kolmapäev, 26. september 2012

Dlidukid (rõhk esimesel silbil)

Kuidas kõlab teie jaoks sõna "dliduk", mitmuses "dlidukid? Galantne, mis? Just nagu värviline vahtraleht liuglemas õrna tuuleiili dzentelmenlikus käevangus. Või ehk õhuakrobaadi köielsooritatud tagupidisalto- näiliselt nii lihtne ja kaunis! Aga kõla kõlaks- minu väike poeg kasutab seda sõna tüdrukutest kõneldes.
Oleksin ilmselt väga soovinud "dliduk" olla. Aga mina olin hoopistükkis "tüdrik". Jälestasin seda sõna täiega. See kostis nagu "tünder", nagu paks õllevaat nurgas või sauna hiiglaslik kuum katel, mille eest end hoida tuli, kui põletushaavu ei soovinud.  
Sain need niigi. Mu kadunud isaisa V. ei rääkinud minuga kunagi. Ta kõneles mingit kummalist salakeelt ja kui ta olude sunnil minu poole pöördus, rääkis ta alati minust mööda, justkui kellelegi teisele mu selja taga- ja minu kohta käis alati see jube sõna "tüdrik". See oli tõeliselt skisofreeniline!
"Tüdrik" on ju tegelikult täiesti tavaline muhu sõna, mis enam ammu ei tekita mu´s kõhedust. Ometi meenus ta just praegu ja just seesugusena...
"Dliduk" kõlab siiski palju geniaalsemalt!

teisipäev, 18. september 2012

Uskumatu

Mängisin täna ühel laulatusel. Muidu poleks see vast mainimistki väärt, aga oli teine veidike ebatavaline. Nimelt arvas üks külalistest, et kogunesime kirikusse hoopistükkis tema erakordse lapsukese austamistseremooniale. Ta oli vist sellestki häiritud, et kõik altari ees seisva noorpaari, mitte tema "tibulinnu" (öäk, kuidas ma ei kannata seda sõna) poole vaatasid.
"Sireen" hakkas tööle juba pulmamarsi ajal. Kuna Wagner kõlab üsnagi võimsatel toonidel, pidi sellest üle kisendamine tollele jõnglasele päris raske katsumus olema. Õpetaja kõnest noorpaarile oli peaaegu võimatu aru saada. Sellele järgnevat muusikapala mängides kadus mul kohati helistik kõrvust. Kuid mis minust- vaesed abiellujad!
Mulle ju tegelikult lapsed meeldivad. Väga! Ka marakratid. Sellegi lapse vastu pole mul õigupoolest midagi, sest väikelaste emana tean, et nad lihtsalt peavad aeg-ajalt oma "sisemisi pingeid" (nimetame seda tinglikult nii) välja jooksma või karjuma.
Emagi käitumise suhtes olnuksin valmis õigustuse leidma, noh näiteks stiilis "kõva tüli mehega, mis lõi ikka nii rivist välja, et lihtsalt ei suuda praegu lapsele ega tema tegudele keskenduda"- näidanuks ta vaid vähimatki piinlikkustunnet, kui talle märkus tehti. Kuna ta aga kirikutädile(, kes lihtsalt seniks lapsega väljuda soovitas, kuni too rahuneb,) mingi ilge ja häbematu vastuse nähvas, mõtlesin, et seesugusele mõjuks paremini, kui talle käsi ümber kõri suruda, ise sisistades: "Kuule vurfa, siin maailmas on ka teisi mättaid, kui see, mille otsas sina kükitad ja aupaistet ootad. Mine nüüd ja armasta oma last, näidates, et sulle on tähtis, mismoodi ta käitub- ja jäta oma sõpadele nende tähtis päev!"
Ehk oleks aru saanud?
Kirikuõpetaja ütleb ju ka, et inimestega tuleb rääkida nende omas keeles...

