda kunagi ära. Aastate jooksul võib see olla ainus võimalus tõelist linnaõhku nuusutada. Kuuldavasti oli klassiõde pealinnas järje peale saanud. Tal oli oma tilluke õmblusäri. Mitte just paljudel nende kandist ei vea nõndaviisi...
Kutse tõeline põhjus selgus hiljem. Aljonal oli nimelt hädasti vaja tööjuurest päevaks- paariks eemale saada. Viimasel ööklubi-tretil oli ta kohtunud Vovaga, kes oli pärit Peterburist. Vova viis ta vastu hommikut  koju. Mersuga. See oli kallis masin, seetõttu ei tahtnud Aljona Vovat käest lasta. Suurilmadaami elu oli käegakatsutav. Aljona otsustas sõita asja uurima.
Vera ajas algul sõrad vastu.
"Nu kak?" oli ta õnnetu.
"Vot tak," ütles Aljona- ja läinud ta oligi.
Ja siis tulin mina. Sooviga oma vastostetud püksid lühemaks teha.
Mulle meeldib nii mõelda!
Mu pähe ei mahuks variant, et too näitsik "õmblebki" päevast päeva sealsamas! Ja et müüjad just teda soovitavadki, kui meeldivad püksid juhuslikult liig pikaks osutuvad!
Oo ei!
Sõitku parem kiiresti tagasi Narva!
Ega Vova seda Aljonat nagunii päriselt ei taha!

teisipäev, 29. oktoober 2013

Süsteemid

Ühte asja oskab ta suurepäraselt.
Süsteeme luua.
Näiteks lõi ta inglise keele õppimise süsteemi. Otse voodi parempoolse esijala kõrvale. See süsteem on väga vajalik, sest kes tänapäeval inglise keelt ei oska, seda pole peaaegu et olemas. Või on ta liiga vana. Muld.
Mõni päev tagasi sai käidud ühes kohalikus pirukapoes. Leti taga seisis müüja, kes esmapilgul ei tundunudki väga vana. Tema vahetut seost nõukogude aja kannatustega reetis vaid tülpinud nägu, mis anus iga sisseastujat otsemaid ringi pöörama. Mitte täna, kisendasid ahastavad silmad. Mitte täna ega homme! Mitte kunagi!
Ja kui siis üks inglise keelt kõnelev meesterahvas puhtalt välismaalasele omasest märkamatusest siiski sisenes ning enesele kaks ekleeri ja kaks kohupiimataskut viipas ning too esmapilgul mitte väga vana müüja leti tagant korrektses eesti keeles "ka-he-ksa eurot" rõhutas, mõistsid ka ümbritsevad neli seina ülihästi, et selles vanuses enam võõrkeelseid numbreid ära ei õpi. Selles vanuses õpi enam üldse midagi ära.
Too ingliskeelne mees üritas seepeale iseennast kaheksaks väänates ning välismaalasele omaselt õiget vastust märkamata kassaaparaadilt piiluda, kui palju see "ka-he-ksa" in english teeb. Esmapilgul mitte väga vana müüja hindas aga toimingu privaatsooni tungimiseks, läks pahameelest lõkendama ning otsis laua alt värisevate kätega paanikanuppu.
Antud situatsioon panigi asjad paika.
Süsteem ise on selline. Grammatika õpikud asuvad kõige all. Nende peal lebab neljakümne aasta saak erinevate firmade eri tasemetega õpikutest. Mõnedele on lisatud ka töövihikud. Paar õpikut eeldavad kassetimängija olemasolu, et tagasi kerides ja üha uuesti korrates kostaks ka kõige nõudlikumale kõrvale "kus asub lähim hüdroelektrijaam" või "meie kolhoosis käivad hoogsad sügistööd" täiesti perfektselt. Enamus õppematerjale on siiski uuemad ning eeldavad vaid CD- mängija olemasolu.
Kuhja pealmine raamat kannab pealkirja Inglise keel taasalustajatele. Selle vahele peidetud õhuke Slängi sõnavara annab küll aimu vaid äärmiselt ebatsensuursetest väljenditest, kuid eks muutunud aeg nõua ehk sedagi.
Hästi loodud süsteem toob hinge rahulolu.
Selle voodijala juurest tolmuimejaga tõmmates on kohe iseäranis uhke tunne.

esmaspäev, 28. oktoober 2013

Loviisa killud 36

Punun Loviisale patsi.
Loviisale see toiming ilmselgelt ei meeldi, aga ta on diplomaat.
"Õde Ellu oskab hästi patsi teha, tädi Helin ka", kiidab ta.
Pilku kõrvale pöörates lisab ta hetke pärast nagu mokaotsast, "emmel on selle oskusega... nagu on..."

kolmapäev, 16. oktoober 2013

Jossi killud 12


Käisime trioga Kakerdaja rabas.
Algul polnud seal hingelistki. Vaid vaikus, sügavkollased toonid pooleldi raagus puudel ja hilissügise võrratud aroomid...
Kui aga rabajärve ääres piknikku pidasime, tuli samasse paika ühe firma lõbus kollektiiv, grupp kolleege. Korraga otsustasid neist üks mees ja üks naine rabajärve ujuma minna. Võite ette kujutada, millise elamuse nad sellega triole pakkusid! Kui välja arvata tõik, et Loviisa minult kogu tagasitee samuti ujumaminekut nuias, oli too suplus päeva nael! Kui sama grupiga hiljem raja alguse lõkkeplatsil taaskohtusime ja nad meile kooki pakkusid, ei osanud Joss oma tänutunnet teisiti väljendada, kui selge ja valju häälega pidulikult "Tulge kõik meie sünnipäevale!" hõigates.
Seekord läheb me pidu ilmselt õite suureks...

Jossi killud 11

Joss poeb mulle hommikul unesoojana kaissu. Muidugi toimub "tühi lebamine" vaid paar sekundit, siis tuleb ikka hoogsalt päevaga pihta hakata. Niisiis...
"Kas tead", tõuseb poiss küünarnukkidele ja puurib oma pilgu mu unistesse silmadesse, "õde Ellu ütles, et kui munaga kogu öö rääkida, hakkab muna lõpuks vastu rääkima!"
Oot, misasja?
"Kui munaga kogu öö rääkida, hakkab muna sulle lõpuks vastu rääkima!" ei ole väikemees kitsi kordama.
Nüüd jõudis küll kohale ja turtsatan naerma.
"Kuule, õde Ellu ajas sulle vist plärajuttu!" ütlen itsitades.
"Ei ajanud!" saab poiss pahaseks, "ta rääkis täitsa tõsiselt!"
"Oh, küllap see oli ikka plära," julgen siiski oma arvamuse juurde jääda.
Nüüd vihastab poisike tõsiselt.
"Sa ei saa üldse aru," plahvatab ta, "tead ju küll, et igal asjal on hing!"
Mnjah, eks ma siis õde Ellult küsin seda hinge asja ;)

Aga Jossiga tegime päeva peale selle elus- ja elutute asjade süsteemi päris selgeks.
Ega vastu hommikut rääkimahakkav muna mingi eriline ahvatlus ju polekski, tõdesime mõlemad.

esmaspäev, 14. oktoober 2013

Jossi killud 10

Jossil on "kas"-küsimuste moodustamiseks väga omapärane viis. Nagu me kõik teame, küsib eestlane näiteks: "Kas sa piima tahad?" Kõnekeelsemas versioonis kõlaks sama lause ehk "Piima tahad või?"
Jossi küsimus aga kukub välja selline: "Tahad või piima?"
Vahel arvab ta, et olen suutnud sekundi murdosa jooksul lause alguse ära unustada ja sel juhul kõnetab ta mind murelikult nii: "Tahad või piima, tahad?"
Täna nautisime Loviisaga verandal sügispäikest. Mina lugesin ajalehte, Loviisa sirvis pildiraamatut. Äkki ilmus nurga tagant jooksusammul nähtavale Joss. Nähes meid seal istumas, (ei ühinenud ta meiega, sest ühe koha peal istumisest suuremat piina see poiss ei tea, küll aga) hüüdis ta möödudes heleda häälega nii, et kogu küla kajas: "Mida te seal teete? Pidate või piknikku?"

laupäev, 5. oktoober 2013

Sügisene

 Kui tollel päikeselisel pealelõunal rabaveerele jõudsime, oli vaher pool tukka punaseks, pool kollaseks värvinud, mets mühistas tuulehäälselt naerda ning õhus hõljus kõdu magushaput aroomi. Sügise sünnipäev oli parasjagu täies hoos. Pressisime end vaevu peente piduliste vahelt õigele rajale.
Taamal siugles pisut lombakas laudtee kutsuvalt jändrike mändide vahele, kus põhjatud rabajärved oma peegelsiledas tardumuses neisse kummardujate silmadest hingepõhjagi ära näitavad. Vaid jõhvikate punavad põsed ja päikese pisut kahvatum pärlendus hommikustes kastepiiskades, vaid mingi eriskummaline väärikas ajatajutus, mida inimlaps esmalt sookailu intensiivse lõhnabuketi kaasnähuks võib arvata, kuid mis ka kõigele muule elavale üle näib kanduvat, vaid see vähene reedab kaduvuse jaheda hinguse peatset lähenemist.
Novembrikuu esimestel päevadel tõmmatakse lihtsalt ja tasahilju õrn lumetekk kõige siinse, otsekui magava lapse üle ning kuni kevadeni jätkub tardumus valges unekuues.
Eks elu olegi kui unenägu. Möödanik moodustab üksikuid kokkusulavaid värvilaike mälestuste kangas. Kanäe, see kõver tamm all kirikumõisas, mille rohekashallikat sammalt oli hää küüntega katkuda. Vanaema ja taat istumas kõrvuti majaesisel pingil. Ja mina ülal mäel mõtlemas, et ühel hetkel neid enam ei ole.
Enam ei ole...
Ei ole ei maja, tamme ega inimesi. Seda kohtagi ei tunne enam ära. Vaid mälestuste muster jääb. Sügiskirju. Õunalõhnaline. Üksikute vihmapiiskade ja sookurgede kaugelt kaiguvate kruugetega.
Mina olen endiselt olemas. Seal rabaveerel kohtan end taas. Esmalt piidlen silmanurgast. Siis astun vargsi lähemale. Tõmban juuksesalgud silmadelt. Asetan käe tasakesi lõua alla ja tõstan langetatud pea. Vaatan otse silma. Näen end läbi mitmete inimpõlvede. Läbi sündide ja surmade. Läbi valu ja hirmu. Läbi üleelatud häbitunnete. Läbi teeskluse. Läbi arguse. Läbi haigetsaamise.
Klirrrr! Viimane kiht mu kaitsekilbis puruneb omaenese pilgu ees tuhandeks killuks. "Kas ma olen piisvalt hea? Kas ma olen piisavalt hea? Kas ma olen piisavalt... hea... hea..."
Hea... hea... kruu... kruu... Sookured.

Lapsed mõõdavad puuroikaga lauka sügavust.
Vajub, vajub...
Oh, mis kell juba on! Hakkame nüüd minema!
Kuhu see aeg küll lendab?




reede, 4. oktoober 2013

Loviisa killud 35, Lisanni killud 8

"Rootsi kirikus on mängutuba...", arutab Loviisa endamisi, "Jaani kirikus on ka... Aga kas Sugulaste kirikus on mängutuba?"
Küsivad silmad vaatavad minu poole.
Kuskohas??? Kortsutan arusaamatult kulmu.
"Noh, Sugulaste kirikus, sa tead küll!"
No tõesti ei tea ju...
"Ei-ei!" katkestab Lisann juba pinevaks muutuva vaikusehetke, "see on ju hoopis Nugiliste kirik!"
Aaa! Jaa-jaa! Nüüd ma saan aru!
Ei, Niguliste kirikus küll mängutuba pole! :)

pühapäev, 29. september 2013

Lisanni killud 7.

Johann tahab Lisannile musi teha.
Lisann pole musist vaimustunud. Algul itsitab ta venna mängule kaasa ja jookseb eest ära. Kui väikemees aga musijahti ei lõpeta, muutub tüdruk tigedaks.
Ühel hetkel näen raevunud Lisanni Johanni juuste küljes rippumas, poisikese pead täiest jõust edasi-tagasi tuuseldamas ja ennastunustavas raevus röökimas: "Kas ma olen sinu arust mingi ilus või???"

