Söön oma sõnu!

Kolmikute ema olemine tähendab seda, et mõistuse ja üldse adekvaatse seisundi juurde jäämiseks pead vahel muutma ka oma põhimõtteid ja veendumusi. Seda ka lastekasvatuse teemadel- jah, õigem oleks öelda, et seda eriti lastekasvatuse teemadel. Siin kehtib nagu rusikas silmaauku lause- never say never. Meie lapsed küll nii ei hakka tegema, arutasime V.-ga tihti ühe või teise lapse käitumist vaadates. Noogutasime innukalt ja uskusime, vaesed inimesed, kogu südamest, mida ütlesime. Meil ju ei olnud enne kolmikuid olnud!
Nüüd leian end tihti oma sõnu söömast. Viimati sõin oma sõnu siis, kui lapsed sõid ise oma taldrikutest. Ma ju ütlesin isegi ühes oma siinsetest kirjutistest, et ma ei ole valmis selleks, et nad ise sööma hakata proovivad. Mu kogemused sellega olid nirumast nirud. Ometi olid neil ühel hetkel jälle taldrikud ees ja lusikad käes. Seekord aga veidi teisiti. Kui eelmistel kordadel harjutasin neid taldrikus oleva veega, siis seekord panin sinna igaühele lusikatäie püreed, mis neil parasjagu söögiks. Asi toimis! Lusikad käisid kausist suhu, tavaliselt küll tagurpidi, nii et enne suhujõudmist toitu ka lauale ja sülle sattus- aga siiski, nad sõid! Oo, ma olin õnnelik! Sõbrannadki said kuulda, kui andekad mu 1,3-sed tegelikult on. Aga... see oli veidi ennatlik. Nad nimelt tüdinesid. Nad nimelt vaatasid, et ma olen liiga rahul. Pole põnev. Ja siis läks lahti. Kui järjekordse toitmise eel nende oma taldrikutesse nende oma toidulusikatäie tõstsin, ei hakanud nad enam midagi truult sööma. Ei, kus sa sellega! Nad näitasid mulle, kui palju saab tegelikult ühe lusikatäiega mökerdada. Võtad natuke ja määrid käele. Siis silitad sellesama käekesega õe pead, laua klaasist pinda, oma pükse, varbaid, miks mitte ka emme nägu- ja juba läheb palju lõbusamaks. Teised teevad ka sedasama, küll väikeste variatsioonidega, aga nii ongi põnevam! Näiteks Karl Johann avastas, et püreed saab ka põrandale visata. Lisann vallandas aga teiste naerulagina kogu taldriku teistpidi keeramisega. Loviisa ei saanud alla jääda- tema mätsis lusikaga oma kausikese teiseltpoolt, nimelt põhja poolt, püreega kokku. Sai laua peale taldrikukujulise templi!
Mul on kaameli kannatus. Ma surun hambad kokku. Ma küürin nõud, laua, põranda. Ma viin lapsed kraani alla. Ma pesen kolmkümmend kriimu sõrme, kolmkümmend kriimu varvast, kolm rokast näokest. Ma võtan neil riided seljast. Viskan mustapesu kasti. Panen uued riided. Vahetan ka enda riided ära. Luban endale pidulikult- läbi hammaste ja väga karmi häälega- Maris, need lapsed enne kooli ise sööma ei hakka! Tund aega hiljem tean juba südames, et ka järgmine kord sööme laua taga koos püreega sõnu...