kolmapäev, 20. oktoober 2010

Kiri sakslasele

Täna meenus mulle üks halenaljakas seik oma teismeeast. Käisin siis Muusikakeskkoolis. Millegipärast pidin ükskord majutama kahte tütarlast mingist saksa orkestrist. Ma ei tea, miks mina seda tegema pidin. Vist oli nii, et meie kooli orkestris ei leidunud nii palju majutusvõimelisi noori ja siis küsiti teistelt, mitte-orkestris-käivatelt õpilastelt, kas ehk nemad saaks- ja mina, kellele see tähendas teismeeas võimalust lõbusaks seltsieluks, olin rõõmuga nõus! Ma ei saa aru, kuidas mu vanemad küll sellise tobedusega nõustusid, kuid ilmselt olid väliskülalised tol ajal väga suur eksootika:) Sest ega mind sellepärast Saksamaale kaasa ei võetud, kui meie kooli orkester vastukülaskäigule asus!
Ja see, et meie orkester seal vastukülaskäigul käis, oligi point, kuhu tahtsin välja jõuda. Et meie peres oli elanud kaks saksa neiut (väike kõrvalpõige- mäletan, et üks neist mängis fagotti ja teine oli taimetoitlane (minu jaoks tol ajal midagi müstilist)- või oligi seesama, kes fagotti mängis taimetoitlane, sel juhul ma teist üldse ei mäleta...), oli üks neist mulle tänutäheks saatnud hiiglasuure kohvri. Meie orkestrandid andsid selle Saksamaalt tulles mulle pidulikult üle. Olin uhke, sest kellelegi teisele polnud sellist kingitust tehtud! Elasin koolist väga kaugel, aga kuidagi pidin selle suure, vana ja koleda kohvri läbi linna koju vedima. Ma ei väsinud, sest arvasin kohvri sisu olevat vaeva väärt- välismaalt tulnud ju! Kodus avasin selle aega viitmata, ise õhevil-puhevil...
Mu nägu venis pikaks. Pisarad tulid silma...
Kohver oli üleni täis vanu kaltse! Ma ei liialda. Need olid jubedad kontsud, mille saksa näitsik oli ilmselt oma vanaema keldrist välja kaevanud. Vanad asjad võivad ju ka stiilsed olla, aga need olid lihtsalt vanad, haisvad kaltsud. Sel hetkel tundsin esimest korda elus, millise klassivahega nood sakslased meisse olid suhtunud! Vastik!
Ma vist viskasin selle kohvri koos sisuga minema.
Seejärel võtsin pastaka. Kirjutasin kirja. Kirjutasin konarlikus inglise keeles, mida ma sellest asjast arvan. Alandus oli mu hinges nii suur! Vanemad ei lubanud mitte mingil juhul sellist kirja ära saata. Ütlesid, et jäägu see asi nii. Aga mina saatsin ikka. See oli üks väheseid tegusid mu pubekaeas, mida ka täna õigustan. Igal inimesel on eneseväärikus. Äkki jõudis see ka tolle upsaka sakslase teadvusse, kes "õilsast südamest" kingituse tegi- endale nimelt, sai kaltsust lahti!
Ma ei tea, miks see lugu mulle just täna meelde tuli.
Aga seda võin küll öelda, et kaltsukatest hoian siiani eemale.