Loviisa killud 34

Telekast tulevad spordiuudised.
Parasjagu näidatakse intervjuud sumo-karjäärist vastloobunud Barutoga. Taustaks jookseb filmilint rammumehe hiilgava karjääri eredamatest hetkedest.
Loviisagi pilk tardub ekraanile. Vaadates tõmbub ta kulm üha rohkem kortsu. Pilgust kumab siirast arusaamatust.
"Pontšakad mehed... paelad ümber pepu..." pomiseb ta viimaks ja seab end minekule. Loogilisemate asjade manu.

laupäev, 28. september 2013

Loviisa killud 33

"Emme," nurrub Loviisa lõunauinakust ärgates ja mind kõvasti kallistades, "täna...," ta hääleke muutub järsku väga salapäraseks, "... juhtus minuga üks väga ebatavaline asi!"
"Ohoo," ei suuda minagi imestust varjata.
"Jah." Kriipsuks tõmbunud suu nõuab suuremat nuiamist.
"No mis ebatavaline asi sinuga siis juhtus?" pärin ootuspäraselt.
"Täna," summutab tüdrukuke hääle väga vaikseks,"oli mul voodis üks pulk. Siis aga "krauhti!" oli see pulk kadunud. Ja siis "plaksti!" oli see pulk jälle mu kõrval! See oli väga ebatavaline asi."
Einoh, tõepoolest täiesti ebatavaline...

kolmapäev, 18. september 2013

Killukesi 2

Trio on hea suuvärgiga. Täiskasvanutega on neil iseäranis hea klapp. Kuna aga lapsesuu on "lapsesuu", võib sealt kõike oodata. Hoian alati hinge kinni, kui kellegagi vestlust alustatakse- või kui kellegi kohta mulle midagi öelda soovitakse.

 Eile möödus meist spordihallis tumedanahaline sportlane. Kolmikud ei ole selle rassi esindajatega just liiga tihti kohtunud. Ka kodus pole neist minuteada kunagi juttu olnud. Ometi eksisteerib nende teadvuses miskipärast sõna "neeger".
Niisiis kangestusin hetkel, mil Loviisa meest silmas. Tema suurtes silmades süttis äratundmistuluke, ta sirutas näpu mehe poole ja tõmbas kopsud tugevasti õhku täis. Järgnema pidi ühesõnaline röögatus. Aga mina sööstsin välguna, haarasin tüdrukukesel käest ja hüüdsin, teeseldud põnevus hääles, ägedalt vastassuunda viibates: "Vaata, mis seal on!" See päästis hetke... Muidugi selgus koheselt, et seal pole midagi ja Loviisa teatas uudise "ma nägin neegrit" valjuhäälselt ära.
 Aga vähemalt ei lõppenud asi kohtukeissiga...

Täna käisime aga uue rongiga sõitmas. Sõitsime Keilasse ja tagasi. Rongis oli piletikontroll. Paks mees oma parimates aastates. Igati muhe onkel. Peale kontrollkäiku potsatas too mees otse meie kõrvalpinki ja pälvis koheselt Jossi jäägitu tähelepanu. Teate, kuidas ma kartsin, et poiss ütleb midagi mehe kehakaalu kohta! Tema leidis aga tolle olemuses hoopis teise pointi. Kas vähem taktitundetu, otsustage ise...
Ta viipas mehe poole, vaatas seejärel noogutades mulle otsa ning selgitas valjult üle vaguni: "Alguses ta oli noor..."

teisipäev, 17. september 2013

Loviisa killud 32

Kolmikud hakkasid käima Väikekoolis.
See on vahva neljapäeva hommikuti toimuv "koolikene", kus käiakse nagu päris suured lapsed, ilma emata-isata ja saadakse esimesi tarkuseterakesi- muidugi läbi mängu.
Esimeses tunnis anti lastele ka õpimapp, kuhu igaüks hakkab koguma töölehti.
Täna toimus meil aga väikene vaidlus.
Loviisa: "Õpetaja käskis meil vihikud osta."
Mina: "Ei, ainult pliiatsitest oli juttu!"
Loviisa: "No aga kuhu me siis kirjutame?"
Mina: "Teil on ju selleks töölehe-mapp!"
Loviisa: "Mis asi see töömehe lapp on?! Öäkk!"

Loviisa killud 31

Laste kilked läksid autos järjest valjemaks. Nad olid leidnud tohutult lõbusa mängu!
"Palju, palju autosid," kilkas üks. Naerulagin.
"Palju, palju valgusfoore," hõikas teine. Taas naerulagin.
"Palju, palju punast," hüüdis kolmas. Lakkamatu naer.
"Palju, palju õde Ellusid!" Naer muutus juba meeletuks.
"Palju, palju emmesid!" suutis keegi veel luksatada, kui uus naerulaine trio hingetuks lõi.
"Oodake!!!" sekkus nüüd õde Ellu, "nüüd on hoopis..."
Auto täitus ootusärevusega. Mis kild tuleb???
"Palju, palju vaikust," sosistas Silver esiistmelt.
Midagi niisugust polnud nad küll oodanud! Keegi ei kostnud A-d ega O-d
"Naljamees", lausus Loviisa lõpuks.
Natuke nagu kaastundlikult...

pühapäev, 15. september 2013

Kumus

Trio esimene KuMu külastus möödus igati positiivselt.
Lisanni huvitas ka kunst. Kõige eredama mulje jätsid talle maalidel kujutatud peenete daamide satsilised kleidid.
Loviisat köitis rohkem maja arhitektuur. Ta imestas siiralt ja valjuhäälselt toredate ehituslike lahenduste üle, näiteks selle üle, et ühe maalisaali suurest siseaknast avanes vaade otse fuajee hiiglaslikele autokummidest valmistatud tugitoolidele, teisest nägi aga suurepäraselt välikohvikut.
Karl Johannile avaldas muljet muuseumi avarus. Saalist saali tormamine oli tema meelest kõige vahvam. (Jalg on niisiis nüüdseks jälle tormamiskindel!) Üks lahke giid Eesti kunstiklassika varamu saalides suutis väikemehe tähelepanu väga oskuslikult ohjata! Koos vaadati skulptuure ning tädi seletas just nii kaua, kui poisil püsi. Hakkas laps nihelema, mindi edasi.
Lift oli samuti tore.
Ja see, et pärast sai kohvikusse!
Teema lõpetuseks ka mõned "pärlid".
* Loviisa vaatab teraselt all fuajees seisvat valvuritädi. Lõpuks astub ta naise juurde, öeldes kindlalt ja julgelt: " Ma tean küll, kes sa oled! Sa oled turrrrrvanaine!"
* Ühes saalis asuvad "rääkivad pead". Lapsed käivad veidi aega ringi, sätivad kõrva lähemale, kuulavad ühe ja teise kuju juttu. Lõpuks ütleb Loviisa: "Lähme nüüd minema! Siin võib ju hulluks minna!"
*Lisann lükkab KuMu kohvikus kogemata klaasi põrandale kildudeks. Palun töötajal killud kokku korjata. Karl Johann on juba sünnist saati suur koristus-spets. Kui kohvikutöötaja sündmuspaigale jõuab ja pühkima hakkab, viskab poiss end tema kõrvale neljakäpukile ja õpetab: "Kas sa tahad selle puhtaks saada? Näe, siin on üks kild! Ja siin veel üks! Ja pühi siit ka, siin on üks suur!"
Igav nendega ei hakka!

reede, 13. september 2013

Lisanni killud 6.

Lisann on hea joonistaja.
(Ma ei tea, kust see anne on tulnud. Minu joonistatud pilte on küll kohe väga valus vaadata!)
Loviisa on samuti hea joonistaja. Täna joonistas ta printsessi. Kõik oli hiigelkaunis- kui poleks vaid olnud seda va nina! Nimelt tegi tüdruk printsessile väga julge ümmarguse nina. Ninaaukudega ja puha.
Lisann vaatas huviga pealt.
"See on nagu siga," ütles ta lõpuks hindavalt.
Hetkeks tekkis toas vaikus. Seejärel nõudis Loviisa täpsustust: "Kas ta pole siis ilus?"
Lisann naeratas. Temal pole tunnustamisest kunagi kahju.
"On küll, väga ilus siga!" lausus ta lahkelt.

Loviisa killud 30.

Olen täheldanud, et lapsed kipuvad just õhtuti hirmsasti lähedust otsima. Nad turnivad seljas, kisuvad käsist-jalust, ripuvad seelikusabas- ühesõnaga teevad kõik enesest oleneva, et ema mingil juhul diivanile mõnusasse õhturammestusse ei vajuks.
Mul on selle kohta oma teooria, mida ühel õhtul ka V.-le ja Helisele tutvustasin. Nimelt on ka lastel õhtuti vähem energiat. Kehalist kontakti tekitades püüavad nad seda täiskasvanutelt ammutada. Mina aga ei taha anda- sest mu enda energiavarud on õhtuti päris nullilähedased. Nii ma siis peletan neid õhtud läbi eemale. Ükshaaval ja karjakaupa. Päris väsitav!
 Loviisa oli samuti juures, kui seda teooriat tutvustasin.
Ta võttis selle otsemaid teadmiseks, et ei peaks edaspidi sihipäratult tegutsema. Samal õhtul tuli ta joonelt minu juurde, liibus tihedasti mu vastu ja teatas: "Nii, nüüd võtan ma natuke su alergiat..."

esmaspäev, 9. september 2013

Loviisa killud 29

Õde Ellu kolis eelmisel nädalal Tartusse. Tema elus algas uus etapp- üliõpilasaastad.
Trio polnud sugugi rõõmus.
Iseäranis torssis oli Loviisa.
"Mulle kohe üldse ei meeldi, et õde Ellu sinna Tartusse läks," alustas ta tänagi teemat, "Kas siis, kui tal lapsed tulevad, kolib ta ikka Eestisse tagasi?"

neljapäev, 5. september 2013

Loviisa killud 28

Häälte järgi tundub vannitoas toimuv olevat väljunud igasuguse kontrolli alt. Issi tormab olukorda kaema. Kuulen, kuidas ta lapsi korrale kutsub.
Otsemaid kuulen ka Loviisa noomivat vastulauset: "Sina, suitsetaja! Ise lubasid, et suvel enam ei suitseta! Aga ikka suitsetad!"
Niisiis, parim kaitse on rünnak- ja seda teab isegi 4-aastane :)

kolmapäev, 4. september 2013

Loviisa killud 27

Teen kabinetis tööd.
Loviisa tuleb tusase näoga minu juurde: "Emme, mul on praegu peas kõik nii sassis!" (Tal on nii armas s! Selline s-i ja š-i vahepealne...)
"Mis asi sul siis sassis on?"
"Mul on nii sassis... kus on vasak käsi ja kus on parem käsi," pahvatab tüdrukuke mure välja.

reede, 30. august 2013

Mängisin arsti

Iga kord, kui ma mõnele arstile kurtsin, et kahtlustan Lisannil allergiat, rehmas see käega. Allergiat on väga raske tuvastada, kinnitas ta. Testid ei pruugi midagi näidata.
Mina uskusin.
Möödus terve aasta. Võibolla poolteist.
Nohule lisandus sügelemine. Põlveõndlad kratsiti katki.
Iga kord, kui mõnele arstile kurtsin, et kahtlustan allergiat, rehmas see käega. Hormoonsalv, ütles ta ja kirjutas retsepti. Võite ju testi ka teha, lisas ta, aga see ei näita niikuinii midagi.
Pead tõstis kahtluseuss.
Salviga surun vaid sümptomid maha. Aga põhjus ju jääb!
Teadsin kogu aeg, et see ei ole niisama-nohu. See ei ole ka krooniline, väljaravimata nohu. See tekib ainult teatud puhkudel. Alati toas... Tihti õhtuti... Kõige sagedamini voodis...
 Ühel päeval sattusin lugema Self Diagnostics testidest. Neidsamu kasutavad ka arstid, kinnitati nende kodulehel. Saadaval olid ka allergiatestid.
Kaotada ei olnud midagi.
Valisin intuitiivselt kassi-tolmulestade-õietolmu kolmiktesti. Selle sümptomikirjeldused langesid kõige enam kokku Lisanni vaevustega.
Nüüd algas kõige närvesöövam osa. Pidin ise lapsele vereproovi tegema. Näpuotsast oli nimelt vaja tilgakest verd. Juhendil oli küll kõik selgelt kirjas- aga heldeke, ma pole ju medõde!
Lisann on leplik laps. Ta ei kahelnud minus hetkegi. Kui vaja, siis vaja.
Käte värinal eemaldasin nõelahoidlalt korgi. Vajutasin valge otsaga tugevalt vastu väikest näpukest. Plõks!
Ja oligi käes!
Lisann ei teinud teist nägugi.
Edasi tegutsesin juba nagu "vana kala". Veretilk testile, lahus samuti. Näpuke puhtaks, plaaster peale.
Ja jäi üle vaid oodata.
Tulemus, mida arstid tuvastamatuks pidasid, võttis aega kolmkümmend minutit.
Siis näitas T2 testiaknale ilmunud selge kriips mu lapsel tolmulestade allergiat. Kassi ja õietolmu ava jäid puhtaks.
Niisiis- see oli täiesti tuvastatav!
Mis siis nüüd edasi?
Ega midagi.
Vahetasin padja, klopin iga päev tekke ja pesen põrandat.
Selle info pärast pole ju mõtet arsti aega kulutada, ega ju?
Mis ta ikka lisada oskab?
Ei oska minagi...



reede, 23. august 2013

Loviisa killud 26

"Isadele meeldivad rohkem tähtsad asjad," arutas Loviisa vannitoas õhtuse pesemise ajal.
"Missugused need tähtsad asjad siis on?" tundsin huvi.
"Noh, töö... ja ära suremine ja muud sellised..."

neljapäev, 22. august 2013

Superstaar

"Minu nimi on Robbie "f***ing" Williams! Teie olete Eesti! Ja järgmised kaks tundi on teie p***ed minu omad!" kuulutas Williams pärast lavale laskumist.


