kolmapäev, 8. detsember 2010

Kuhu küll see kuues kinnas jäi?

Õueminek on ko-hu-ta-valt raske! Kui veel paar päeva tagasi ma ainult väsisin sellest mõttest, et tuleb õue minna, siis nüüd on lisandunud ka värinad. Õudusvärinad nimelt.
Olen proovinud nii ja naa. Esmalt tõime koos kõik vajalikud riided diivanile valmis. See variant osutus peale järeleproovimist sobimatuks. Kolmikud nimelt ei jaga matsu, millised riided on vajalikud. Emme ütles: "Toome riided diivani peale." Kolmik kuulis: "Toome kõik kodus olevad riided, mis näppu jäävad, diivani peale." Ja siis hakkas neid tulema... Hüüdsin asjatult: "Kullakesed, neid asju pole vaja, viige palun tagasi!" Mkmm. Emme ju tahtis asju! Kui lõpuks purjetasid kogu kuhja otsa issi karvase säärega pikad kummikud, siis ma tundsin selle riidessepaneku variandi sobimatu olevat. Ma tundsin, et jään sellele üritusele alla. Olin kaotaja. Luuser. Ei suutnud lapsi ohjata. Ei jaksanud kogu ebavajalikku hunnikut õhtukski tagasi panna. Valisin järgmise võimaluse.
Sulgesin nad riietumiseks meie väikesesse eeskotta. Enne tassisin sinna muidugi kõik vajalikud riided. Ainult- ma ei oleks eluski osanud arvata, et see väike eeskoda nii tohutult palju muidki asju sisaldab! Aga noo- see on ju kõige väiksem küssa, kui sul on kolmikud. Nemad näitasid mulle lahkelt, mida eeskoda õieti sisaldab. Jälle läks möll lahti... Kes on kõige tublim? Kes loobib emmele kõige rohkem asju? Ma lausa vandusin omaette. No milleks on mu mehel vaja näiteks kuut paari koeraga jalutamise kindaid? Ah et Helisel pole talvesaapaid? Kuidas nimetada sel juhul neid kahte paari, mille otsa ma hetk tagasi käpuli lendasin? Minu enda kõik teadaolevad kingad kah eeskojas? Aiiii, nii et ka need, mille konts mulle kolmikpoisi pihust kukkudes varbasse kinni jäi! Oh ei! Kingaviksi ei tohi võtta! Ära puutu autovõtmeid! Ei kisu! Istu siin! Istu sina siin! No paneme soki jalga! Palun paneme soki jalga! No miks sa saapa enne topid?
Ja siis suur kingariiul, apppiiiii... Tunnen end korraga nagu Jeesus Kristus läbi rahva heidetud palmiokste Jeruusalemma ratsutades. Minu ette langeb aga lugematul hulgal kingi. Loviisa heidab lausa üle õla, kõrges kaares. Teistel nii stiilselt ei lähe. Nemad loobivad madalamalt, kuid seda kaugemale. Hosianna ei hüüa keegi! Kõik nohisevad mõnust. Välja arvatud mina. Jah, kaugel minevikus oli see lugu hoopiski teistsugune...
Nutt tuleb peale, kuid ma ei nuta. See värk siin on mind nii vintskeks teinud, et pisaraid pole! No ja pealegi saame lõpuks riidesse. Jääb vaid koera saba. Kindad. Viis. Mis viis? Kuus peab olema! Üks, kaks , kolm, neli, viis, loeb mu pilk veelkord kiirelt. Viis igati viisakat kinnast. Viis. Reas. Kingade vahel.
Rohkem pole mul tahtmist midagi lisada. Ma tahan, et nad õue läheksid, sest neil juba silmad vilavad uut lollust täideviimiseks välja otsides. Ma lausa kardan! Ja nüüd on see kuues kinnas kadunud!
Ropendan (hästi vaikselt).
Nüüd võtan kõik, mis pihku jääb ja heidan katlaruumi. Veiko kindad, Helise saapad, minu kingad, tossud, kummikud, kuuskümmend mütsi, kaloss, hommikumantli vöö, hantel, mingi mõttetu tops. Ennast heidan kõhuli. Otsin! Kolmikud lagistavad naerda. Emme naljatab! Kus k... see kinnas on???
Leian kinda. Hingeldan. Hetk hiljem sõlmin jälle ümbruskonnaga rahu. Kolmikute emadel on nimelt see hea omadus, et nad halva kohe unustavad, kui olukord laheneb! Nüüd läheme hoopis kelgutama!
Ainult seda luban ma küll, et homme mõtlen kindlasti uue, palju parema viisi sel raskel Kolgata teel- teel kolmikutega toast õue...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar