laupäev, 3. detsember 2011

Kaminast ja karvaloomadest

Enamik alla 3-aastaste laste traumasid juhtub kodus ja on sajaprotsendiliselt ennetatavad, kirjutas tänases Eesti Ekspressis üks staažikas lastearst.
Nõus.
Enamikes nn "kombinaatlasteaedades" ei jõua kasvatajad lastega tegeleda, kuna neid on rühmas ilmselgelt liiga palju ja hullumine on mõlemapoolne, kirjutas tänases Eesti Ekspressis 3 aastat abikasvataja ametit pidanud lapsevanem.
Usun. Ka hiljutine tragöödia räägib enda eest...
Tunnistan piinlikkusega, et isegi minul ei jagu oma kolme jaoks silmi. Valetan, jaguks küll, kui neid ainiti vaataksin. Kui enne iga nende sammu arvestaksin mõttes teekonna järgmiste võimalike ohuallikateni. Kui pisutki oskaksin neid lõputuid "jänesehaake" ette näha.
Aga- ma ei saa neid pidevalt vaadata! Kui mul, ütleme, pannil midagi parasjagu praeb, pean tahes-tahtmata pilgu aeg-ajalt ka sinnapoole viskama. Sellest triole täiesti piisab, et kiiresti mingi sigadus korraldada! Kas siis pisike ja ohutu, noh, nagu näiteks värskeltmaalitud jõuluehte kraanikaussi loopimine. Või juba suurem ja ohtlikum, nagu too üleeilsest meenuv, kus end õhuakrobaadi osavusega tugitoolile vinnati ja sealt juba märksa kobamalt ehk siis inertsist edasi pea ees põrandale viskuti. Kodune trauma- sada prossa vanemate süü, vibutab arstitädi ajalehest sõrme. Langetan häbiga pilgu. Õnneks polnud olukord tõsine...
Ja vahel mängivad nad nii südamest! Lausa lahkelt ja sõbralikult (mis ei ole just igapäevaselt meie ühiselu loomulik koostisosa). Ütlen ausalt, et just neil kordadel esineb minupoolseid "rikkumisi" kõige sagedamini. Rahutud patumõtted kihutavad takka kiiruga mingi "tähtis asi ära ajada". Juba ärahiilimine ise annab teatava adrenaliinilaksu. Kuna Loviisa jälgib mind üsna kiivalt, teen esmalt ainult katse. Tähendab- lähen lihtsalt nurga taha. Seejärel tulen vilistades tagasi. Kui mingit reaktsiooni ei järgne, asun tegudele. Täna näiteks sööstsin arvuti juurde ja saatsin elektrinäidud ära. Tundus täiesti normaalne! All oli vaikus. Veidi juttu. Ühesõnaga mäng.
Hingasin sügavalt välja "uhh" (tehtud!)- ja astusin rõõmsalt elutuppa tagasi, lootuses et mu ärakäimist polnud märgatud.
Aga võta näpust! Oli küll märgatud! Loviisa ei olnud lihtsalt seekord häiresignaali tujus! Ja seekord oli mul sellest faktist tõsiselt kahju. Sest...
Meie valget diivanit ei olnud enam! Tean, et olen ennegi kirjutanud tema õnnetust saatusest seoses kolmikute majjaasumisega. Sellist õudust aga ei osanud me armas sohva kindla peale uneski näha! Ta oleks palunud end tegemata jätta. Või soovitanud end lauaks voolida...
Lisann ja Johann olid kamina kallal käinud. Nad oli oma väikesed karvaloomad üleni tuha sisse kastnud ning seejärel nendega diivanile vallatuid templeid vajutanud. Seejärel uuesti kastnud- ja uuesti vajutanud! Sadu väikeseid jälgi! Või tuhandeid? Diivan mustas! Õigem oleks ehk öelda, et diivan oligi must. Johanni silmad välkusid õnnest ja püha loomingulise tegevuse mõjust samuti väga mustjalt. Lisann kilkas vaimustunult. Loviisa vaatas aga mulle otsa. Ta on taiplik tüdruk. Jagas ära, kustpoolt sedapuhku tuuled puhuvad. "Mina ei puutunud kaminit, " ütles ta kiiresti ja väga veendunud häälega.

Loviisa jagab ema tundeelu hästi. Viimati, selle vastiku köhaviiruse puhul, oli temal ainsana palavik. Palaviku tipphetkel, mil enam teistega võrdväärselt mängida ei jaksanud, ronis ta mulle sülle, vaatas mu murelikesse silmadesse ja ütles nutma puhkedes "Mul on nii kahju!" (Õnneks möödus haigus kiirelt!)
Tavapärane Loviisa on veidi emalik. "Tomo-tema", ütleb Johann. Loviisa paneb käe venna õlale ja lausub leebelt, "kullake, see on ju tolmuimeja!"
Loviisa kannab vanavanaema tehtud kindaid. "Üks vanaimine tegi need", ütleb ta. "Jah, seesama, kes seal pildi peal, sinu vanavana", kinnitan mina ja lisan "teda enam ei ole". "Ta on sullnud," teeb Loviisa asja lõplikult selgeks, "läks kodust ära!"

 
Sellelt väikeselt kõrvalepõikelt tagasi minu selja taga korrraldatud segaduse (või sigaduse) juurde pöördudes pean ära mainima, et mu kohatist oskamatust oma kolmikuid ohjata kergendab tunduvalt teadmine ühest artiklist, mille sõbranna kord kusagilt välja lõikas. Seal oli nimelt must- valgelt kirjas, et liigne kord pärsib lapse loomingulisust. Pigem segadus! Mulle see mõte sobib. Peaaegu. (Sest laste ohutuse eest pean siiski täie tõsidusega vastutama, minemahiilimine oli seega selge viga). Silitades oma pesupulbrist narmendavate kätega paljukannatanud sohva üha hallinevat selga, juurdlen veel vaid ühe asja üle.
See valgekarvaline jänes, mille äsja pesuruumist leidsin... kuidas ta ainult kõhu alt sai tahmaseks minna...
Kõik muu on praegu hästi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar