Veebruari maasikad

Tüdimus on kiire tulema.
Iseäranis siis, kui ei oska asju näha positiivses valguses.
Et aga valgust on praegusel ajal vähevõitu, tuleb positiivsust enamiku ajast pimeduses ja käsikaudu otsida.
Ja üles leides seda mitte kaotada.

 Õudselt külm on. Orelipingi taga undab täistuuridel suur soojaelement. Keha on täiesti soe, aga näpud kui jäätükid. Mängi siis sellistega!
 Õudselt palju juhuslikkust ja minu tahtest sõltumatut varjutab mu täiusetahet. Täna näiteks üürgas üks vali pedaaliregister, allumata ühelegi liigutusele temast vabanemiseks ning tehes vaiksete lugude esitamise võimatuks. Eks ma siis mängisingi vaid ülivaljusti. Loodan, et kuulajad mu mõistuses kahtlema ei hakanud!
 Õudselt palju on tööd. Ma ei saa endale nii palju kodunt eemalolekut lubada. Tihti palun asendajalt abi. Töölkäimine tundub olevat pealemakstud üritus.
 Õudne väsimus. Mitmed kontserdikavad nõuavad harjutamist, valimimas on uus plaat. Kelle või mille arvelt see aeg tuleb? Õigus- uneaja! Orel on mu öötundide lahutamatu kaaslane.
Aga ometi ei ole ma stressis...

...sest näiteks täna ma ei olnudki mina! Olin hoopis Lotte-ema. Loviisa oli Lotte-isa, Karl Johann Suur-Lotte ja Lisann Väike-Lotte. Meie pere elas verandal. Päike, vaevu suutes puulatvade kohalt oma kahvatuid kiiri meieni sirutada, kõditas ometi narritavalt ninanöpse ja oli imekspandavalt soe.
Tõelisele eesti perele kohaselt tegeles tähtis Lotte-isa lõputu kamandamisega, sellal kui Lotte-ema väsimatult veranda paksu jääkihti lahti tagus ja Lotte-pojukesed maasikatest kehakinnitust üritasid leida. Maasikad olid suured, valged ja külmunud.  (Üritasin tobeda täiskasvanu kombel mitu korda mängu katkestada, üha valjuhäälsemalt korrutades, et "lund ei tohi süüa"- kuid peale jäid ikkagi "maasikad", nagu võis arvatagi. Laste jaoks ei ole ju mängu- ja päris maailma. Nii varjusin minagi lõpuks allasurutult Lotte-ema pikakoonulise maski taha tagasi ja jätkasin tööd jääkamakate kallal.)

Sellesama päikesesillerdava tunde sooviksin enesele töölnädalail kaasa haarata- et kui jälle külmast ja väsimusest halama kipun, saaksin mõttes ümber kehastuda, saaksin õlgu kehitada, et ei tea, miks küll mõned meist sellised vinguviiulid peavad olema, mina Lotte-ema, saan küll kõigega suurepäraselt hakkama! Tahate, pakun kõigile veidi maasikaidki- suuri, valgeid ja külmunuid. Lapsed ise korjasid!