esmaspäev, 20. veebruar 2012

Ütlen ausalt...

Ütlen ausalt ära, et tegelikult mu sisemaailm lausa kubiseb erinevatest kompeksidest (või siis pehmemalt öeldes-"kiiksudest")! Ja mul pole halli aimugi, kuidas neist (võimalikult valutult) vabaneda.
Eile, näiteks, palus V. tuua poest muuhulgas paki sigarette. Ta ei palu seda peaaegu kunagi, kuna teab, milliseid hingepiinu mulle sellega valmistab. Mõnes mõttes õige ka- oma pahedega tuleb inimesel ikka ise ja võimalikult salaja hakkama saada. Seekord polnud aga ilmselt muud võimalust, seega, häält hästi muretuks, et mitte öelda lausa ebaloomulikult laulvaks moonutades, (teravama kõrvaga kuulnuks kindlasti kaasa ka vilelöömist), ütles ta lihtsalt nii: "viska palun üks pakk suitsu ka korvi". Sellest piisas mu poodluseiha täielikuks kustutamiseks. Ma lihtsalt ei taha neid vastikuid sigarette osta! Mulle tundub, et suitsupaki ostukorvi lisamine viib mind otsemaid mingisse "kahtlase naise" staatusse, et see on tegu, mille kaasostjad otsemaid üheskoos häbistava pearaputusega hukka mõistavad ning mulle pikaks ajaks "seesuguse" maine külge poogivad (missuguse siis, polegi ka mu enda jaoks päris selge).
Tervele mõistusele tundub seesugune mõttekäik täiesti jabur, eks ole! Ka ma ise vaatan ju vahel sabas seistes igavusest erinevate inimeste kassalindil jooksvaid kummalisi ostueelistusi, püüdes samal ajal ära arvata ostja päritolu, perekonnaseisu, haridustaset ja positsiooni ühiskonnas. Hetk hiljem on aga katseisikute nägu jäädavalt mälulindilt pühitud ega taastu iialgi.
Miks siis ikkagi on mu jaoks nii raske oma käsi korraks kassa kohal asetsevale riiulile küünitada ja sealt üks pakk, "mis tapab", kiirelt ära napsata?
Ma eile proovisin. Valisin kassasaba, kus tundusid seisvat "kõige neutraalsemad" inimesed. Olin üsna õnnelik, sest neil kõigil oli ka suhteliselt vähe oste ning nad ei jäänud kassa ümbrusse kohmitsema. Kuid oh häda- just siis, kui kätte jõudis too saatuslik "küünitamise hetk", kauaoodatud "hüpe", valis justnimelt selle toreda kassa üks hiigla ontlikuna tunduv perekond kahe lapsega. Pereema lasi kiirelt oma pilgu mu ostudest üle käia, tõdesime mõlemad rahuloluga, et rämpstoitu mu valikutes ei ole. "Piiks, piiks" lõi kassapidaja tooteid aparaati, "piiks, piiks" lõi mu peas häirekell, et "sööst" peaks kohe-kohe toimuma. Ja siis ma sirutasingi käe. Tahtsin ruttu haarata. No mida??? Ei tule! Tõmbasin veel. Appi! Nüüd jäid ka näpud kinni! Tõmbasin valuga. Ontlikud vakatasid seljataga. Lapsed tõmmati instinktiivselt veidi tahapoole. Lõpuks tuli! Koperdasin tõmbejõust kantult sammukese tagasi. Jube häbi oli! Nagu mõnitamiseks ei pannud kassapidaja toda õnnetut sigaretipakki mitte kassalindile, kus ta ehk teiste asjade alla peitu sõitnuks, vaid andis otse mulle, viisakalt ja pehmelt, silmadega otsekui juurde lausudes: "palun, pistke käekotti, saab ruttu ukse juures läita!" Sel hetkel tundsin hiiglaslikku inimparve enesele lähenevat, kõigi ainitised pilgud mulle ja suitsupakile suunatud, kõik otsekui mantrana pomisedes "Milline häbi! Milline häbi!" Ontlik pereema kühveldas närviliste liigutustega lindile äärmiselt tervislikku toitu. Pereisa lõbustas koha valikut arvestades liigoptimistlikult lapsi. Kellelegi otsa vaatamata ladusin asjad kotti ja lahkusin jooksujalu sündmuskohalt...
Mu tunded ei ole ju normaalsed!
Sirvisin hiljuti viimast ajakirja "Psühholoogia". Selles tutvustati erinevaid teraapiaid. Oi, neid oli ohtralt! Sain ainuüksi nende loendamisest stressi! Lisaks kisendas ridade kohal suurte rahade lämmatav lehk. Kas tõesti jagub kõigisse kliente? Minusuguseid? Või veelgi hullemaid?
Ma ei usu, et teraapiad aitavad! Ainus, mis siin elus tõepoolest "vee peal" hoiab, on oskus iseenese üle naerda. Kasvõi läbi pisarate! Või pisarateni.
Teiste üle on aga veelgi magusam naerda, kas pole?
Seega loodan, et ka teie saite sellest loost veidike abi:)

1 kommentaar:

  1. Mina tundsin selles loos küll ennast ära, st saan väga hästi Sinu tunnetest aru :) Ma küll pole pidanud ostma suitsu, aga vahel harva, kui panen ostukorvi alkoholivaba siidri, valdavad mind samad emotsioonid. No et kuidas kõik vaatavad, et käin titekäruga pudeliriiulite vahel ja mõtlevad, et olen mingi alkohoolikust ema :D. Aga alkoholi ma tegelikult üldse ei tarbi, aga seda ju keegi võõras ei tea.

    Lohuta ennast sellega, et Sinusuguseid on veel ;)


    Vaikne lugeja,
    K.

    VastaKustuta