Teistest võrdsem

Kui su kõrval on pidevalt sama mõõtu ja mõtetega tüübid, kui sa ise, siis tekkib ilmselt vahel kiusakas tahtmine teistest vähekenegi eelistatumas seisus, noh, nii-öelda "teistest võrdsem" olla. Just seesugune lugu juhtus täna Lisanniga.
Ta tuterdas mul parasjagu köögis jalus, kui külmkapist ühe väikese maasika leidsin, mis enne, kui neid magustoiduks sõime, kahe silma vahele oli jäänud. Arvasin, et mis ma tast ikka lõigun ja poetasin Lisannile pihku, "säh, söö vaikselt ära..."
Aga mida tegi Lisann? Tõstis lõuakese püsti ja läks laiava sammuga otsejoones Loviisa ja Jossu nina ette, maasikas nimetisõrme ja pöidla vahel kõlkumas ning sõnas tähtsalt: "Ma sain maasika! Emme andis selle mulle! Tal rohkem neid ei ole. Teie ei saa!"
Mulle jäi vaid hetk, et taibata, mida ta tegi- ja siis nad tulid. Loviisa valju kisaga ees, Joss nõudlikul ilmel järel. "Meile ka maasikat! Palun, me tahame ka!
"Annan teile maasika toormoosi," pakkusin. "Eeieieeiii!!! Maasikat, nagu Lisann!" Hõiked läksid ulgumiseks. Pigistasin hambad kokku. "Egas midagi... Lõikame Lisanni maasika kolmeks."
Lisanni maasikas kõlkus endise uhkusega väikeste näppude vahel, teadmata, mis teda ähvardab. Kui aga tegudeks läks, taipas Lisann ise korraga, et see asi nüüd küll tema plaanidesse ei mahu. Ühesõnaga, kisa vahetas kasutajat. Jagasin maasikajupid laiali. Lisann viskas enda kolmandiku vihaselt nuuksudes põrandale. Johann tahtis seda endale võtta. Sellist ülbust ka lubada ei saanud! Lisann napsas maasikatüki Johanni nina alt ära ja toppis suhu. Johann leidis, et nüüd tehti temale liiga. Kisa vahetas jälle kasutajat.
Mina ei jõudnud ära kiruda. Oli mul vaja seda maasikat üldse kellelegi näidata! Näe, ebavõrdsus tõi kohe karistuse. Järmine kord söön kõik kolmega jagumatud asjad ise ära.
Vähimagi kahetsuseta.