"Mul on suur noku!" veeris ta kohmakas eesti keeles lavale kaasa võetud paberilipikult maha sõnumi eesti rahvale.


Loo "Strong" ajal toodi lavale suur punane vertikaalvoodi, kuhu staar publikust ühe Leedu naise kaasa kutsus. Jurgita nimelise naise ristis Williams laval Jane'iks ja kiitis häbitundeta tema rindu.
(Allikas: Delfi)


Kuuskümmend tuhat inimest, kes selle kõige tunnistajateks ja takkakiitjateks olid, elavad ilmselgelt mingis muus maailmas.




teisipäev, 20. august 2013

Kips

Ärge sõidutage lapsi jalgratta pakiraamil!
Jah, vene ajal sõitsid kõik lapsed nõndaviisi, aga praegu on teine aeg. Pakiraamil kõlkumine ei ole tänapäeva lastele emapiimaga kaasa antud.
Nad tunnevad end ebakindlalt. Isegi, kui väidavad, et ei tunne. Nad ei tea täpselt, kustkohast kinni hoida. Isegi kui väidavad, et teavad.
Ja lõpuks topivad nad jala kodaratesse.
See jalg nägi kohutav välja.
V. nägu, kui ta seda jalga nägi, oli veel kümme korda kohutavam.
Teadsin hetkega, et Lastehaigla on ainus variant.
V. hüüdis mulle sedasama, lisaks pani ta sellesama hetkega kolm-neli erinevat diagnoosi, üks hullem kui teine.
(Tahad täpsemalt teada inimese isikuomadusi- jälgi tema käitumist kriisiolukorras...)
V. diagnoosid ei pidanud õnneks paika.
Minu oma kahjuks samuti mitte.
Pindluu mõra. Muljumiskahjustused.
Kips.
Ärge sõidutage lapsi jalgratta pakiraamil! Mingil juhul.
Sest lapse vaev on emale kõige piinavam karistus...

esmaspäev, 19. august 2013

Ülekorraldamise sündroom

Üha enam võib inimeste seas täheldada ülekorraldamise sündroomi.
See tähendab, et pidulik elusündmus tahetakse muuta niivõrd tavapärasest erinevaks, et heal juhul paneb lihtsalt hämmelduma...
Ma ei võta enam väga tõsiselt noorikuid, kes "kunagi klaverit õppinult" oma laulatuse eel mulle tähtsa näoga soovilisti ulatavad. Ma ei muutu näost valgeks, kui seal midagi eriti iseäralikku seisab. Ei hakka vastu vaidlema.

Nii soovis näiteks üks noor daam oma tulevase käevangus kirikusse sisenenda Händeli "Laschia´chio pianga" saatel. Ilus laul, teadlik maitse. Sõnum on küll "las ma nutan oma julma saatuse üle..."- aga no kes sellest ikka aru saab!
(Üks nüanss on tollel laulul veel. Ehk mõni mäletab Farinelli filmi. See laul oli linateose kulminatsioon, mil ta kastraadiks muudeti...)

Omaette kategooria moodustavad popi-mutid.
-Kule, ütlevad nad, näts suunurgas, kas sa seda laulu tead? Mida, ei teagi või? Oot, ma youtube´st otsin... (tümps, tümps , tümps)
Ma ei tea seda ega tahagi teada, vastaksin neil puhkudel meeleldi. Muide, kas oled kindel, et tahad oma pulmad just kirikus korraldada, täpsustaksin veel. Mitte baaris, pubis ega diskoteegis?
Aga ma... ei ütle midagi. Mängin taaskord abbat ning biitleid (parem variant), diskot ja tänapäeva jõledat poppi (kehvem variant).
Sest see on nende päev.

 Kolmas kategooria ülekorraldamise sündroomi all kannatajaid on kontserdikorraldajad.
Kontsedikorraldajad unustavad suures korraldustuhinas sootuks, mis üritusega tegu. Nad paluvad oma tähtsat päeva kaunistama koori, kandlememmed, kohaliku popstaari, pasunamehed, kitarritrio, ooperilaulja ja rahvatantsurühma. Programm võib olla igati kirikusse sobilik. Nad unustavad vaid ühe tähtsa nüanssi- et see üritus ei lõpe eales! Nii langeb tüüpiline kontserdikorraldaja tihtilugu altari ees minestusse enne, kui asi "jah" sõnani jõuab- ajal, mil laulatuse algusest möödub umbes poolteist tundi ning koloratuursopran orelirõdul parasjagu järjekordset Ave Mariat alustab. Külaliste tagumikele hakkab noil hetkil kirikupink tunduma vaenlasena number üks. Roosid vajuvad aegamööda longu...

Olen tänaseks mänginud sadu laulatusi.
Ülalmainitud jäävad küll hästi meelde, aga kauneimad on siiski lihtsad ja traditsioonilised. Need, kus muusika ja sõna saavad moodustada ühtse jumaliku terviku.
Nagu Mees ja Naine...







kolmapäev, 14. august 2013

Tillukesi kilde

Teatavasti on Loviisal erakordselt peen lõhnataju.
"Kuule," ütleb ta mulle ühel pärastlõunal, ise mind tähelepanelikult, võiks öelda isegi pisut üllatunult silmitsedes, "sul tuleb suust sipelga lõhna!"

Telekast tuleb "Eesti mäng".
"... ja teemaks on ajalugu!" ütleb saatejuht.
Joss pöördub tüdrukute poole.
"Teemaks on "maja kukub"", seletab ta asja korralikult üle.

Lisann hõõrub silmi. Mõnuga.
"Tule nüüd!" hüüab Loviisa õde, "kui kaua sa seal kratsid!"
"Ma püüan enne silmadest muinasjutud kinni," ei jäta Lisann tegevust uisapäisa pooleli.

teisipäev, 13. august 2013

Lambad

Üks suur hall pilv kõhutas täna üleval taevas.
Allpool, silmapiiri juures siblisid aga kümned väikesed vahused pilvelambad, otsekui otsides kaitset suure avarast hõlmast.
Suur lebas igati väärikal moel. Paistis aumehe moodi.
Neile, kes teda tähelepanelikult ei jälginud.
Aga mina jälgisin.
Tegelikult sõi ta lambukesi. Valgeid ja vahuseid. Vaguraid, häid.
Tõmbas ükshaaval oma koletu kuue mustjasse varrukasse. Võidis pääd porikarva.
Ning kugistas alla.
Kui kõik lambad otsas olid, hakkas vihma sadama...

reede, 9. august 2013

Eestlaste imelikud uskumused

Vahel imestan ikka päris tõsiselt uskmatu eestlase imelike uskumuste üle.
Võtame kasvõi tähemärgid.
Tuleb su juurde kõrgesti haritud inimene, räägib nii tarka juttu, et lausa aukartusvärinad mööda käsivarsi ülespoole jooksevad - ja siis korraga lipsab teksti näiteks säärane põnev fraas, et "...Sõnn nagu ma olen..."
Ja ongi kogu imetlus, nätaki, koos austusjudinatega aia taga!
Olen ka ise lugenud Linda Goodmani "Päikesemärke". Lahe raamat! Võrratult hea huumori ja nauditava lauseehitusega...
Niikaua kui end vaid Veevalaja märki mõistsin asetada, tunduski just Veevalaja üllatavalt täpne ja minu-kohane. Hakates aga ennast sama raamatu järgi mõne teise tähemärgi esindajana kujutlema- noh, niisama, naljaviluks- jõudis minuni korraga arusaam, et tegelikult võiksin olla kes tahes. Kas pole nii, et valime enesele intuitiivselt omadused, mis meid huvitavamaks ja mis peamine- teistest erilisemaks teeksid ja levitame neid siis püha tõe pähe? Kasvõi tähtkujudele viidates, kui targemat pähe ei karga.
Et hilinemine ei olegi mu enese laiskus ega korraldamatus, vaid lihtsalt Veevalajale tähtede poolt külgepoogitud omadus, mida muuta pole võimalik?
Et Skorpion on pika vihaga, kuna tähed tahtsid nii?
Ja Kaksik teeb samal sunnil sadat asja korraga?
Ning Neitsi on korralikkuses ületamatu?
Ja kõrgesti haritud inimesed  noogutavad mõistvalt, küsides oma vestluspartnerilt ikka ja jälle "ega te juhuslikult Ambur ei ole?" - et peale seda akadeemilises toonis vestlust jätkata?
Kuulge, see on ju nonsenss!
Mul on kolm täpselt üheealist last. Nad on sündinud üliväikeste vahedega- tüdrukud lausa ühes minutis. Loomulikult sündisid kõik ühes kohas- mul polnud alakeha tuimestuse tõttu võimalust ega tahtmist vahepeal kohta muuta. (Arstid poleks vast seda otsust tervitanud kah.)
Tähemärkide ekspert ütleb, et nad kõik on Kaljukitsed.
Eks kitsede hulgas leidu samuti erinevaid isendeid. Aga nii erinevaid nagu see trio, sarvekandjate seas küll pole! Küllap kepsutavad nood ikka künkaid mööda ja ahmivad rohututte, kuis loodus ette näinud...
 Alljärgnevalt esitlen meie sünnikaardilt identset Kaljukitse-triot tänases rannas. Palun väga!
Loviisa vett ei pelga. Tema soovib otsemaid sukelduda. Vesi võib olla jääkülm. Või parajalt soe. Või jahe. Laineharjadega. Sile. Ükskõik. Välja tuleb ronida alles siis, kui lõdisevad lõuad rinnakorvi ohustavad.
Eile sundis Loviisa mind poini ujuma. Temaga koos muidugi. Nägu, mis tehti peale minupoolset selgitust ("emme ei oska nii hästi ujuda, et üle pea vette minna"), väljendas ülimat põlgust.
Lisann tunneb siirast rõõmu kaldaäärsest "supist". Vahel leidub liivakihi all mõnusat muda. Tuleb vaid veidike kaevata. Ja siis veel veidi. Ja ongi Lisann kaelani mudas! Mõnus!
Lisanni võib vabalt ning muretult kalda äärde mängima jätta ja ise ujumas käia. Tema fantaasial ei ole piire. Lõbustamist ta ei vaja.
Johann on ärevil. Ühest küljest tahaks nagu ujuma. Aga nii kaugele kui Loviisa... hästi ei julge. Kaldamudas mõnulev Lisann tundub poisikese rahutule hingele hulluksajavalt staatiline.
Või siiski? Oh ei! Oodake!
Närviliselt sõelub väike poiss kaldale ja vette, edasi-tagasi. Teda tuleb jälgida! Sest vahel laseb ta närvide rahustuseks rannaliival sellist traavi, et ümbruskaudsete päevitajate punakaks kõrbenud silmnägu ja priske toidukott ühtlaselt peenliivaseks tuiskub- ning siis võib ta ühtäkki avastada, et on eksinud...
Niisiis- Kaljukitsed? Nagu ühe vitsaga löödud?
Käisin kunagi ühe kuulsa eesti tähetarga juures. Pidin sealt kellegi sünnikaardi ära tooma.
Vanamees vaatas mind pingsalt, lausa hüpnootiliselt. Pakkusin talle ilmselget mitte-erialast huvi. "Oled haruldane eksemplar", lausus ta viimaks, "sul on kõik tõusumärgid Veevalajas...".
"Aga Veenus", lisas ta hetk hiljem erutusest õlgu võdistades, "on sul Jääras!"
Mnjah, eks see olegi rohkem vaatenurga küsimus...







laupäev, 3. august 2013

Jossi killud IX

"Kuule emme," meenus Jossile täna peale öö-musisid üks tähtis küsimus, "kui sina meid sünnitasid, kas sa siis pidid sünnitusmajas väga vaikselt olema?"
"Ei, miks," imestasin mina.
"Aga kas sa siis tohtisid seal karjuda, kui mõned parajasti abiellusid?"

(Vastasin naerdes, et ega siis sünnitusmajades ei abielluta.
"Häh," ütles Loviisa omalt poolt, "abiellumiseks on meil kirikud."
"Kõigepealt tuleb tantsida ja musitada," ladus nüüd Lisanngi teki alt oma teadmised ette, "alles siis saab abielluda!")

Loviisa killud 25

Tulime eile Saare- ja Muhumaalt puhkamast.
"Kas teile meeldis?" küsisin kolmikutelt täna üle.
"Jaa!" tuli üksmeelne vastus.
"Mis sulle kõige rohkem meeldis?" pärisin Loviisalt.
Loviisa jäi, kulm kortsus, mõttesse.
"Kas seal karusselle oli?" nõudis ta hetke pärast täpsustust.
"Saaremaal? Minu teada küll polnud," vastasin mõneti hämmeldunult.
"Siis mulle ei meeldinud midagi," teatas tüdruk seepeale.

neljapäev, 25. juuli 2013

Lisanni killud 5

Teen aiatöid.
Lisann tuleb minu juurde, kõht paljas.
"Naba on kõhu suu," seletab ta, "ja ta ütles just, et tahaks hirmsasti pannkooke!"
"Oi, kallis, su kõhuke peab küll veidike ootama", ütlen, "mul tuleb see töö kindlasti lõpuni teha!"
Lisann on leplik laps.
"Ma panen talle pluusi peale", osutab ta oma "kõhu-suule" ja kisub sõnade kinnituseks särgi allapoole, "siis ta ei saa enam rääkida!"

Loviisa killud 24

Loviisa küsib: "Emme, kuidas Norra mäed tekkisid?"
Seletan, et see juhtus juba jääajal.
"Kas siis, kui sina väike olid?"
"Oh ei, ikka väga-väga palju varem!"
Loviisa mõtleb natuke.
Seejärel pöördub ta arupidavalt Jossi ja Lisanni poole: "Peame vanaema Mallelt küsima, äkki tema mäletab..."

(Muide, Helis arvas ka kunagi, et ma olen mammutite-aegne...)

teisipäev, 23. juuli 2013

Loviisa killud 23.

Issi vaatab telekast spordiuudiseid. Mina istun sealsamas ja loen. Loviisa ukerdab mu süles, jälgides samuti poole silmaga telekat. Teise osa tähelepanust pühendab ta aga mängivatele Lisannile ja Johannile.
Telekas räägitakse parasjagu Tour de France´i tulemustest ja näidatakse lõpufinišit. Loviisa suunab  elavnedes pilgu pildikastile, peagi aga hakkab ta suu mossi vajuma.
"Miks kogu aeg need võidavad," kaebleb ta, "kes mulle kõige vähem meeldivad???"

pühapäev, 21. juuli 2013

Loviisa killud 22

Suvepäevad Naissaarel.
"Huvitav, mis šüšteem siin on," uurib Loviisa üht tilkumajäänud logu kraani.
"Siin on vist selline šüšteem, et polegi mingit šüšteemi," leiab ta hetk hiljem.

reede, 19. juuli 2013

Jossi killud 8

Reisil. Noh, nii kuuendal päeval.
Joss on väsinud ja igatseb koju.
"Sõidame nüüd palun Eestisse! Ma pole juba mitu aastat oma mängutuba näinud!", jaurab ta.

Lisanni killud 4

Loviisa teatab, et tema hakkab suureks saades kõigepealt ralliautojuhiks ja seejärel lenduriks. Joss kinnitab, et tema teeb samamoodi- kõigepealt ralliauto, seejärel lennuk. Jube hea valik Loviisal!
Lisann ei karda teistsugune olla. Täna on ta siiski kuidagi ebalev.
"Mina," lausub ta lõpuks silmi maha lüües, "vist ikkagi abiellun..."

Loviisa killud 21

"Oot, mis aasta see oli, kui rakette välja lasti?" juurdleb Loviisa auto tagaistmel.
"Aa, õige, see oli ju uus aasta!" leiab ta peagi ka ise vastuse...

laupäev, 6. juuli 2013

Loviisa killud 20.

Vannituba on jälle vett täis lökerdatud!
No kui kaua ma pean rääkima, et ei tohi lökerdada?
Kuidas keegi emmet ei kuula?
Vaadake nüüd, vaip on kõik märg ja...

Tõmban hetkeks õiendamises hinge...

Loviisa istub parajasti potil. Vaikusehetk koondab mõtteid ning muundab poti kõnepuldiks.
"Aga muidu on elu ilus...", lausub maailmakuulus psühholoog eriti sugestiivsel häälel.
Jalgu kõlgutades.

kolmapäev, 3. juuli 2013

Loviisa killud 19.

Loviisal on kolm karu-kaisulooma.
Sätime maale.
Loviisa on asjade pakkimisega kole tähtsaks läinud ja käsutab mind: "Too ülevalt mu karud!"
Mina vastu: "Noo-noo, neiukene, ei too ma midagi! Kui tahad neid kõiki kaasa võtta, lähed ise!"
Loviisa nägu vajub mossi. Ta sirutab oma käekesed ette.
"Mitu kätt mul on?" küsib ta nõudlikult, "Kaks! Ei ole kolme kätt! Kuidas ma sinu arvates neid peaksin tooma???"

Jossi killud VII

Maal.
Joss silmitseb korvidesse asetatud kaminapuid ja avaldab Anale ja Vaarile arvamust:"Teil on nii vähe puid! Meil on palju rohkem!"
"Meil on sellepärast rohkem," lisab ta hetke pärast selgitavalt, "et ükskord Silver toppis neid kogu öö..."

(Selgitus: S. on õde Ellu peigmees, maapoiss, kes meile mullusui paari-kolme tunniga riidatäie kaminapuid raius. Nii muuseas. Loomulikult mitte öösel...)

Loviisa killud 18.

Vanaema (ehk Ana) astub hommikul suvekodu kööki, ise seletades:"Väljas on täna nii suur tuul! Kui uksest välja astusin, puhus nii hullusti kuklasse, et juuksed tõusid puha püsti."
Lapsed jäävad viivuks vait. Küllap püüab igaüks neist püstiste juustega Ana kujutlusse manada.
"Nagu okassiga!" purskab Loviisa lõpuks naerma.

teisipäev, 2. juuli 2013

Jossi killud VI

Vanaisa ehitab maal sauna. Joss on sealsamas abiks.
Korraga jätab vanaisa töö seisma ja vajub mõttesse- vist juurdleb mõne ehitusliku probleemi kallal. Joss astub ligemale ja küsib murelikult: "Kas sa ei oska enam edasi teha?"
"Ega vist ei oska jah," tunnistab vanaisa.
"Siis peame jah mõtlema," tunnistab poisike arusaajalt.

laupäev, 29. juuni 2013

Unevajadusest

Nelja-aastaste laste unevajadus ei erine muide oluliselt täiskasvanute omast. Kõige rohkem paari tunni võrra. Samas on nende energiavarud lausa ammendamatud.
Niisiis- mida ma öelda tahan?
Seda, et jõudeaega napib!
Hommikuti on meie reipusetase suhteliselt ühtlane (mis omakorda sõltub suuresti minu öisest unetasemest.). Kuna aga nemad laadivad end Duracelli, mina aga tava- patareiga, ebaühtlustub meie energianivoo esimest korda juba lõuna paiku, mil mina tunnen vastupandamatut soovi graatsiliselt horisontaalasendisse langeda, nemad aga alustavad parasjagu päeva esimese veidi põhjalikuma müratuuriga ning tunnevad end mu (sisepingete tõttu liialt ärevast) "magama!"- hüüdest lausa häirituna. Sisepinged tekkivad muide kartusest, mis siis saab, kui nad magama ei jää. Einoh, tegelikult ei saa siis oluliselt midagi muud, kui et mu unistus lõõgastavast horisontaalist pole määratud täituma- aga sellega peaksin juba ammu harjunud olema.
Kogenud emad ütlevad selle koha peal, et "pole viga, see-eest lähevad varem magama". Aga tutkit brat! Minu omad ei lähe! Kui me üheskoos päevakese kuidagi õhtusse saame lohistatud, on mu kujutelm kaunist siidilinade vahele langemisest asendunud karmi reaalsusega- ma kas kukun jalapealt ja riietega või põrnitsen esmalt tunnikese oma FB- sõprade ideaalilähedasi elusid, uskudes siiralt, et nende viisakad lapsed nende viisakates kodudes FB- välisel ajal ainult magavadki. (Ja oma laste ja pudulojuste lõputul uneajal saavad mu tublid FB-sõbrad, sulnis naeratus huulil, järjestikku mitmeid ideaalilähedasi tegusid teha, need otsemaid seinale riputada ning tuhandeid "laike" ning kommentaare stiilis "oi, kui tubli sa oled!" pälvides õndsalt ohata.) Samal ajal ei suuda mina isegi kööki kraamida. Jätan hommikusse.
 Kui mingil põhjusel juhtub, et minugi trio lõunauinaku- mõtte omaks võtab ning imekombel unemaale purjetab, ei ole olukord veel sugugi roosiline. See on vaid pisut parem variant. Sest sel õhtul nad ei uinugi! Kui meie majja viimaks vaikus saabub, on sügav öö oma mustad varjud ammuilma üle kõige loodu laotanud. Maailm magab. Tahaks ka.
Siiski on pikad õhtud lihtsamad, sest puhanud nelja-aastased oskavad omavahel suurepäraselt mängida. Nii on mul vähemalt sel ajal võimalus midagi (üldsuse meelest kasulikku) korda saata. Või ehk niisamagi istuda...
 Kui viimne päevakangelane unehõlma on vajunud ja ma tasakesi nende pesasid kohendan, kellegi üle ääre rippuva jalakese tagasi voodile tõstan, padja uuesti pea alla sätin ja laialiloobitud riided kokku lapin, mõistan taas, kui õnnelik ma tegelikult olen. Kogu oma väsimuses.
Ma ei pea kellelegi midagi tõestama, et ehk võõraid "laike" koguda.
Olen päriselt olemas.
Mu lapsed on päriselt olemas.
Siin ja praegu.
Just niimoodi nagu oskan.

esmaspäev, 24. juuni 2013

Mõttekatke

Kui me mere äärde jõudsime, olin nii kohutavalt väsinud, et lausa langesin liivale.
Trio heitis otsemaid riided seljast ja tormas laintesse.
Ning mina tardusin.
Teate, vahel ei olegi rahuloluks rohkem vaja.
On vaja üht valget laeva silmapiiril, mida aeg-ajalt silmitseda.
On vaja lainete rütmilist loksu ja kaldaliivalt taganeva vee turvalist vulinat.
Laste kilkeid kusagil eemal. Teises maailmas.
Pilvedest moodustuvaid kujundeid.
Päikese paitust.
Sooja liiva külje all.
Mööda jalga ronivat sipelgat.
Uitmõtteid.

Nad võimaldasid mulle selle.
Tublid lapsed!
Nüüd jaksan jälle...

laupäev, 22. juuni 2013

Ei ütle täna...

Ei ütle täna õnnesooviks Sulle ma,
et igasema jääd Sa koolimaja,
et tarkus ongi vaid, mis õnneks vaja.
Need käibefraasid viskan parem tulle ma!

Jah, ütlen vaid- on õnn, et läbi sai see!
Kord meenutad ehk heldusega aegu,
mil oldud seal. Kuid päike paistab praegu!
Nii ühendades taevase ja maise

ma palun vaid, et Sinu eluteel
on süda see, mis näitab õiget suunda
ning tarkus aitab teda võtta kuulda.
Siis püsid armastuse lätetel!

Helise gümnaasiumi lõpetamiseks 21.06.2013

Iga lõpp on millegi algus

Iga lõpp on millegi algus,
kandes häid ja halvemaid aegu,
ühel pool- pimedus, teisel pool- valgus,
ühel pool- minevik, teisel pool- praegu.

Iga lõpp on millegi muutus
kandes aja tiksuvat ruttu,
andes aastad ja päevad ja kuud,
kus
väikese maailma naeru ja nuttu.

Iga lõpp on millegi algus.
Seda ei maksa liig tõsiselt võtta.
Siinpool on pimedus, sealpool on valgus?
Hetke vaid seisa... siis edasi tõtta!

                     ***

Kuhu me läheme, kus on me kodu,
mis on me tulevik, mis on me saatus,
on see komöödia, õud, farss või draama?
Khmm... ütleksite ehk, mitmes on vaatus... ?

Õe gümnaasiumi lõpetamiseks 21.06.2001


esmaspäev, 17. juuni 2013

Loviisa killud 17.

Topin Loviisale kampsunit selga. Ei saa kuidagi üle pea!
"No misasja", podisen endamisi, "on sul alles suur pea!"
"Suur pea- väike aju!" lõkerdab Loviisa rõõmsalt vastu.

                                                       ***

Loomaaias.
Iga natukese aja tagant ilmub nähtavale uus rämpsu-kohvik (loe: kust saab osta ainult tervisele kahjulikke asju). Iga natukese aja tagant pean rahulikul, kuid kindlal toonil teatama, et siia me kindlasti ei sisene.
Ühe putka ees ei suuda ma enam survele vastu panna. Olgu, siia võib, aga igaüks saab ainult ühe asja!
Trio kaob hetkega putkasse. Järgmisel hetkel aga tormab Loviisa välja tagasi ja karjub täiest kõrist:
"Mina tahan keppi! Keppi tahan, keppi, keppi!!!"
Ümbruskonna naeruturtsatusi trotsides torman putkasse. Jeerum, mida???
Selgus, et tegu oli kepikujuliste pulgakommidega...

                                                     ***

Loomaaias.
Loviisa oli nagu natuke liimist lahti.
Kotkaste juures selgus tõde. Järsk ja halastamatu.
"Kas sulle meeldiks puuris istuda, et kõik sind kogu aeg vahivad, ah???" küsis ta nõudlikul toonil.
"Ega ei meeldiks küll, "pidin tunnistama.
"Ja miks sa arvad, et nendele meeldib?" läks hääleke peaaegu nutuseks.
Ei, ega ma ei arvagi...
Aga- ma ei saanud korraga aru, milles mina süüdi olin.
Tunne oli küll selline, nagu oleksin ise kõik loomad puuridesse toppinud.
See tüdruk ikka oskab...



Kui hullud aktiveeruvad...

Kui meie koguduse agressiivseim "ullikene" mõni päev tagasi enesel taas "neurootilist erektsiooni" täheldas ja sellega seoses kirikus paar vastavat aktsiooni korraldas, teadsin kohe, et hullude aktiveerumise aeg on jälle kätte jõudnud...
 Midagi säärast nagu täna pole ma aga varem kogenud. Keset laste ristimist sisenesid pühakotta kaks noormeest. Kui nad mõlemad korraga mõnda tõsist vaimuhaigust ei põdenud, (mis on äärmiselt ebatõenäoline, sest Paldiski maanteelt polnud põgenenud patsientide kohta häiret antud,) olid nad korraliku narko-laksu all. Sisenedes kiirel sammul, alustas üks neist valjut, madalahäälset laulu, õigemini möirgamist, mistõttu tuli ristimistalitus katkestada. Õpetaja pani kogu oma veenmisjõu mängu, et nad lahkuksid- aga ei midagi. Alles politseiga ähvardades leidis neist ühe hägune mõistus  väljapääsu-ukse uuesti üles. Teist aga ei morjendanud seegi. Korrakaitsjate saabumisel avaldas ta tõsist vastupanu ning püherdas päris pikka aega põrandal, enne kui tal käed raudu saadi ja minema toimetati.
Ausalt öeldes oli see paras šokk.
Kui inimene vaatab sulle selgete silmadega otsa, aga sa tajud, et tegelikult on ta täiesti sassis, teda ei huvita absoluutselt, kus ja miks ta on, talitades vaid aju vallutanud mustade jõudude ajel, mis käsivad tal parasjagu näiteks karjuda ning muu variant ei tule kõne allagi, siis pole mõtet rõhuda ei südametunnistusele ega aule-häbile. Sest tal ei ole neid. Teda ennastki peaaegu et ei ole.
Kuidas on inimese elu saanud niiviisi minna? Kui suur osa on tema enda kanda?
Millisest hetkest lakkab aju allumast?
Selliseid küsimusi tuleb mu ametis üsna tihti ette.
Õnneks on liht-ullikesed (loe: mitte sõltlased ja mitte arstliku diagnoosiga) oma eripäradele vaatamata siiski küllaltki etteaimatavate käitumismustritega. Nende aju tuleb erutusprotsessi käivitamisega suurepäraselt (loe: omapäraselt) toime, kuid pidurdusprotsess millegipärast tõrgub. Rahunemine toimub seetõttu üle kivide-kändude ja nõuab professionaalset (tihtilugu aga lihtsalt tavapärasest karmimat) lähenemist. Parim relv on üldsuse huvipuudus.
Ülalmainitust lähtuvalt teavad liht-ullikesed suurepäraselt, kellega tasub "möllata". Nad on natuke nagu etenduse juhid. Ja ühtlasi pea-osatäitjad...
Muide, "narkoparunitega" mu tänane tööpäev ei piirdunud. Kirikus istus veel üks mustade prillidega naine, kes pidevalt närviliselt kohta vahetas ning punase jopega mees, kes iga natukese aja tagant sisse tormas, paaniliselt midagi otsis ning seejärel jälle kiiruga väljus. "Kirsiks tordil" saabus viimasele ristimisele väikest kasvu proua ühes tohutute kingipakkidega. Uskusin ta kindlalt ühe külalistest olevat... Aga tema peitis end hoopis ühes oma "pakimajandusega" külgpinkide taha varjule ning kirikumees juhatas ta seejärel viisakalt välja...
Oli alles tööpäev!
Hullud on tõepoolest aktiveerunud.
Põnev... ja samas nii hirmutav.

kolmapäev, 12. juuni 2013

Sõitluste päev

Loviisa poeb mulle hommikul kaissu ja lausub salapärasel toonil: "Issi ütles, et täna tuleb meil sõitluste päev!" Seejärel vaatab ta mind ootusäreval näol.
Ma ei oska lausuda A-d ega O-d. Sõitluste päev? Kes kellega sõitleb? Ja miks?
"Mis sellel päeval siis tehakse?" püüan Loviisalt endalt vastust saada.
"Ma arvan, et... üks suur sõit tuleb täna! Me lähme reisile!" hüüatab ta.
Eelmisel päeval olime saatnud õde Ellu gümnaasiumilõpu reisile Türki. Eks väike kadeduseuss näris ju ka... Sellest aspektist vaadatuna sobinuks issi pakutud sõitluspäev tänasesse ideaalselt.
"Sa mine küsi õige issilt endalt, mida ta täpsemalt mõtles!" utsitasin. Ise jäin, kõrvad kikkis voodisse.
V. sättis end allkorrusel tööle.
Nagu arvatagi oli, ei saanud ta esialgu küsimusest sotti.
Järsku hakkas ta aga naerma ja seletas:
"Ma ütlesin teile eile õhtul: jääge nüüd ilusasti magama, homme tuleb jälle uute seikluste päev!" :)

esmaspäev, 10. juuni 2013

Veregrupiga viirused

Huvitav, kas kellegi teise peres on ka sedasi, et teatud viirused nakkavad ühe, teatud aga teise veregrupiga inimestele?
Mina olen sellist tendentsi täheldanud sellest ajast, kui kolmikud, kel kõigil V. veregrupp, sündisid.
Et mu jutt liiga jabur ei tunduks (kuigi teoreetiliselt võiks tunduda küll, sest tund aega tagasi mõõtsin endal 39 kraadise palaviku), toon mõne näite.
Kolmekuused kolmikud põdesid hirmsat kõhuviirust. V-le hakkas see nigu niuhti külge- oli teine lausa otsi andmas! Meie Helisega tundsime aga vaid kerget iiveldust.
Teise ( ja loodetavasti viimase) kõhuviirusega oli täpselt sama lugu.
Märtsikuine köhaviiruski murdis mehe koos lastega maha- aga mitte meid!
Samas Helise kurguvalu-viirus on alati ka minul küljes nagu naktsi- ja kolmikud V.-ga on terved nagu purikad!
Nohuga- millesse ma varem ei nakatunud, viimastel aastatel on see aga kahetsusväärsel kombel õnnestunuma hakanud- täpselt samuti! Kui haigestun mina, siis on ka Helis, kui haigestuvad kolmikud, põeb ka V.
Aga väite peale, et mul on vaid külmetus, ma lihtsalt naeran. Sellist haigust nagu külmetus ei ole olemas! Külmetuse taga on alati viirus. Kui inimene saab külma, hakkab organism viirusetõrje asemel keha soojendamisega tegelema ja nii ongi viirusel vaba voli paljuneda- kuni haiguse väljalöömiseni. Mina külmetasin eile hullumoodi. Tegin kehale karuteene. Nüüd kannatan.
Vaat nii. Panen nüüd arvuti kinni.
Ausõna, õpeta nagu oma lapsi... ;)

Suhtlemisest

Kuna saan kolmikute maailmast mitte-tööasjus eemale suhteliselt harva, võin täheldada nelja aasta jooksul välja kujunenud tõsist suhtlemisväsimust. Pigem tahaksin olla paari-kolme sõbra või lausa ainult iseenda seltskonnas, kui trügida massiüritustel võhivõõrastega külg külje kõrval.
Täna toimus Haapsalus suurepärane üritus- eestirootslaste laulupidu, teine omataoline, kusjuures esimene leidis aset kaheksa aastakümmet tagasi. Ilm oli ilus, meeleolu ülev.
Sel hetkel istusin üksi pikal puupingil tagumises reas. Koor oli end laval valmis seadnud, pealtvaatajategi pilgud esinejatele suunatud. Päike säras. Puud kohisesid. Nad sosistasid, et mõistavad mind. Olin tänulik, sest ma ei olnud ju midagi öelnud.... Järsku kaardusid neist kahe lähima massiivsed alaoksad otsekui hiiglaslike labakätena mu pingiotstele ning tõstsid mind tasakesi üles platsi kohale. Ah, milline vaade sealt avanes! Avar ja piiritu! Inimesed all tundusid kui sipelgad. Näe, ka tema on kohal! Ja tema ja tema... Ma lihtsalt vaatlen neid. Ja ma ei peagi neile tere ütlema, neid ülevoolavalt kaisutama ja virila naeratuse ning pingutusest moonutatud häälega "välkommen!" kruuksatama. Ma ei pea järgnevad veerand tundi teemat otsima ning leides lõpuks tavapärase kolmikute-teema, ei pea ma erutusest väriseva häälega seletama, kui vanad nad siis nüüd täpselt on ja kuidas sarnasusega lood. Ja nad ei saagi solvuda, mind ülbeks ja enesekeskseks tembeldada ning edasistel kohtumistel mu olemasolu ignoreerida, näitamaks välja, et see kord on neil meeles- sest nad lihtsalt ei näe mind!
Ja ma kõlgutan seal üleval jalgu. Naeran.
All kogub jõudu laulu kõiki ühendav voog. Mina olen pärlikeest minemaveerenud pärl. Olemas- aga kaugemal. Suhtlusulatusest väljaspool. Kus ükski ainitivahtiv pilk ei ahista, ükski hõlmasthaarav käsi ei küünista ja ühegi sõnamulin ei keeda lõunasöögiks kaasinimese ajusid...
"Kas siia võib istuda?"
Kolksti! Tagasi maa peal. Hetkega.
Näolihased pingulduvad kutselise klouni treenituse tasemel. Paljastuvad irevil hambad. Ilus naeratus? Oh, mis te nüüd! See oli eile... Täna tuleks karta! Tuiksoon on inimkaelal ilusasti näha...
"Muidugi võib!"
Dirigent lõpetab parasjagu kolmandat lugu. Kogu platsi rahvas tormab hullunult minu poole, et küsida, kui vanad need kolmikud siis lõppude lõpuks on ja kuidas on lood sarnasusega.
Puud teevad näo, nagu ei tunneks...
"Oo, see oled sina! Välkommen! Kram! Jaa, lapsed elavad tõepoolest hästi- ei ole kolm, on juba neli, kus aeg alles lendab..."
Lendab.
Vares. Isegi kraaksub õhus.
Ei, vabandust, see oli kaasvestleja. Ta räägib oma lapselastest. Neid on kuus. Kõik nende vanaksjäänud asjad saan ma endale. Värvilisi komme jäi jõuludest üle lausa mitu kilo. Jaa, rootsi lastel on kõige hullemate värvainete peale allergia. Meie omadele käivad küll. Aegumistähtaeg on august kaks tuhat kümme- aga ega seegi midagi tee. Järgmine kord saab autoga tuldud, küll siis mahuvad kõik kastid peale.
Ma pean olema viisakas. Talle meeldib mõelda, et elame endiselt nõuka ajas. Talle meeldib mõelda, et mu koduks on laudadest kokkuklopsitud sara. Ta räägib mõnuga oma viimatisest Itaalia reisist. Ma pean jätma mulje, et ei tea, kus see maa asub. Ma pean õhkama, kui tore. Talle meeldiks, kui ma ütleksin, et lennukipiletid on väga kallid. Et ma käisin bussiga Poolas. Oh, Poola pole ikka see...
Aga mina ei taha viisakas olla.
Hiilin vaikselt väljapääsu poole.
Jätan särgiserva maha- see jääb mu vestluspartneri kätte. Pandiks. Niikuinii leian selle hiljem humanitaarabi kotist. Koos aegunud kommidega- mis koos kaltsudega prügikasti rändavad.
Suu on mul endiselt kõrvuni.
Taamal tõstab dirigent käed....

neljapäev, 6. juuni 2013

Jossi killud V

Vahel pole Joss üldse dzentelmen!
Mu sõbranna S. oli külas. S. suitsetab- aga muidu oleme mõlemad oma arust super vormis! :)
Sain Jossi rahutust piidlemisest aru, et tal on midagi keelel. "Pauk" tuli nii möödaminnes, ronimisseinast üles turnides, rohkem nagu iseendale- aga siiski nii, et kõik kuulsid: "Suitsetamine ei ole üldse tervislik, aga vanad naised ei tea seda!"

Jossi killud IV

Joss on dzentelmen.
Vanaema M. tuli õde Ellu sünnipäevale uue soenguga. Olin väheke kriitiline. Olen nimelt näinud märksa õnnestunumaid variante. Mu ristiema, hea inimene, üritas aga olukorda pehmendada lausudes, et talle küll meeldib. Leidmaks oma arvamusele kinnitust, küsis ta ka Jossi arvamust. Joss hindas esmalt Ana juukseid, siis aga heitis kiire pilgu ka üle teiste ruumis viibivate naisinimeste. Tema hinnang oli ühe tubli mehepoja vääriline: "Teie kõigi soengud on ilusad!"

kolmapäev, 5. juuni 2013

Naisliin

Ööl vastu neljandat juunit aina sadas ja sadas. Rasked vihmapiisad trummeldasid vahetpidamata vastu aknaplekki. Kell sünnitustoa seinal oli jäänud seisma. Olin üksi ja ajatult...
Sinu sünd ja esimesed hingetõmbed panid ajad paika. Pookisid end mu rinna külge uskumatu jõuga. Vaat nii peavad asjad maailmas olema, ütles Su rahulik pilk korrapäraste neelatuste saateks. Ja nii nad jäidki...
Päike näitas end alles seitsmendal. Las ma meenutan!
Tekk. Vanavana tehtud. Ja Sina sellel tekil. Paljas beebi. Päikesekiirte paituses.
Kummardun Su kohale. Imetlen Su siidiseid põski ja selgeid silmi. Siputad ägedalt. Rapsid kätega.
Kohe näha, et kange naine! Nagu me kõik. Meie, naisliin.
Pauliine.
Aino.
Maire.
Mina.
Sina.
Kõik oma lugudega. Erinevad? Ohjaa, näiliselt vägagi.
Kuid ometi- kas pole meis kõigis veidike pauliinelikku halastust, ainolikku sirgjoonelisust, mairelikku õiglusetunnet, minulikku vintskust ja sinulikku sõnakust?
Kirju muster- nagu Su esimesel tekil.
Aga nii oma- ja kordumatu...
Nagu too päev, kui aina sadas ja sadas. Ja nagu kõik päevad ajastu algusest lõpuni.
Ole õnnistatud ja hoitud- Sina, tänane sünnipäevalaps!


pühapäev, 2. juuni 2013

Lilleõgardid

Miks ometi arvavad inimesed, et metsalilli peab ilmtingimata noppima?
Ons nad murtuna kaunimad kui ühlase vaibana metsa all?
Ülaseid tassiti meil tuppa ülepäeviti. Ohkasin iga kord. Nad ei seisa ju vaasis! Lõpuks ütlesin. Muidugi- üllatunud silmad. Vanaema ju õpetas, et tuleb korjata!

Praegu õitsevate piibelehtede uimastav lõhn reedab hõlpsasti nende asukoha. (Õnneks mitte meie maja juures.)
Kanäe, juba küünitavadki korjajate hordid oma kondised sõrmed valgete habraste kellukaridade poole.
Veel, veel! Mis sest, et enam pihku ei mahu.
Nopime paljaks!
Vahet pole, kas seisavad vaasis või mitte. Metsa alla ei tohi midagi jääda...

Vastik nõuka-aegne mentaliteet!

laupäev, 1. juuni 2013

Ma tahaksin harjutada

Teate, ma tahaksin harjutada.
Hulluseni.
Võtaksin kõigepealt Bachi prelüüdi ja fuuga h-moll. Mähiksin end pealaest jalatallani sealsete pikkade fraaside võrku ning lainetaksin modulatsioonidel, ootamatuil hüppeil, geniaalseil veepeegeldustel- kindlas rütmis ja kindlas teadmises, et fuuga viimane peateema pedaalis tuleb taas põhihelistikus. Jõuan tagasi koju.
Seejärel paneksin endas helisema Franki prelüüdi, fuuga ja variatsiooni. Teose lõpuosas, teate küll, kus tuleb too imeilus teema palistatuna arpeggiodega vasakus käes- seal muutuksin vulisevaks ojaks. Sätendaksin kuldses päikesepaistes, kosutaksin januste huuli ning kurbade kõrvadele laulaksin sedasama kaunist meloodiat- võidu lindudega.
Nüüd muutuksin loojangu poole kappavaks hobuseks. Liszt. B-A-C-H. Bachi motiiv pedaali forte fortissimos kogub hoogu ning jõuab õige pea vahuste rakmeteni. Aga kes see hull käsib kihutada! Prrrrrrr! Siin on nii vaikne... Surun hingeldamise jõuga tasaseks. Kuulen oma hobusesüdame summutatud tukseid. Kabjad vajuvad rannaliiva. Kidurate põõsaste pikad varjud tähistavad harvasid akorde piano pianissimos. Elu... Kas sinu eest ma kappasingi? Või tahan vaid näha, kuhu päike vajub? Jah, pimedus on päral. Ta kompab mind. Ma astun edasi. Järgneb. Tunnen kuklal ta jahedat hingust. Esimesed galopisammud ei kuuletu hästi. Keha tahaks veel veidike puhata. Kuid suudan end sundida. Walze annab väge ja fortet. Ma ei tea, kas jooksen mööda maad või mööda vett. Tunnetan vaid üha kasvavat jõudu. Mäed lõhenevad. Taevas rebeneb. Viimased akordid ulatuvad päikeseni. Helivõnked täidavad kogu universumi.

Ma tahaksin harjutada. Et kuulda neid ja paljusid teisi mõtteid. Et jõuda äratundmisele. Teistes inimestes. Oma tegudes. Maailma tunnetuses.
Läbi muusika peaks see õnnestuma...

Aga millal ma harjutan?

reede, 31. mai 2013

Lisanni killud III

Loviisal oli kurk kähe ja panin ta veidikeseks ajaks inhalaatori taha istuma. Ise läksin Johanni pesema. Loviisal hakkas magamistoas üksi igav ja ta hakkas mind hõikuma.
Palusin Lisanni: "Ole hea tüdruk, mine õele seltsiks!"
Lisann läkski korraks magamistuppa, paari sekundi pärast aga oli vannitoas tagasi ja podises pahaselt, lõug rinnal:
"Ega ma mingi lapsehoidja ei ole!"

Lisanni killud II

Täna oli taevas pilves. Kui enamus pilvedest lebas laotuses õiges, see tähendab, horisontaalasendis, siis üks vahune isend tundus algavat vaat et maapinnalt, sirutudes püstloodis teiste pilvede vahele.
"Nagu mingi loom istuks seal," arutasid lapsed isekeskis.
"Koer," ütles Lisann veendunult.
Tõepoolest- nagu puudel!
"See on Jumala koer," tegi Lisann ka omaniku kindlaks.

teisipäev, 28. mai 2013

Toortoitlaste viperused III

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:

Toortoitlaste FB-nurgas läheb põnevaks!
Üks tüüp postitab lingi, kust saab kuulda kapsa surmaeelseid karjeid, enne kui ta nahka pistetakse.
Puhkeb pisuke hüsteeria, kuni teine mõttehiid asjad paika paneb:
"Kapsaaailmas liigub info väga kiiresti ja see, mida üks taim tunneb, kui teda süüakse,on kohe kõigile lähedalasutavatele taimedele teada. Isegi see, keda järgmisena süüakse! Aga kui taime ühisväljaga on head suhted, pole hullu midagi!"
Tore, et kirjasõna ei valda vaid inimliigi esindajad...

Meie aga võtkem jälle kätest kinni ja hüüdkem vabastunult: "Alle-aa, alle-aa!!!"

esmaspäev, 27. mai 2013

Toortoitlaste viperused II

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:
Murelik toortoitlane kaebab FB-s:
"Näonahk on nii kuivaks jäänud, et lausa ketendab! Kas keegi oskab nõu anda?"
Ja oh imet, nõuanne ei lasegi end kaua oodata: "Sa vibreerid valel sagedusel, on vaja saada kõrgemale tasemele."

Ning jällegi moodustub mu kujutlustes mõttehiiglaste käteahelaist ühtlane sõõr ja kostub vaikne ning kaunis: "Alle-aa!"

neljapäev, 23. mai 2013

Loviisa killud 16.

"Mäletad, rattaga sõites rääkisin sulle midagi kummikommidest..."
"Mida täpsemalt?"
"Noh, et koju jõudes võiks neid süüa..."
"Kummikomme?"
"Jah!"
"Miks just kummikomme?"
"No ikka sellepärast, et pipra maitse ei oleks kogu aeg suus!"

kolmapäev, 22. mai 2013

Jossi killud 3.

Loviisa otsib endale sobivaid ööriideid. Üks öösärk on liiga soe, teine valedes toonides, kolmas sootuks kadunud. Õnnetult tuuseldab tüdruk kapi kallal. Minu pika keelitamise peale hindab ta sobivaks ühed kassidega lühikesed püksid ning ülemisse otsa Jossi vana rohe-puna-valge särgi.
"Äkki Joss ütleb, et ma olen poiss," kahtleb ta veel hetkeks, kuid mina kinnitan:"See särk võib vabalt olla nii poistel kui tüdrukutel."
Väärikal sammul astub Loviisa magamistuppa.
Joss põrnitseb teda voodist. Ei, ta ei arva, et Loviisa oleks poisi moodi.
"Sa oled ju nagu pizza," kostub ta häälest siiski üllatust...

esmaspäev, 13. mai 2013

Toortoitlaste viperused

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid eluterveid "pirne" ka siin kajastan:

Väljavõte Toortoitlaste FB lehelt, teemast "Marinaadid toortoitlaste toidulaual":
Sõin eile tükikese marineeritud kurki. Magu läks lukku ja 3-4 tunniks kadus taju ära...

Minu kujutelmas võtsid kõik mõttehiiglased selle avalduse peale kätest kinni laulsid ühises ringis:
Alle-aa, alle-aa!!! :)

Jossi killud 2

Jalutasime trioga oja-ringil. Meist möödus hoogsal sammul üks kepikõndija. Joss hakkas temaga mõõtu  võtma.
Lidus küll ühel, küll teisel pool tervisesportlast, kord veidike ees, siis jälle veidike taga. Ise piilus, kuidas teine reageerib. See tumedapäine naine ilmselgelt meeldis talle!
Tutvuse sobitamisel tasub aga tavaliselt ka midagi öelda. Nii kindluse mõttes...
"Tead," laususki ta viimaks vandeseltslasliku näoga, "kui õde Ellu väike oli, siis ükskord kiirabi ei tulnud talle! Emme pidi taksoga viima!"
Päris intrigeeriv teema võhivõõraga jutupuhumiseks, kas pole? ;)

neljapäev, 9. mai 2013

Mina, jooksja 1.

Et mu suusatajakarjäär sel talvel peale naljakate juhtumite suurt midagi mainimisväärset ei sisaldanud, lõpetasin ka selleteemalise blogimise nii öelda poole pealt. Tegelikult treenisin hambad ristis Harku ringe mõõtes lausa märtsi lõpu- kui mitte aprilli alguseni.
Nüüd on aga lumi jäädavalt läinud ja kuuma aeroobikasaali asemel kisub kangesti jooksurajale.
Jooksmisega on Harku metsas lihtne. Seal treenib küll umbes sadakond erinevat rattaklubi ja pedaalisõtkujaid vuhiseb  üsna pidevalt mööda. Jooksjaid on aga vähevõitu. Täna nägin kolme.
Esimesed kaks jooksid vastassuunas. Ühel neist laperdasid käed nagu tiivikud. Ta lasi seda rahus sündida, otsekui ei aimaks üldse, misjaoks need tilbendised külge on kasvanud. Teine tegi vist parasjagu selgitustööd. Tema käed ei liikunud, vaid puhkasid kenast rinnaku kohal, randmed ülespidi- just nii nagu lapse joonistatud sitsiva koera pildil. Mis kõige tähtsam- tempo oli mõlemal mehel rahustavalt aeglane.
Kolmas jooksja küll möödus minust, aga ei mõjunud kuigivõrd veenvalt. Ta oli suur nagu hobune. Jooksusammgi meenutas rohkem kappamist. Hingeldamise järgi võis vabalt öelda, et tegu pole asjatundjaga. Usun, et pulsikell oleks tolle mehe küljes lihtsalt lõhkenud.
Ning mina ise?
Ah, mis sellest rääkida!
Ühest kepikõndijast jooksin mööda.
Alustuseks hea küll :)

kolmapäev, 8. mai 2013

Loviisa õnn

Tulin Lätist. Loviisa oli mind pikisilmi oodanud.
Järgmisel hommikul, kuskil kella seitsme paiku, ronis ta mulle kaissu ning jälgis mu magamist õndsal pilgul, otsekui uskumata, et see olen tõepoolest mina.
"Kas sa oled õnnelik," küsisin uneseguselt.
"Õnnelik olen, jah!" tõdes tüdruk.
"Mille üle sa kõige õnnelikum oled?" nõudsin täpsustust,(arvates, et tean vastust ette).
"Selle kukekommi üle, mis sa mulle tõid", sosistas ta. 

kolmapäev, 24. aprill 2013

Miks ometi nii valjult?

Mängisin täna Jaani kirikus matuse ja ristimise. Väljas, Vabaduse platsil, toimus samal ajal veteranide päevale pühendatud kontserdi proov. Olen ennegi analoogsete ürituste ajal kirikus mängimas olnud. Tänane oli aga otsesõnu õudus kuubis!
Et muusikalise maitse üle võib vaidlema jäädagi, siis seda ma üldse ei puuduta. Mind huvitab vaid see, kes oli tänase kontserdi sihtrühm- kas Afganistaanis ning mõnes muus sõjakoldes kurdiks jäänud sõdurid või üleüldse kõik kurdid ja poolkurdid eesti inimesed? Norm-kuuljatel, ütlen ausalt, sellele üritusele küll asja ei olnud (noh, kui nad just kiirelt vaegkuuljateks saada ei igatsenud). Peale tööd jooksin kiriku kõrval seinud autosse, näpud kõrvades, sest teistmoodi lihtsalt ei olnud võimalik, valus hakkas!
Ilmselt saate juba aru, kuhu sihin. Minu mõistus lihtsalt ei võta, miks ometi peavad säärased üritused perversse (vabandust väljenduse eest, mõtlesin tükk aega sama tugevusastmega viisakamat sõna, aga ei leidnud) heli tõttu rikutud saama? On see veel üks viis ajude kompostimiseks? Mingi teatud (hullumiseelse) seisundi saavutamiseks? On see (kurdistunud) korraldajate meelest lahe? Kutsuv? Meeleolu loov?
Matus algab tavaliselt vaikse orelimuusikaga. Täna piinati sel ajal kitarre (võibolla popmuusika maailmas nimetatakse säärast helitekitamist häälestamiseks?). Läbilõikavad glissandod kihutasid otsekui noalöökidena Griegile sisse. Torn vappus ähvardavalt.
Kirstu väljakandmise ajal mängitava Wagneri võttis õuel üle Termikas, röökides üle raju ja tormituulte: "...ja pärast kõike seda valmis oled kohtuma surmagaaa... " Einoh, tõepoolest!
Ristimise hitt oli tavapärase repsi asemel hoopis iseäralik: "Minu viiskudel on virts, mul on iseloomu vähe- kuid surun mütsi pähe, jah, surun mütsi pähe..." Olin selleks ajaks alumise oreli taha kolinud, et altari ees toimuvast üht-teist ka minuni kuulda oleks. Koraaligi püüdsin väljastkostvasse trummitümpsu sobitada, aga tüüp läks pidevalt kiiremaks, nii et tuli alla anda...
Õhtul näidati samalt ürituselt otsepilti Aktuaalsele Kaamerale. Repoter üritas toimuvast ülevaadet saada, esitades ühele asjaga seotud naisterahvale küsimuse sõna otseses mõttes röökides. Too kisendas vastu, et "ega ma midagi ei kuule!" Klõpsasin teleka kinni.
Meie ümber on müra. Meie sees on müra.
Kirik väriseb. Süda ka.

"Poisid, lõpetame korraks mängu, las matuserongkäik läheb ära...", jäi neil täna ütlemata.
Paar-kolm minutit lugupidamist.
Kõigest paar-kolm minutit vaikust!
Ehk oleks meeldima hakanud?



pühapäev, 21. aprill 2013

"Kepitajate" ühine puudujääk

Hästi palju kepikõndijaid on liikvele pääsenud. 95% neist kõnnib aga nii, et keppidel pole mingit muud otstarvet, kui et hoiavad ehk pikali kukkumast. Ometi saaks õigesti "kepitades" vägagi tõhusalt treenida just seda lihast, mis vanematel naistel kõige koledamini lotendama kipub.
Aga mina seda neile kõigile ka üle aia hüüdma ei hakka!

laupäev, 20. aprill 2013

Lihtsalt armas!

Tulime just veidi aega tagasi V.-ga restoranist. Mulle mõjub igasugune vaheldus äärmiselt värskendavalt, ja kui juurde arvestada maitsev toit ning võimalus rahulikuks jutuajamiseks, kuna ainsateks vahelesegajateks olid toitu serveerivad kelnerid, oli see üsna soodne pinnas hea tuju tekkeks.
Koju jõudes trio juba ootas. (Nad ootavad alati, ka siis, kui ma vaid viieks minutiks välja lähen.) Seekord oli aga vastuvõtt veelgi erilisem. Lisann rabas mind kätest, vaatas suuril silmil otsa ning hüüdis üle toa: "Emme, sa oled nii ilus!"
Kas ei kooru siit välja terve elufilosoofia? Õnne valem?
Selliseid päevi võiks ainult rohkem olla...

neljapäev, 18. aprill 2013

Pealepressitud teema

"Mispärast teie lapsed lasteaias ei käi?"
Soohhh...
Õhtusöök oli olnud maitsev, vestluskaaslased toredad- ja nüüd siis jälle üle pika aja see teema.
Huvitav, et teatud teemad ajavad mind kurgust krampi, puudutagu need siis laste vaktsineerimist, haiguste alternatiivravi, kollektiivi mõju inimloomuse kujunemisel või mingit muud kõneainet, milles end aeg-ajalt "vastuvoolu ujujana" tunnen- igal juhul tekkib minus sääratel puhkudel mingi kõrgendatud valvelolek, ütleme lausa intuitiivne kaitseseisund...
"Mina igal juhul soovitaksin!" See kõlas nagu käsk!
V. vaatas abiotsivalt minu poole. Olin end diivanile mõnusasti kerra tõmmanud ja mul ei olnud mingit tahtmist hakata pidama loengut omaenese väärtushinnangutest ning nende kujunemise põhjustest. Juba majja sisenedes ja paari lause vahetamisest olin intuitiivselt tunnetanud selle pere elustiili ja mõttemaailma- mis ei olnud ju sugugi valed, ainult natuke teistsugused- ja mis ei takistanud meid sugugi üheskoos suurepäraselt aega veetmast.
Kunagi kahekümnendates eluaastates, Helise noore emana, oli mul veel tahtmist ja viitsimist oma tõekspidamisi aeg-ajalt kuuldavale tuua ja nende üle kirglikult vaielda- eks see oli vast seotud isiksuseks kasvamise võlude ja valudega- nüüd aga püüan seda iga hinna eest vältida, mida aeg edasi, seda enam...
"Kas sa tahad, et su poisist mingi pehmo kasvaks?"
Paistis, et seekord pole siiski pääsu...
V. juba niheleski, tunnistades, et poisi tundlikkus on, jah, üsna suur probleem.
Kõrikramp laiendas haaret, hõlmates märkamatult kogu õlavöötme. Diivan kivistus istumise all.
Niisiis- lasteaeda tuleks panna selleks, et inimesest juba varajases nooruses nn "pehmed väärtused" välja juurida? Et õpiks jalaga ust lahti lööma? Et niidaks juba enne dialoogi tekkimist "vastase" jalust? Et kilbistaks end pideva kaitseseisundiga? Maailmas, kus tunnetel pole niigi kohta...
Jah, mu poeg on õrnahingeline. Aga mis siis? Ta on, muide, vaid nelja-aastane...
"Läheb kooli ja saab kohe peksa!"
Seda viimast lausudes avas pereisa uue õlle ja mina avaldasin arvamust, et "eks meil ole ka nüüd aeg minema hakata..."

Huvitav, sellises valguses pole ma veel lasteaia-teemat vaadelnudki.
Arvasin seni, et nii dresseeritakse võitluskoeri...

teisipäev, 16. aprill 2013

Kabekops

Loviisal on kolmikutest kõige selgem diktsioon. Ka kaunis r-täht on tal juba ammuilma suus. Kuid ikka ja jälle jäävad mulle kõrvu vaid Loviisale ainuomased sõnad, mis otsekui rõhutaks tema olemust ja arusaamist maailma asjadest.
"Kabekops" on just üks neist sõnadest. Jah, muidugi peaks see tegelikult tähendama vingus ja virilat "kadekopsu", aga Loviisa poolt väljaöelduna lisandub sõnale mingi nähtamatu, kuid ometi selgeltaimatav power, mis sõna häbistavale varjundile vastupidiselt ja vaata et liigagi krapsakalt kõlab. Nojah, ega jagamine polegi Loviisa tugevaim külg. Seetõttu teisele "kabekopsu"-silti kleepides avaldab ta ehk veidike mõistmistki. Vahel tundub mulle, et oleks isegi heameelega "kabekops". Noh, nii naljaviluks...
Teine tore sõna lipsab Loviisa huulilt "kodemata". Vaat see on üks kummaline igavikku haihtuv sõna. Saagu Loviisa hakkama kuitahes üüratu lollusega, üle õla visatud "kodemata" tühistab kõik nagu "tsurr" kullimängus. Nii tegu kui sõna libisevad märkamatult olematusse.
Imelik on see keel! Ikka tohutult sõltuv rääkijast, inimesest! Proovige teie, täiskasvanud, öelda sõna kogemata! No näiteks: "ma kogemata kaotasin su raamatu ära!" Eks ole, otsemaid lisandub sellele mingi isiklik suhe, kogemus, ma küll palun vabandust, tegelikult aga ei ole ma enam vaba ei sõnast ega teost. "Kodemata" on selle kõrval nagu lind- rapsib paar korda tiibadega- ja läinud ta ongi!
"Pillatsid" kõlab aga nagu pilla-palla-pillerkaar! Värviline ja tohutult suurte kalli- kätega. Kummalgi käel oma seitse kuni kümme sõrme! Jah- kui Loviisa "pillatseid" otsima hakkab, tean, et päevgi jätkub sama värvikalt. (Noh, kui pildile satubki mõni "kabekops", on see kindlasti "kodemata".) Pliiatsitega ei saaks ealeski selliseid imesid korda saata. Pliiats kõlab ju nagu sirge pulk! "Pillats" aga- looming, mäng ja vabadus!
Loviisa oskab ülalmainitud sõnu ka korretselt, õigekeelsusreeglite- kohaselt hääldada.
Aga milleks? :)

reede, 12. aprill 2013

Jossi killud 1

Johann fännab 6-aastast onutütart Susannat. Kui Susanna meil on, eelistab ta täpselt samu asju, mis Suusigi, puudutagu see siis menüü või mängude valikut.
Täna käis Joss Suusil sabas. Nagu väike sabarakk. Suusile käis Joss närvidele. "Ära käi mul muudkui järgi, " käratas ta viimaks.
Nähes väikemehe veekalkvel silmi, hakkas mul temast hale.
"Minu sabas võid sa, pojake, küll käia," lubasin lahkelt, "niipalju kui süda kutsub!"
Nüüd hakkas Joss päriselt nutma.
"Aga Suuuusi on ju palju ilusaaaam!" ahastas ta pisarate purskudes.

Poole vinnaga

Ma ei salli, kui asju tehakse "poole vinnaga"!
Siis võiks ju üldse tegemata jätta!
Mõne inimese puhul ei saa aru ka, kas ta on andetu või lihtsalt laisk...
Tuleb meile asendustreener. Trenni nimetuseks on "tantsuline aeroobika".
Alustuseks tammume tuima näoga kümmekond minutit "samm juurde", tunne nagu varateismeliste diskol. Teise poole kargame "ristsammu" nii, et süda paha. Seejärel tuleb kombinatsioon, mis koosneb "mambost", (mida harjutame kaua-kaua) "a-sammust" ja "v-sammust" (mida tatsume, kuni ise ka ei usu, et see võimalik on) ja "sääretõstetest" (kuni tossud on tagumiku siniseks tagunud). Jah, iga lõiku harjutame vähemalt sada korda. Seejärel õpime sama kombinatsiooni "peeglis" ning kordame iga lõiku teine sada korda.
Muide- kell jääb ka sellise jama peale seinal seisma, ausõna!
Nüüd järgneb miljon kükki, mõnisada kätekõverdust ning hulk "plankasendeid", mis "teevad keha homseks oioioi, kui hellaks!"
No mis mõttes!?
Kas see ongi trenni mõte???
Tantsuline aeroobika tähendab minu jaoks keskmisest keerukamat loomingulist kava, mis lisaks lihasgruppide koormusele pakub lahedat tantsunaudingut ja veidikest eneseületamist.
Kui mu lihased järgmisel päeval hullumoodi haiged on, ei kõnele see mitte megaheast trennist, vaid kehvapoolsest treenerist, kes ei valda venitamise kunsti.
Kui ma metsikult plankasendeid ja kätekõverdusi vihtuda sooviks, paneksin end kõrvalsaali kangi- järjekorda ja pumpaksin kasvõi ninast vere välja.
Aga mina soovin ju tantsida! Ja mind ei tohi selles suhtes petta!
Luban pühalikult, et edaspidi hoian asendustreeneritest eemale... (ja imestan endamisi, et keegi üldse selliste juurde trenni läheb, isegi kangid on poole loomingulisemad, ausõna!)

teisipäev, 9. aprill 2013

Lisanni killud 1.