Mina ja Vend

Olen Maris, viis aastat ja kaheksa kuud vana. Aasta on 1979. Ma sain venna. Ma ei rõõmusta eriti. Tahtsin õde. Ma... ma olen tujutu. Ema hoidis ja hellitas mind enne. Aga nüüd tal pole aega. Tahtsin ka venna moodi olla ja pissisin püksi. Ema riidles minuga väga ja käskis mul ise püksid ära pesta. Pesin kraani all pükse ja töinasin kõva häälega.
Olen kuus. Täna vedasin Venda jalgadest mööda põrandat. Ema tahtis mulle selle eest vitsa anda. See pidi tita kõhu ära venitama. Ronisin voodi alla peitu.
Olen seitse. Mul ei ole enam venda! On õde! Ta nimi on Eveliina. Tal on mu roosidega seelik seljas ja peas turritavad kaks raagus lühikest patsijuppi.
Mul ei ole enam õde. Sain ema käest riielda, et Venda narrisin ja talle tüdruku riided selga panin.
Olen kaheksa. Ma ei saa aru miks Vend peab lasteaias käima, kui ta igal hommikul nii hirmsasti nutab. Eile koolist tulles läksin jala bussijaama poolt koju ja nägin, et Vend läheb ka üksinda kodu poole. Isa tuli meile poolel teel vastu ja riidles väga. Nad läksid Vennaga lasteaeda tagasi. Kasvataja olevat helistanud ja väga närvis olnud. See ei huvita kedagi, et Vend on igal hommikul väga närvis.
Olen üheksa. Me ei taha õhtuti magama jääda. Meil on selline mäng, et loobime Venna trussikuid. See on kohutavalt naljakas. Ütlesin Vennale, et mustad on leina- trussikud. Ma ei tea veel, et selle tagajärjel pole Vennal ka kolmekümneselt ühtki musta trussikupaari!
Olen kümme. Me ei taha endiselt õhtuti magama jääda. Magame nüüd eraldi tubades. Kõõlume kumbki oma ukse küljes. Ulatan Vennale käe. Ta ulatab vastu. Tõmban teda järsult. Vend pladistab mõned paljasjalgsed sammud mööda koridori põrandat. Sellest piisab. Isa tuleb ja ütleb, et nüüd pole midagi teha, tuleb ikka rihm välja võtta. Mina teen näo nagu magaksin juba mitmendat tundi.
Olen üksteist. Ma ei viitsi Vennaga mängida. Hea küll, linna-liiklust olen nõus mängima. Aga ainult siis, kui kõik ägedamad autod on minu omad. Vennale jäävatel autodel puuduvad enamasti kõik rattad.
Olen kaksteist. Tulin just haiglast, kus olin umbes kaks nädalat põskkoopapõletiku tõttu. Vend oli minu äraolekul mu ilusatesse kardinatesse sälgud sisse lõiganud. Nutsin.
Olen kolmteist. Vend on midagi hirmsat korda saatnud. Isa tahab talle naha peale anda. Vend on ennast vetsu lukustanud. Ma vihkan vägivalda väga. Ükskord sain ka ise niimoodi vitsa, et ei julgenud kehka tundi minna. Sise-kehka vorm on mustad lühikesed püksid, millel kaks valget triipu külgedel. Nii piinlik, vitsa vorbid paistsid välja. Ütlen Vennale, et ärgu tulgu välja. Ta lõpuks ikka tuleb. Tobu, mina poleks tulnud!
Olen neliteist. Vend harjutab teises toas viiulit. See on kole. Üks lugu kordub pidevalt. Lõpuks avastab ema, et Vend on selle loo linti mänginud ja hoopis lintmakk esitab seda üha uuesti ja uuesti, Vend ise loeb hoopis kõhuli voodis raamatut. Mu sisetunne ütleb, et viiulikunstnikku tast ei tule.
Olen viisteist. Muhus hakatakse lammast tapma. Vend jookseb metsa ja ei anna mitu tundi näole. Teised imestavad, et mis tal hakkas. Lammas ju ei karju tapmise ajal! Mina aga mõistan, et Vend vihkab vägivalda veel rohkem kui mina.
Olen kuusteist. Ma ei saa aru, et kui mind on nii ilusaks ja targaks loodud, siis miks mu Vend peab nii loll ja nõme olema?
Olen seitseteist. Mul on käed sinikaid täis. Venna näol on aga küüntega tõmmatud vermed. Kaklesime. Teema oli enam kui tõsine- kes saab telekast endale meelepärast filmi vaadata. Mina tahtsin Farinellit, Vend mingit jama. Ulun vihast. Vanemad ahmivad õhku, nagu kalad kuival.
Olen kakskümmend. Ootan viimast kuud Last. On emadepäev. Telefon heliseb. Mina vastan. Tardun õudusest. Kõne on politseist. Elus? Elus! "Jumal on olemas", teatab isa sündmuspaigal käinuna. Autost pole midagi järel. Vend on terve. Selgub, et Venna sõbra isa on noore Eesti Vabariigi uusrikkur, kel raha vedeleb kodus lihtsalt klotsidena. Venna sõber võttis endale ka veidi ja ostis auto. Ta isa ei märganud midagi! Ta isa polnud küllap ammu tedagi märganud.
Olen kakskümmend üks. Vend on onuks saanud. Laps on Venna hoida. Koju jõudes avaneb kummaline pilt. Laps on jalgupidi vannis, mähe kõrval hulpimas. Vend seisab vannitoa ukse vahel. Ühe käega hoiab ta dushi, mille juga sihib püüdlikult Lapse poole. Teise käe sõrmedega surub nina kinni. Mu hämmeldunud küsimusele, mida ta oma arust teeb, vastab Vend: "Krt, ta hakkas s...uma!". Et ta oli siis teda püüdlikult pesta üritanud, nii jälestuväärne, kui see teismelise poisi jaoks oligi... Mu sisetunne ütleb, et Vennast tuleb kunagi hea isa.

Olen kolmkümmend kuus. Mu sisetunne ei petnud mind. Viiulikunstnikku temast ei tulnud. Aga tuli hea inimene. Tuli hea isa.
Lähenemas on isadepäev. Meie peres on traditsioon, et igal isadepäeval kogunetakse meie juurde pidulikule õhtusöögile. Aga Venna pere ei tule juba teist aastat. Nad elavad Inglismaal.
Head isadepäeva Sulle, kallis Vend! Me igatseme Sind ja Su peret väga!

PS! Mäletad seda Kõnnu kokukat, kus naersime peaaegu kogu öö- olin mitmel korral lausa lämbumas! Kellel veel on sellist venda?!

pühapäev, 10. oktoober 2010

Tervist!

"Tervis" on selline hea särtsakas sõna! Ta on ju lausa naeratav, onju!!!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Läinud nädala keskel, kui üks kummaline vastik lihaste- ja kondivalu ning kohutavate külmavärinatega viirus mind maha tahtis murda, hakkasin äkki mõtlema, kust see alguse sai. Eiei, mitte haigus, vaid see kummaline absoluutselt eitav suhe mingisugusele võimalusepojukeselegi, et kogemata kombel haigestuda.
Loendamatute ravimteede, jõhvikamahla, piimhappebakterite, villaste sokkide, c-vitamiiini üli- üleannustamise ja muude hüper-agarate ravivõtete kõrval jõusin koos kiire tervenemisega ka selle "kiiksu" algallika, mille tõttu mu süda juba sõna "haigus" või "palavik" nimetamisel jõnksu teeb, sõnastamise juurde.
Pole midagi hirmsat. "Süüdi" on mu klaveriõpetaja Otsa-kooli päevilt.
Viimases Ekspressis kirjutas psühholoog just sellest, kuidas üks autoriteetse inimese poolt lapsepõlves öeldud tõde (või pooltõde) võib hakata kummitusena mõjutama kogu edasist elu, võttes eri vorme vastavalt mõjutatava psüühilisele seisundile. Kirjutaja tõi näiteks oma vanaema poolt öeldud lause "daamid viina ei joo", mistõttu ta pole ealeski viina maitsnud- just sellesama lause pärast. (Vahemärkus- ka mina pole kunagi paljast viina maitsnud, aga muul põhjusel, viinaga hõõrumiste pärast, mida mu ema harrastas, kui lapsepõlves normaalse lapse kombel kord-paar talve jooksul külmetusega siruli olin).
Aga just selsamal kombel sain mina endale pähe vasardama väite, et "täiskasvanud, endast lugupidav inimene ei ole kunagi haige". See lause võib kõrvaltvaatajale/kuuljale/lugejale olla täiesti jabur. Aga mitte mulle. Mu klaveriõpetaja, väga lugupeetud, tark, andekas ja kuulsast sugupuust (vana)proua pidi selleks, et minusse see väide kinnistada, tegema ei midagi muud, kui häälitsema ääretult põlglikult sõna "haiigeeeääh". Nimelt helistasin talle kord, et teatada, et seoses oma haigestumisega ei saa ma erialatundi tulla. Tavaline asi ju- oled haige, helistad, korras.
"Tere! Õpetaja, ma täna ei saa tundi tulla, ma olen haige."
"Haigeeeeeäääh????"
Rohkem polnud vaja. Kirjapilti ei saa valada seda põlgust, mis telefonitorust kostis. See on mul absoluutselt selgelt siiani meeles! Ning sealt see lumepall veerema läkski...