neljapäev, 13. september 2012

Armas sõna

Lastekeeles palju isemoodi sõnu. "Imised, kes jooda tahavad", on küllap paljudele tuttavad. Minu jaoks on aga üks armsamaid sõnu Loviisa poolt leiutatud "katski". Kui auto, maja või nukk on "katski" ja Loviisa mind esiti oma suurte silmadega altkulmu piidleb ning seejärel selle sõna pisut porgandihäälsena üle oma torus huulte veeretab, tekitab see hetkeks vastupandamatu tungi ka ise midagi kiirelt ära lõhkuda- et ta seda uuesti ütleks :)
Kaaluksin "katski" lisamist eestikeelsete sõnade sõbralikku perre ÕS-i kaante vahel. Halvatujuliste eestlaste elu oleks korrapealt hoopis lõbusam! Kui juhtubki, et mõni tass või kehvapoolne inimsuhe puruneb, võib vaid muretult käega lüüa- "katski!"- ning palju asjatuid pisaraid jääks valamata.
Aplaus Loviisale!

laupäev, 8. september 2012

Kes alustas?

 Oma kolme ja poole aastase kolmikuemme-staatuse jooksul olen lahendanud sadu, et mitte öelda tuhandeid laste omavahelisi tülisid. Ühe asja olen endale hästi selgeks teinud. Kunagi pole mõtet tülli sekkudes esitada küsimust "kes alustas?" Ideaalis peaks lapsevanem või kasvataja kõik kiireltpaisuvad tülipojukesed juba eos summutama, kuid reaalne elu esitab paraku päeva sisuks muidki väljakutseid. Ühesõnaga, kui ülalkorrusel järsult paisuvad detsibellid annavad põhjust oletada kellegi elusat nülgimist ning mina hirmust oimetuna kisakoldesse sööstan, kus selgub, et tegu on "vaid" järjekordse lastevahelise arveteklaarimisega, siis kõige lollim küsimus, hoolimata sellest, et häiritud seisund "süüdlase" välkkiiret tuvastamist ning "kahjutuks tegemist" nõuab, on "kes alustas?"
Näide elust enesest. Kolmikud mängivad Legodega. Loviisa soovib saada Jossi käes olevat poiss-nukku. Joss ütleb "ei, ma praegu mängin sellega". Loviisa lepib (möönan, et see on üsna haruldane), kuid kobiseb siiski midagi stiilis "ah, ma ei tahagi seda poissi, poisid on tobedad", mispeale Joss, tundes end isiklikult puudutatuna, ühe hooletu sõrmevibutusega Loviisa maja suht-tudiseva katuse kolinaga ümber lükkab. Kuna asi kisendab ilmselgelt kättemaksu järele, haarab Loviisa nüüd Jossi auto, minemajoostes koperdab aga kogemata üle Lisanni loomalauda, paisates kõik pudulojused ise ilmakaarde laiali. Lisann kinnitub seepeale rippu Loviisa pikkadesse juustesse, alumised hambad ähvardatult paljastunud. Kõik kolm röögivad kuis torust tuleb.
Jossi jaoks algas tüli äraaetud autost, Loviisa meelest vallandas selle katkilöödud majakatus, Lisanni väikene maailm varises aga kokku alates uppilöödud loomalaudast. Keegi neist ei mäleta seda tähtsusetut kahekõnet, mis tüliõuna tegelikult veerema vallandas. Põhjuste ja tagajärgede rägastikus ekslemine käib kolmesele lihtsalt üle jõu.
Seetõttu imestan alati ka nn. avalikus ruumis lastevahelise nääklemise pealtnägijaks olles, kui lihtsalt võtavad täiskasvanud enesele õiguse kohut mõista, kui lihtne on sealjuures eksida ja kui vähesed oma eksimust tunnistavad! Arvan, et "pahad lapsed" sünnivadki suurelt jaolt just pealiskaudsete suurte inimeste eksitava sildistamise tõttu.
Olin lapsepõlves oma vennale ääretult kiuslik suur õde. Oh ei, mitte mingi lamedalt vägivaldne tüüp! (Kuigi, mis seal salata, füüsilisi kokkupõrkeid esines meil samuti, aga kuna mu vend kasvas minu lapsesilmadest vaadatuna nagu maksikoer Fik, oli aeg, mil füüsiline jõukatsumine üldse kõne alla tuli, suhteliselt lühike) Kõik mu riukad olid enamaltjaolt hoolikalt läbimõeldud. Vend tuli esmalt "lõksu" meelitada ning seejärel "süüdlasena" vanematele ette sööta. Oli see siis varjatud armukadedus või lihtsalt tähelepanuvajadus, mis seesuguse käitumismehhanismi vallandas, ei oska täna öeldagi. "Vaadake, mina olen parem ja armastusväärsem" oli kindlasti üks sõnumitest, aga mitte ainus. Poisid (ka mängukaaslased) olid mu meelest oma tegudes kuidagi halenaljakalt kohmakad ja tahumatud, neil puudus absoluutselt minusuguse susliku "hea nina", millise sigadusega tasub riskida, milline on aga juba eos läbikukkumisele määratud. Viimatimainituid tuligi neid kavalusega tegema ärgitada- et hiljem end esmalt peadpidi padja all hingetuks itsitada ning seejärel "pahale poisile" häbi-häbi tegijate ringiga vargsi ühineda. Enamike kordasaadetud sigaduste minupoolne "omaosalus" oli vähemalt pool, täiskasvanud aga ei paistnud seda mu imestuseks isegi mitte kahtlustavat! 
Hiljaaegu pakkus mulle äratundmisrõõmu (õietiöeldes kurbust) seik mänguväljakul. Üks plika muudkui käis ja õrritas vaikselt üht poisikest. Algul palus too sõbralikult lõpetada. Tüdruk aga kepsles kui varblane edasi- tagasi, keerates narritamises üha kangemaid kraade. Ei, mitte häälega- see jäi ikka lõbusalt säutsuvaks. Närvesöövas alandamises! Tou vastu õlga ei andnud end loomulikult väga kaua oodata. Ja sama loomulikult vallandus tüdruku hädakisa. Veelgi loomulikumalt oli "süüdlane" täiskasvanuil otsemaid peos. Poisi isa ei hakanud küll teiste nähes lööma, kuid suured pulsseeruvad veresooned ta rusikassetõmbunud kätel reetsid raevu. Pa-ha poiss, kajas mänguväljaku kõigist neljast nurgast hääletute pahvakutena hukkamõistev hinnang! Tundsin seda lausa füüsiliselt. Ning üli-loomulikult ei küsinud poisikese selgitust keegi... Too oli oma paha-poisi imidziga juba harjunud. Või kartis. See kurvastas mind väga.
Üha enam tunnen, kui suur vastutus on olla lapsevanem. Minu tegu või tegematajätmine võib olla lapse arengutee tõsiseks komistuskiviks. Sest ega iga täiskasvanud inimene pole ka tegelikult täis-kasvanud. Suurem hulk külapoodide-taguseid on takerdunud mängupükstesse, arutledes pehmel keelel teemal "kui ma suureks kasvan, siis...". Ehk peitis neistki mõni lapsena oma jõuetut valu ja viha õiglusetuse vastu seni enesesse, kuni iseenda täielikult kaotas?
Nn. korralikud kodanikud võivad olla uskumatult küündimatud.
Ka ma ise. Vahel.
Tegelikult mind ei huvita, kes alustas. Mind huvitab, et mu pere armastaks üksteist. Ja et see armastuse-tunne suudaks võita ka siis, kui tahaks tuvastada "süüdlast" ja karistada "eksinut"- sest aega tagasi pöörata ei saa.
Kallistus annab kindluse.
Kui vaid esimene suudaks sirutada käed...