Ah et miks ma ei kirjuta?

Einoh, tõepoolest miks?
Kui inimesel on väikesed lapsed olnud järjest kahes viirushaiguses, millest esimene sajandi rõvedaim kõhutõbi ja teine kohutav köhaviirus, mida kuulates tekkib tunne, nagu käiks kõrvatoas pidev tulevahetus; kui samal ajal kaldub pereelu kreeni, mille tulemusena kallis tütar määramata ajaks vanaema juurde elama kolib- mis omakorda minu "hea ema" mainele pika punase juti peale tõmbab ja kogu eelneva kohale konarlike tähtedega "läbikukkunud" maalib, (mispeale jääb üle virila naerukirvendusega lisada, et "hea abikaasa" kujutletava lahtri kohal laiutab lihtsalt üks must tindiplekk...); ja kui kõige selle taustaks läheneb hirmuäratava kiirusega kontsert, mis nõuab kui mitte väga head, siis mingitki vormi (kasvõi elementaarse väljamagamise näol)- siis kõige eelpoolloetletu "läbitöötamiseks" on materjali kuhjaga.
Vaid ühte napib- aega.
Päevad on praegusel ajal nii imelühikesed, ma ei mõtle ainult valguse- , pigem just selle ülalmainitud ma-ei-jaksa-mitte-midagi-teha- tunde poolest, hommikule järgneb otsemaid õhtu, öö möödub une ja ärkveloleku ehk siis unenäo ja reaalsuse õhkõrna piiri peal tasakaalu hoides, vahel küll ühele või teisele poole vajumisest võpatades, sest kusagil pole piisavalt hea, et pikemaks pidama jääda- kuni taas üks algav hommik näitab läbi vihmamärja katuseakna oma ilmetut palet, andmata mingitki lootust saabuva päeva paremuseks...
Ei, see ei ole stress.
Kurnatus ja hulk läbitöötamata mõtteid...
Oojaa, kui ma kord saaks jälle aega siia laua taha pikemaks istuda!