Seekord oli jututeemaks lastekodu.
Miks peavad mõned lapsed lastekodus elama?
Kas seal süüa antakse- või saavad nad ainult juua?
Kas emad toovad neile sinna süüa?
Kui kaua nad seal peavad olema?
Miks nad koju ei lähe?
Mõtlesin, et 4-aastastega väga süvitsi ei lasku ning püüdsin leidlikult jutuotsa kokku tõmmata:
"Nende laste emad lihtsalt ei saa laste kasvatamisega hakkama,"
"Jah," noogutas Lisann ning täiendas omapoolselt: "sest nende laste emad joovad aeg-ajalt viini!

esmaspäev, 8. aprill 2013

Trennis

Täna istus judotrenni "vanemate rõdul" üks ema oma 6-7 aastase tütrega.
Nii närvilist lapsevanemat pole ma ammu kohanud!
Ta õiendas ja tänitas ja mis kõige kohutavam- alandas oma last vahetpidamata. Tigedalt. Tülgastavalt.
Näiteks- laps joonistas Merineitsit, ema vaatas pilti ja ütles põlglikult: "No mis Merineitsi see selline on, see on üks kole plärakas."
Laps tõi mänguasjade kastist lelu, ema tänitas:" Mida sa vead siia tittede mänguasju..."
Laps hakkas midagi rääkima, ema käratas: "Ära karju siin niimoodi!"
Ühesõnaga, mida iganes see vaene tüdrukuke teha püüdis, ema poolt kostis vaid vastikut sõimu. Mitmed vanemad pöörasid pead, mina kaasa arvatud.
Aga keegi ei öelnud midagi.
Äkki see laps elabki pidevate mõnistuste saatel? Kas ja kui kaua säilivad sel juhul mingidki enesehinnangu riismed?
Või äkki oli emal lihtsalt kohutavalt halb päev? Homme on jälle enam-vähem normaalne?
Ei tea.
Eestlane naljalt ei sekku.
Kas peaks?

neljapäev, 4. aprill 2013

Üks suur eneseületamine

Täna leidis aset minu elu vaat et suurim eneseületamine- tegin nimelt kaasa Scoutspataljoni kevadrännaku, mis kulges 30 kilomeetrit mööda Pakri poolsaare metsi ja mereäärt ja oli (ilmselt kõigi jaoks) väga-väga raske.
Ma sain hakkama!
Tõsi, minu seljas ei olnud 15-kilost liiva täistopitud seljakotti. Oli vaid 3-4 kilone tavaline seljakott, milles veidi sööki ja vett. Ometi tundsin peale oma 5 tunni ja 17 minutise aja teadasaamist, et olen hakkama saanud millegi erilise ja suurega- ja millegi hoopis teistsugusega...
Võib- olla kirjutan mõnel päeval pikemalt...

Loviisa lõhnamaailm

Loviisal on eriliselt tundlik nina.
Kui ta juba kord paljutähenduslikul ilmel õhku nuhutama hakkab, on peagi "pärleid" oodata.
Nii on ta näiteks süüdimatult ja valjuhäälselt küsinud: "Kas x on meil? Tema haisu on tunda!"
"Tädi x haiseb," kommenteeris ta kord koristajat- tegu oli vaid puhastusvahendite lõhnaga... Nii häbi!
"Siin poes on nii vastik hais, lähme kohe välja!", on mitmeid kordi valjult kuulutanud.
"Emme, nuusuta, mu näpp haiseb, öäkk- ruttu pesema!" on kõlanud korduv nõudmine (kusjuures mina pole kunagi mingit haisu täheldanud).
Olen talle püüdnud haisu ja lõhna vahet selgitada- kuid seni asjatult. Mis võõras- see haiseb...
Ja mitte ainult...
Tegelikult oleme päris hädas. Õigemini ei julge enam hädas ollagi... Sest kui tualetist peaks Loviisale mingi vängem hais ninna hõljuma, sõitleb ta "süüdlast" armutult. "Ma ei saa ju enam siin olla! No miks peab nii tegema?"
"Mine ära," äigas ta kord mu tavapärasele embamisele rabedalt vastu, "mis vastik kalahais!". (Illustreerimiseks ka mõned öökimishäälitsused). Tegu oli vaid hommikuse lõheleiva- mitte nädalase joomatuuriga...

Aga täna sai Johann uued kummikud. Voodriga ja puha. Loviisa oli kadedusest roheline. Temale jäid ju Johanni vanad punased. Küll ta kaebles ja hädaldas, küll mõtles välja põhjuseid, miks punased kanda ei kõlba. Ise keerutas muudkui venna uute saabaste ümber.
Lõpuks tuli trump.
"Kuule Joss, need kummikud ju haisevad!"
Joss astus ligi, nuusutas siit-sealt.
Hoidsin hinge kinni...
"Nendel on uute kummikute lõhn," teatas poiss lõpuks kindlameelselt.
"Mina neid küll kanda ei taha," üritas Loviisa pead kuklasse ajades veekord venna rõõmu rikkuda.
Mina panin aga kiirelt ette, et läheks hoopis homme lompidesse solberdama. Sellega olid kõik nõus.
Sest kevade lõhna on juba kõikjal tunda!



neljapäev, 28. märts 2013

Arst?

Sissejuhatus.
Nad jäid haigeks kaks nädalat tagasi kolmapäeval.
Sama nädala reede õhtuks oli välja arenenud köha, mis kõrvale juba liig valus kuulata. Paranemise märke ma ei tuvastanud.
Et ees terendas nädalavahetus, helistasin "lastearst kuuleb"- liinile. Sealne arst soovitas ravimiga x inhalaatorit ning õpetas, kui palju peaks seda kolmikute kehakaalus lapsele doseerima. Sama rohi oli meid aidanud ka kaks ja pool aastat tagasi- aga paraku olid need paar ampulli, mis tollest ajast seisma jäänud, juba lootusetult aegunud. Mõtlesin juba õudusega Lastehaigla EMO paaritunnistele järjekordadele, kus köhivate kolmikute ja teiste hädaliste viirused rõõmsasti "otsi-kohta-kus-sa-saad" mängides segunevad- ja otsustasin esmalt sõbrannad läbi helistada.
K., hea inimene, laenas mulle terve karbitäie- 10 ampulli ravimit ning sellega olid laste (ja mis seal salata, ka meie) rahulikumad ööd nädalavahetuseks kindlustatud (loe: enam ei köhitud pidevalt).

Peateema.
Esmaspäeval nädala eest otsustasin külastada perearsti. Õnnetuseks (kuigi ma siis veel ei teadnud, et tegu on meie vaatevinklist lausa megaõnnetusega) oli ta sõitnud reisile ja meid võttis vastu asendusarst.
Aega kinni pannes küsisin, kas võin tulla vaid ühe lapsega- kuna teiste sümptomid on täpselt samad. Pole probleemi, vastati lahkelt, rääkige aga kõikide eest! Võtsin kaasa Karl Johanni.
Asendusarst jättis mulle algusest peale kummalise mulje. Mul ei olnud nimelt selget pilti, kas ta üldse mõistab, millest räägin. Tundus, et asi ei seisne vaid keeleberjääris...
Lihvisin oma diktsiooni võimalikult aeglaseks ning vaatasin rohkem juuresviibinud üliõpilase otsa, tollelt võis vähemalt selgeid inimese märke aimata- ta nimelt noogutas agaralt. Muuseas rääkisin ka x-loo ära. Et laenasin seda nädalavahetuseks K.-lt ja sooviksin talle nüüd paki tagastada, pluss väike varu ka endale, täna öösel läheb veel ilmselgelt vaja...
Laua tagant tuli vaid mõminat ja ähkimist.
(Što eto takoje? Nje znaju! Kakoi bazor!)
"Jaa, x vjaga hea rohi. Kirjutan teile viis karpi," kostis viimaks laua tagant. Viis karpi? Mnjah, see on tublisti üle meie vajaduste, aga ei hakka vaidlema. Ta ei saa niikuinii aru!
Muud ravi too arst meile ei soovitanud...

Kõrvalteema.
 
Apteegis ootas ebameeldiv üllatus. Retsepti ei olnud. Tühjus!
Helistasin pereastikeskusesse tagasi. Ootasin tavapärased 3 x 5 minutit (meie perekas on nimelt millegipärast säärane norm- helistad esimest korda, ootad viis minutit, paned toru hargile, helistad teist korda, ootad viis minutit, paned jälle toru hargile ja vaat kui kolmandat korda helistad, siis viiendal minutil vastatakse.). Õde oli "nagu naksti" toru otsas ning kinnitas, et retseptiga on kõik kõige paremas korras- tehku need tobedad apteegid ometi arvutis "restart" ja ärgu traumeerigu ausaid inimesi!
Rahunesin maha ja ärritusin üles alles siis, kui V. õhtupoolikul uuesti apteeki sõitis- ja retsepti endiselt ei olnud! Öö oli lähenemas ning laste köhahood intensiivistusid taas.
Sõitsin kodu-apteeki ning palusin pisarsilmi ühe karbi x-i ilma retseptita. (Muidugi polnud mul õrna aimugi, et selle hilisem hankimine võib probleemiks osutuda!) Apteeker tunneb mind ning olime "päästetud".

Peateema arendus.

Teisipäeva hommiku esimene kõne oli perearstikeskusesse. 3 x 5 minutit ootamist tõid õe korrektselt telefonile: "No mis te räägite! Teie retsept on täi-es-ti toimiv!"
"Aga fakt on see, et ma ei saa rohtu kätte."
Ja siis korraga... "Oodake... ma vaatan, et arst on selle retsepti ära kustutanud..."
"Et... mis mõttes ära kustutanud?"
"See on ära kustutatud, oodake veidi..."
Mõni sekund hiljem: "Jah, arst kustutas teie retsepti ära, tal on mõned küsimused ja ta lubas teile tagasi helistada."
"Te väidate, et arst kustutas teadlikult retsepti ära? Minuga nõu pidamata?"
"Ta helistab tagasi." Tuut-tuut-tuut.

Peateema veelgi pingelisem arendus.

Helistasin ise. Olin nüüd päris kindel, et selle arsti "katuse all" pole kõik korras. Ta ju jättis mu lapsed julmalt ravita, kuigi olin rõhutanud, et rohi on otsas!
Torust kostis tuttav mõmin. Lõpuks tuli ka lause: "Vabandust, et selle ära kustutasin. Eee... ma arvasin, et x pole ikka õige ravim. Aga ma kirjutan selle nüüd uuesti!"
Misasja? Arvad, et see pole õige ravim- aga mulle ei helista? Mingit alternatiivi ei paku? Ja minu helistamise peale mõtled ümber, et äkki ikka kirjutaks? Arst?
Omavahel öeldes- ta ilmselgelt ei teadnudki seda rohtu (efektiivsed ja mitte- mürgised jäävad ju ikka kahe silma vahele)- aga tunnistamisest lihtsam oli retsept ära kustutada, lootuses, et äkki ei märka...
"Kas nüüd on too retsept kindlasti apteegis?"
"Jah, ma usun küll..."

Kõrvalteema arendus.

V. läheb apteeki. Lõpuks ometi saab x-saaga lõpu!
Aga võta näpust...
"Teil on siin retsept... aga mitte viiele karbile, vaid viiele ampullile x-le!"
Viiele ampullile??? Triol läks juba nädalavahetusega kümme... Praeguseks on läinud viisteist... Ja ma kasutan seda üli- tagasihoidlikult!
Apteegi juhataja otsustab isiklikult perearstikeskusesse helistada. 3 x 5 minutiga saab ta õe ja seejärel ka asendusarsti liinile.
"Lubas ära muuta," ütleb ta mõni minut hiljem toru ära pannes ja itsitab endamisi: "Mõelda vaid, 5 ampulli- kolmikutele... Annan teile ühe karbi veel, kui soovite! Küll homme klaarime!"

Kõrvalteema arendus kordusega.

Kolmapäev. V. läheb apteeki. Lõpuks ometi saab x-saaga lõpu!
Aga võta näpust!
Retsept on... ikka viiele ampullile.
Ta lihtsalt lollitab meid!

Kulminatsioon ja fuuga.

Helistan perearstikekusesse.
3 x 5 minutit tavapärast ootamist ja õde tuleb liinile. Tänasest koheldakse mind kui problemaatilist lapsevanemat.
"Keegi pole teie retsepti ära kustutanud!", ütleb õde kurjalt, "see tehti kohe viiele ampullile."
Ah tõesti? Ma nägin vist arstivisiidist und? Ja telefonikõnedest samuti?
Ohates antakse toru asendusarstile. Jälle see hull, tehakse ilmselt teineteisele nägusid...
Mõmiseja on seekord jutusoonel.
"Ma ei ole kunagi viiest karbist rääkinud." Ja arvate, et mina oleksin viie ampulliga nõustunud?
"Teile ei ole vaja rohkem ampulle." Kuidas on lood teie elementaarse arvutusoskusega?
"Mind ei huvita, mida Lastehaigla arst ütles!" Targemate arvamus võiks vahel siiski huvitada...
"Mina olen näinud ainult ühte last." Mäluga on teil samuti kehvasti- meil oli ju kokku lepitud, et võtan vaid ühe lapse kaasa...
"Mind ei huvita, et teile seda ravimit suurem kogus on antud, kui mina kirjutasin." Nauding võimust?
"Tulete lastega siia, siis räägime uuesti..." Ei ealeski!

Coda.

Oleme teise arsti vastuvõtul.
Räägime haigusest ning veidi kohmetult ka x-saagast.
"Ravi on tegelikult juba lõppenud... aga jäime apteegile retsepti ja K.-le ampullid võlgu...," lööme silmad maha, otsekui oleksime milleski süüdi. Otsekui oleksime ravimimaniakid.
"Pole mingit probleemi! Mitu retsepti teile vaja on? Kolm? Kirjutame siis igaühele ühe karbi!" 
Taevake, tegu pole ju mingi ohtliku rohuga! Kui aitas, siis miks mitte?
Kivi langeb südamelt.
Päike tuleb pilve tagant välja.
Ja mis kõige tähtsam- lapsed saavad terveks!