Klaveritunnist ei puudunud ma enam kunagi "tervislikel põhjustel". Aga see oli alles algus. Aasta aastalt juurdus "100% terve olek" mu mõtetesse ja iga juureharukene tekitas omakorda uusi veendumusi haiguste põhjustest ja ärahoidmise võimalikkusest. Mõte jääda tõbiseks ei tulnud enam kõne allagi. Ja kusjuures esmalt seostus see häbi, mitte murega. (Miks? Õpetaja põlglik hüüatus!)
Raskeks läks siis, kui sündis Helis. Normaalne täiskasvanu ei võinud minusse süstitud veendumuse kohaselt endiselt haige olla, kuid mõtted arenesid mu peas omasoodu ning õige varsti jõudsin veendumusele, et ka normaalne laps EI TOHI haige olla. Eriti minu laps! Nüüd, nn. "tervenemise perioodil" saan väga hästi aru, et lapsed on ikka vahel haiged. Tunnistan, et ka kolmikute puhul on mul iga pisitõbegi oma psüühilise "kiiksu" tõttu, mis haigeolek kui keelatud seisund minus esile kutsub, ääretult raske taluda, kuid nüüd ma juba tunnistan probleemi ja see on esimene hea märk, mis annab julgust arvata, et need lapsed ei pea tõbised olles sama taluma, mida pidi Helis.
Ma loobun siinkohal südantlõhestavatest kirjeldustest, mida ma kõike tegin, et mu laps terve püsiks. Ma loobun ka kirjeldustest, mida ma selleks tegemata jätsin! Noore emana olid mu valikud juhuslikud ja kaalutlemata, aga ometi ajendatud kõige paremast soovist- lapse heast tervisest. Kõige kurbnaljakam oli seejuures see, et kasvades hakkas Helis ajal, mil ta mõnda järjekordset viirushaigust põdes, läbi nägema ka MINU probleemi, mis alati kaljukindlalt tema haiguse kõrval seisis- ja mis, kui mitte paranemist ei raskendanud, siis sellele ka kuidagi kaasa ei aidanud!
Nüüdseks on asi niikaugel, et Helis, juhul kui ta peaks end veidi kehvemini tundma, valmistab mind kõigepealt ette. Ta ootab, kuni mul kindlalt hea tuju on. Ta "kompab pinda". "Kuidagi väsimus on peal...". "Imelik tunne on...". Jälgib reaktsiooni. Kui ärritus tuleb kiiresti, lisab ruttu "palavikku küll ei ole". Kui ärritus viibib, julgeb paotada "viskan veidiks pikali". Siis mul üldjuhul küll reaktsioon juba tuleb. Käsi otsaesisele. Kui lõõmab, lähen raevu. "No midaaaa!!! Eiiiiii võiiii haiiiige olllllaaaaa! Eiiiiiii!!!", kisendab mu sisemus. Ette püüan küll manada hella ema parima põetajanäo, aga Helist ei peta enam ära!
Midagi tuleb muuta, mõistsin hiljuti. Me oleme ju terved inimesed! Mis sest, et vahel viskab mõne viirusega palaviku üles! Mis sest, et tuleb nohu või köha. Milleks enda ja teiste närve rikkuda ja seda nii üle dramatiseerida? Lapsepõlvest külge jäänud kompleksidest peaks täiskasvanul olema võimalik vabaneda. KUI ta on psüühiliselt stabiilne. KUI ta on täiskasvanuks saanud. Kas mina olen?