Elu Sümbol

Täna meenus see mulle taas. Sisalik. See oli mitu aastat tagasi. Talv oli olnud üsna külm ja meie maja põhjapoolsel küljel oli jää sulamisega probleem. Ükspäev abistasin ma seda protsessi, tagusin jää raudkangiga lahti ja viisin tükid muruplatsile päikese kätte sulama. Ühel hetkel aga kangestusin. Jääkuubiku sees, mille hetk tagasi olin toore jõuga lahti löönud, lebas graatsilises poosis külmunud sisalik. Ahhh... olin hingetu! Kui ilus, oli mu esimene mõte. Kuidas ta sinna sai? Millal toimus külmumise hetk? Mõtleks, kuna raiusin jääd just trepi juures, olime temast kogu talve iga päev üle kõndinud! Ma arvasin sisaliku jääs surnud olevat ja korraks käis läbi mu pea mõte see ilus kuubik koos temaga kusagil säilitada. Tajunud aga selle mõtte võimatust, asetasin ma selle peale pikka imetlemist aia muruplatsile sulama. Aeg läks, päike paistis, jää sulas. Sulas ka jäätükike, milles oli kaunis olend. Lõpuks sulas loomakese selg jääkuubikust välja. Istusin selle kõrvale. Vaatasin. Puudutasin ettevaatlikult sisalikku oma näpuga. Ja siis juhtus midagi eriskummalist... ta hingas! Ta hingas! Hingates läks sisalik külgedelt laiemaks, nii selgelt oli näha see esimene hingetõmme! See ei unune mul ealeski. Siis ei juhtunud tükk aega midagi. Loomakese jalad olid endiselt jäätüki sisse külmunud. Käisin teda aeg-ajalt vaatamas. Seda, et ta elas, reetis vaid just seesama hingamine, aeglane, võib-olla kord minutis, võib-olla harvemgi, kus õhk täitis kogu tema keha. Muus osas oli ta liikumatu, ilmselt ärkas veel oma pikast unest. Ja ühel hetkel oli ta läinud. Minu ees seisis tühi jääkuubik, millel sisaliku kaunis jälg. See on unustamatu elamus. Nii kaunis oma vaikses muutumises, kus surmast saab elu ja mina olen selle tunnistajaks! See hetk, sisaliku esimene hingetõmme, on minu jaoks muutunud üheks Elu Sümboliks.